LUULEKEELE OLEMUS

Arne Merilai

Arne Merilai inauguratsiooniloeng 6. septembril 2011 Tartu Ülikooli aulas Auväärt rektor, lahke dekaan, kuldaväärt kolleegid, armastet üliõpilased, akadeemiline audients! Osundan oma tänast ülesannet: „Inauguratsiooniloengu eesmärk on anda ülikooli uuele professorile võimalus tutvustada ennast, oma eriala ja eesmärke kolleegidele, üliõpilastele, samuti avalikkusele väljastpoolt ülikooli.“ Iga emakeeleõpetaja õpetab, et kirjand on teemast mööda kirjutatud, kui selle sisu ei kajasta pealkirja või ülesande kõiki kandvaid osasid. Seetõttu: kui ma tahan tutvustada iseennast kui eesti kirjanduse, poeetika ja kirjandusteooria õppejõudu, siis ei saa ma piirduda ainult uuriva poolega, mis oleks paraku ühekülgne, vaid pean kuidagi lõimima ka oma praktilise ekspertiisi kirjanikuna. Seetõttu otsustasin anda kõnele küllap harjumatu vormi ja siduda omaenda mõttetööd populariseeriva osa luulelise koodaga teises pooles. Võib-olla rikub see kehtivat rutiini ja mõni arvab, et nii üleannetu lektor tuleks töölt vallandada. Aga ei saa, kuna ma tuletan meelde ammu hääbunud üllast traditsiooni me alma materi algusest 17. sajandil, kus pidulikel puhkudel ühinesid tark teadus ja kaunid kunstid. Sest mida kohasemat veel eeldada kultuuriteaduste ja kunstide instituudi professorilt? Järelikult tuleb sümbiootiline väljakutse vastu võtta ja siduda teoreetiline kanonaad ka selle loomingulise tõestusega.

*
Et me väärika teadusasutuse sünni akadeemilist konteksti pisut meenutada, viitan me tublide klassikaliste filoloogide Kristi Viidingu, Janika Pälli ja Jana Orioni koostatud suurepärasele koguteosele O Dorpat, urbs adictissima musis…: Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet, mis ilmus neli aastat tagasi. Sinna on koondatud mitmeid vahvaid näiteid teaduse ja poeesia sünteesist. Igaks juhuks mainin, et juhuluule ei tähenda juhuslikku ja suvalist, vaid mingile tähelepanuväärsele (antud olukorras akadeemilisele) sündmusele pühendatud värssteost. Olgu noodivõtmeks mõned toredad pealkirjanäited: Friedrich Menius, „Teoloogialitsentsiaadi kraadi puhul“ (1632); Georg Stiernhielm, „Kuningliku assessori Georg Lilia epigramm Rootsi vabahärra Jakob Skytte dissertatsiooni puhul“ (1632); Petrus Andreae, „Ülistuslaul õilsa hariduse kuulsusrikkast ülimusest“ (1633);  Georg Mancelius, „Luuletus adoneustes, ülikaunistatud ja ülimalt õpetatud respondendiisandale, kes disputeeris ühisest emakesest maast“ (1633); Petrus Goetschenius, „Suurepäraseimale ja õpetatuimale isand Christian Osaengiusele, kes disputeerib filosoofialoorberite saamiseks“ (1634);  Andreas Orstenius, „On imelik, et vaid vähesed saavad oimudele loorberipärja“ (1638); Johannes Fabricius, „Kas su tarkus ei kasva? Sa väitled põhjalikult!“ (1639); Laurentius Ludenius, „Auväärsele, suurepäraseimale ja harituimale mehele, isand Johann Gutslaffile, Urvaste kiriku väärikaimle pastorile, selle raamatu autorile“ (1644) või „Kerkib Tartus kõrge tipuga mägi…“ – autor Andreas Berg (1647).

17. sajandi barokiajastul ei olnud Euroopas veel kadunud keskaegne ja varasem traditsioon, et nii mõnigi teaduslik traktaat füüsikast, keemiast, meditsiinist, matemaatikast, kõnelemata humanitaariast ilmus pidulikult värsivormis, kas ladina või siis juba uutes keeltes. Muistsest ajast saame aru, värss oli tähtis mnemotehniline vahend ja esindas üleajalist kõrget stiili, aga uusajal oli teadus juba selgelt formeerunud, kuid ikka apelleeris vahel veel tõstetud väljendusele. Näiteks teoloog Edward Cradocki alkeemiline traktaat filosoofide (kaarna)kivist 16. sajandil, mis oli pühendatud kuninganna Elizabethile või minu eriala arengut suuresti mõjutanud Nicolas Boileau’ kuulus Luulekunst (1674). John Donne kirjutas teoloogilisi värsstraktaate, ka Lomonossov oli poeet.  Pisut teistmoodi postmodernismi ilmutab tegelikult me rahvuseepos Kalevipoeg hiljem, mille eest Kreutzwald sai ju Peterburi Akadeemia teaduspreemia, kuivõrd teos oli algselt serveeritud autentse folkloristika pähe. Kuid ajaloolisi värsskroonikaid on maailma rariteetide hoidlates lademetes. Vana-India teadus oli enamasti värssides: sellega on seotud ju ka venekeelne mõiste: vedatj, vedenije, vesti nagu väitis Paul Ariste, kui ma olin esimesel kursusel. Lucretiuse De rerum natura, „Asjade olemusest“, mis arendas edasi Epikurose atomismi, oli kirjutatud juba aastal 50. Ja nõnda.
*
Värsivorm, atomism ja ontoloogia on märksõnad, millele tahan kohe toetuda. Aga nagu igas teadustöös, tuleb käsitluse objekti esmalt piirata. Ma jõuan kõneks võtta vaid kunstilise teksti põhistruktuuri ega saa keskenduda luulekeele teistele tähtsatele omadustele nagu olemise sõnastav kehtestamine, vaimu sublimatsioon või musikaalne figuratsioon. Üliõpilasena ja noore uurijana vaevas mind peamine mõistatus: rahvuslik kirjanduslugu küll, seda me armastame, aga mis kirjandus kui selline ikkagi on, kuidas ta töötab, mis on tema kui keelelise ja vaimse nähtuse põhimõte? Küsimus on sügavalt filosoofiline ja see juhtis mu rada üle filoloogia, fenomenoloogia ja analüütilise keelefilosoofia isiklikuvõitu pragmapoeetikani. Pragmapoeetika on kujundliku keelekasutuse filosoofia, mida ma pean kirjandusteaduse alusdistsipliiniks, mis on minu õpetuse tuum, mille ümber kõik muu kallerdub ja selekteerub. Sest juhtus, nagu lauldakse „Viimses reliikvias“ Paul-Eerik Rummo sõnadele: „üks naine nägi unes taevalikku armastust / ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale.“ Mees nägi samal ajal taevalikku õiglust, aga see on üsna üks ja sama – mõlemad hakkasid pärast ilmutust seda ka teistele kuulutama ehk kõiki õpetama.

Niisiis: in medias res –  haarame härjal mõlemast sarvest. Erinevuses ilmub tõde, ütleb vana komparativistlik tarkus, piir on semiootika fundamentaal. Piiritsoonis ilmub eksistentsiaalne, seal juhtub alatasa midagi, tekib uus informatsioon, mis võib vahel ka plahvatada. Teeme siis mõningad näitlikud eristused. Mis on põhimõtteliselt vahet luuletusel võrreldes näiteks ajalehe- või teadusartikliga? Milles on justnimelt luulekeele eripära, mis peegeldab inimvaimu sügavaid sättumusi? Mis eristab poeetilist teksti teistest tekstitüüpidest? Või mis ühendab ja lahutab teaduslikku värsstraktaati ehtsast luuletusest või proosaväitekirjast?

Hakkame A-st ja O-st peale, Pegasuse meetodil tähenduspilvedest üle kapates.

Esiteks. Keelekasutuse põhifunktsioon on teabeedastus, ellujäämisväärtusega suhtlus. See tähendab, et keele määrav roll on osutamine, referents, sisu edastamine. Öeldakse „Täna on ilus ilm“, osutatakse 6. septembrile, lausungiaja kliimale õues ja selle omadusele olla subjektiivselt ilus või kole või vahepealne, sompus. Lausung õnnestub, kui on ta tõene (nagu täna hommikul), aga ebaõnnestub või valetab, kui väär (nagu täna õhtul). Ajalehetekst on kirjeldav, teadustekst argumenteeriv – mõlemad on kõneteoliselt tõdeva ehk väitva, osutava rolli teenistuses. Luuletus toob aga selle kõrval esile veel ühe osutusviisi. See on tavasuhtluses varjatud, kuid tuleb ilmsiks siis, kui ütleme „maa on must“ või „maa ja meri“  – aga miskipärast mitte „maa on pruun“ või „maa ning järv“, kuigi maa on meil enamasti saviselt pruun ja nii ka vanad eestlased tõepoolest laulsid, et „maa on maksakarvaline“. Kuid miks eelistame täna ikkagi idioomi „maa on must“, kuigi n-ö agronoomiline statistika kõneleb siiski pruuni kasuks? Aga sellepärast, et meie keel armastab vahel kõneleda alliteratsiooni ja assonantsi abil, juhtides meid omatahtsi, naudib ütluste siseriimi ja rütmi, et lisaks sisule ka iseennast aeg-ajalt meelde tuletada ja mitte ainult läbipaistva tehnilise väljendusvahendina kuivalt ning vaguralt teenida. Tuleb ilmsiks keele poeetiline ehk enesele osutav roll.

Poeetika seisukohast on vaks vahet, kas ütelda „Täna on sompus ilm“ või vastandlikult „Palavalt paistab päikene“. Esimene lausung on asjalik ja osutav, teine aga ühtlasi nii teavitab kui ka juhib sarnaste häälikukoosluste abil tähelepanu ütluse enda keelelisele vormile. Esimesel lausungil on üks, teisel aga kaks avalikku osutust. Esimene on ainult mimeetiline, teine aga lisaks sellele ka poeetiline, sest objektiivse asjaolu kõrval viitab ta veel ka kokkukõlavalt iseeenesele. Ja siit läheb otsustav veelahe. Üldistavad skemaatilised spikrid on ekraanil (selliseid ma luban üliõpilastel alati kasutada), võetud minu varasematest töödest: koos Anneli Saro ja Epp Annusega kirjutatud Poeetika õpikust ja paarist filosoofiatraktaadist. Selge see: ajaleheartikkel on referentsiaalne, luuletus aga lisaks või pigem eeskätt ka autoreferentsiaalne. Teadustöö taotleb üheselt defineeritud denotatsiooni, luuleteos aga mängib lahtiste kaasosutuste ja assotsiatsioonide ehk konnotatsioonidega sisus. Ning vähe sellest – mängib ka iseenese keelelise vormiga, nii et jätab sisugi ajuti tagaplaanile. See teadusele või uudistele ei sobi: ei saa probleemideta viidata.

Küsimus: kas teaduslik värsstraktaat või objektiivsust taotlev ajalooline värsskroonika, erinevalt fantaasiaküllasest eeposest, on skaala kahes otsas olevate tekstitüüpide, teadusliku ja poeetilise teksti süntees? Kahtlemata on, kuid siiski otsustavalt kaldu välise referentsi poole. Sest nimelt tuleb silmas pidada ka esteetilise funktsiooni esmast või sekundaarset aspekti. Luuletus on tekst, kus keelekasutuse poeetiline roll on esmane – sest luuletuse peamiseks mõtteks on luuletus tema poeetilises kompositsioonis ise. Luuletus on vormiliselt, stilistiliselt struktuurisidus – tema sisu on määratud väljenduse struktuuri poolt: mis viimasega sobib, leiab tee teksti, mis mitte, hüljatakse või asendatakse. Sotsiaalse või intiimse lüürilise sisu võib ju kokku võtta ja ajalehenupuna või lugejakirjana avaldada. Sisu edastamiseks ei ole tingimata riimi, rütmi, muid kordusi või fraseeritud vabavärssi tarvis, need pigem ähmastavad ühest pilti ja lõhestavad tähelepanu, pannes meid tegelema mitme mõttega korraga. Selgust taotlevas funktsionaaltekstis saab primaarne olla vaid keelekasutuse osutav roll, muu võib tunduda üleliigne või veiderdav ega ole enam tõsiselt võetav. Ja isegi siis, kui traktaat on värsivormis ja saab koguni seletavat jõudu juurde oma metafoorsest ja ümberütlevast parallelismist, mis mõistete avaramale eksplitseerimisele võib palju juurde anda, peab ta ometi jääma primaarse referentsi teenistusse. Poeetiline väljendus võib funktsionaaltekstis kaasneda vaid teiseselt, enamasti väliselt ja kaunistavalt.

Teaduslik värsstraktaat on seega mõeldav, ei ole väga vastuoluline oksüümoron, kuigi mõistetavalt hääbunud žanr definitiivsetel, kommunikatiivsetel ja konventsionaalsetel põhjustel. Ja muidugi ka annet on tarvis, analüütilise ja sünteetilise mõtlemisoskuse kõrval veel tundlikku sõnastusoskust, mis on teine defitsiit. Kuid võimalik sekundaarne luuleline vorm ei tee sisu täpsusele ehk ühetähenduslikkusele orienteeritud tekstist veel poeemi, isegi kui luule figuratiivsed tunnused on vaieldamatud. Kuigi poiesis docta on nüüdseks varjusurmas, ei ole nähtus iseenesest kuhugi kadunud, vaid elab kenasti edasi humanitaaria, eriti kirjandusteaduse või postmodernse filosoofia sageli raskesti tõlgitavas metafoori- ja kalambuurilembuses. No see algas uuesti peale juba Friedrich Nietzschega, jätkub aga Martin Heideggeri, Jacques Derrida ja mõnede teiste suurvaimude isikupärases kõnepruugis. Küllap sellel on kindel põhjendus: mõtlemine on keelesidus, tundmatu (eriti abstraktse) seletamine tuntu (käepärase ja konkreetse) abil toimub peamiselt metafoorselt ja keele piirid kipuvad olema ka maailma piirid. On ammu tõestatud, et isegi täppisteadus ei saa kuidagi läbi ilma metafoorita: arvud on jadad või hulgad (ei tea, mispärast tingimata joonlaual või ringi sees), universumil on kärgstruktuur ja ta algas suure pauguga; üldine on üleval, olemus on fundamentaalne ja all – mõlemad on head, energia on ressurss, inimene on sotsiaalne kapital – jne. Ma arvan, et metafoorid ei tule küll arvessse ühetähenduslike terminitena, kuid keeruliselt konstrueeritud mõistetele ja abstraheerivatele objektidele osutajatena on nad sageli täiesti möödapääsmatud, isegi asendamatud ja paradoksaalselt vahel vägagi eksaktsed. Ainult värsivormi nende ümber enam ei koota, kuigi sekundaarne poeetilisus kumab sageli veel läbi. Sellepärast, et metafooril on suur üldistav jõud, mis päästab arutleja lehekülgede pikkustest ühetähenduslikest propositsioonijadadest, mida suudaksid simuleerida vaid superarvutid.

Mõtelge, muide, kui palju Jumal peaks arvutama, kui ta tahab osaleda iga elementaarosakese kvantolekute vahelduses – nende arvuks on ju müriaadid astmes müriaadid. Ockhami habemenuga välistab nii osavõtliku või põhjendamatult hõivatud Jumala. Arvatavasti on 7 miljardit inimest koos kadunud esivanemate ja tulevaste järglastega oma detailsetes hommikusöögipalvustes, olgu teadlikes või mitteteadlikes, siiski vist omapäi jäetud, vaba tahte valda, ja oikumeeniline Jumal, kui ta eksisteerib, on end kuidagi palju strateegilisemalt ja puhanumalt sisse seadnud. Võib-olla magab loomistööst turmaliinist uste taga, nagu Tartu Ülikooli kõige noorem professor Uku Masing luuletas. Ma ei tea seda, eks sellistes asjades ole kerge eksida ja tühja spekuleerida. Aga referentsiaalse kalkulatsiooniga tekib siiski täiesti uus, kvaliteetne probleem, millest keegi ei kõnele, sest kvantitatiivsed andmemasinad ei ole võimelised toimima paralleelselt kahes refleksiivses kontekstis ehk intentsionaalselt, nagu seda teeb inimvaim – ja selle juurde me jõuame järnevalt.

Kahjuks ei ole kogu maailma matemaatikud suutnud inimkonda seni veel varustada kohase refleksiivsusteooriaga. Aga refleksiivsusel põhineb ju inimvaim ja vastavalt mistahes keelekasutus, kõnelemata siis kujundlikust. Kuidas siis rajada teaduslik kirjandusteadus, mis peaks immanuelkantilikult põhinema matemaatikal, nagu see on loodusteaduste meetod ja ideaal? Ei ole vastavaid valemeid ja algoritme, mille järgi küberneetiliselt modelleerida. Jätame Kurt Gödeli kriitika taustale, mis tõestas, et matemaatika on nagunii ebatäielik, sest vajab alati süsteemivälist tuge. Loogika ja analüütiline filosoofia oma keelelises pöördes maadleb küll rohkem kui sajandi referentsi probleemidega, autoreferentsi aga ei oska keegi mõistlikult formaliseerida, sest see viib hulgateoreetilise paradoksini. Bertrand Russell keelas selle matemaatikale lihtsalt ära: hulk ei tohi olla iseenda elemendiks – kuigi põhidefinitsioon peab seda lubama – , sest meta- ja objekttasand ei või arvutuses seguneda. Aga teadvus on paraku alati enesekohane, samaga eneseteadvus – iseenese objekt. Keel ja tähendus on alati esmalt ensele viitav. Minu tunne või mõte millestki on ikka minu tunne ja minu kui mõtleja mõte. Luuletus on alati luuletus millestki ja – ühtlasi iseendast. Turisti foto ülikooli peahoonest informeerib külalise perekonda eestlastele tähtsast majast, mida reisil nähti. Kunstfotograafi poolt näitusele riputatud ülesvõte peahoonest pigem aga pildistab iseennast oma esteetilises tehnikas ning retušeerib selle arvel ehitist aadressil Ülikooli 18, mille võib ka sulgudesse võtta. Juba Gottlob Frege sedastas hierarhia: esmalt haaratakse ütluse tähendust, selle vormi ja üldist sõnaraamatulikku sisu (mistahes võimalike maailmade taustal, võime lisada) ning alles seejärel naelutatakse kinni konkreetne osutus, mis võimaldab otsustada lausungi tõesuse või vääruse üle. Keel on seega isegi tavaolukorras esmalt eneseleosutav – ja alles selle omaduse tõttu ka maailmale osutav. See idee on filosoofias kahjuks päris orvuks jäetud – minu arust meelega, sest tekitab formalismile ülemäärast lisakeerukust.

Igapäevasuhtluses jääb stilistiline eneseleosutav aspekt lihtsalt varjule. Ilukirjandus, luule ja fiktsioon, toovad aga mõlemad tasandid eksplitsiitselt esile, arendades välja mitmekihilise keelemängu. Poeetikareeglid sekkuvad tavakeelereeglitesse, avades kaks samaaegset tähenduskonteksti. Argielus me ei märka keele kvaliteete enne, kui tekib takistus või üllatus, ütlus on harjumatu ja hälbib rutiinist, mis sunnib meid sõnu nende tähenduses lahti harutama: kui ei saanud aru, ei kuulnud hästi, kui kasutati metafoori või irooniat, st et öeldi ühte, aga mõteldi teist jne. Öeldi „Täna on ilus ilm“, aga kui ilm on tegelikult sompus, siis mõeldi ilmselt midagi muud, kui just ei eksitud või tüssatud – näiteks, et inimesed aulas on rõõmsad ja meeleolu on pidulik. St et mõeldi sõnasõnalisest tasandist edasi, lahutati tegelikult üteldu tegelikult mõteldust. See ongi kujundliku teksti lähtepunkt: sõnastuse, vormi, stiili loogiline primaat järgnevalt selguva sisu ees. Ehk loogika keeles: kujundlik tähendus on ütluse sõnasõnalise tähenduse funktsioon. Tähenduse ülekannet võimaldab võrreldud mõisteväljade (semantiliste hulkade) metonüümiline ühisosa – see on minu seisukoht. Tõde on illuminatiivne: esmalt mõistame, mida sõnadega mõteldi, seejärel ilmub või ei ilmu arusaam, kas kõneldu on ka tõene. Refleksiooniloogika nappusel saab keelepõhine kirjandusteadus siiski rakendada senist hulgateooriat, lausearvutust, modaalset loogikat, tekstikorpuste analüüsi ja statistikat. Viimast on eriti tõhusalt tarvitatud strukturalistlik värsiõpetus, meenutagem varalahkunud Jaak Põldmäed, kelle hiilgav väitekiri aga jäigi Moskvas kinnitamata. Ajad olid teised… Tema järel on väljapaistev värsistatistik Mihhail Lotman koos oma tütardega. 

Kujundikeele väljajuurimatus teadusest on pannud mõned entusiastid isegi hõiskama filosoofia ja ilukirjanduse või fiktsiooni peatsest ühtesulamisest. Kuid võin teid rahustada, et säärast katastroofi ei juhtu kunagi, kuigi võidakse tõepoolest luua üksikuid hästitempereeritud kahepaikseid amfiibe või liitkivimeid¬, mitmetähenduslikke amfiboole. Esmane ja teisene poeetiline funktsioon on selleks liiga raskesti ületatav lävi, et filosoofiast saaks luule või fiktsioon, aga ontoloogilisi takistusi on teisigi, millel ma ei jõua peatuda. Niisiis: poeetiline tekst põhineb esmasel poeetilisel funktsioonil – on retooriliselt struktuurisidus. Teaduslik või filosoofiline arutlus aga ei põhine esmasel poeetilisel funktsioonil – kuid ta on mõisteliselt struktuurisidus. Kusjuures teisese poeetilise funktsiooni rakendamisest eesmärgilt osutavas tekstis ei järeldu veel, et tulemuseks on vältimatult ilukirjandus. Ei teki sellist implikatsiooni. Värsstraktaat, kui tal on teaduslik pretensioon, võib olla küll osaliselt ilukirjanduslik, aga ta ei ole ilukirjandus; kuigi tinglikult võib teda parakirjandusena käsitleda ja isegi kirjanduslukku sisse võtta, sest otsapidi ta puutub kahtlemata asjasse.
Samuti mõni tõstetud õigusakt või poliitiline kehtestus – näiteks Manifest Eestimaa rahvastele – võib olla ju õigegi luuleline ja meeltülendav lugemine. Meenutagem esimesi ridu, mis 23. veebruaril 1918 hõigati maha Pärnu Endla teatri rõdult: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil „kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama“ ja et „kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma“. Nüüd on see aeg käes.“
Kas ei ole see poeetiline? Ei ole midagi vaielda: pidulik ja rikkalik, kuigi tõsine – siiski ehtne ilukõne. Väga ilukirjanduslik, kuid kindlasti veel mitte ilukirjandus. Kas juriidiliselt ja retooriliselt hästi läbi komponeeritud ja sellisena isegi esteetiliselt mõjuv Eesti Vabariigi põhiseadus on ilukirjandus? Kui nii, siis oleks Riigikohus ja kogu Toomemägi lootusetult lahendamata kaasuste kuhjade alla mattunud, koos maapõhja vajuva Von Bocki majaga, sest retoorikal on küll sära, kuid temaga kaasneval fiktsioonil ei ole pära. Konstitutsiooni ja selle preambulit, mis „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“, ei saaks siis keegi enam tõsiselt, vaid ainult mängult võtta. Kallak, et mõisteline struktuurisidusus võib realiseruda ka kompositsiooni ilus ja emotsionaalses kujundlikkuses ehk sekundaarses poeetilises funktsioonis ei tähenda veel, et tekstist saab ilukirjandus. Väljenduslik struktuurisidusus on neis juriidilistes alustekstides siiski kõrvaline kvaliteet, millest saab loobuda sisu nõudel. Ehtsas luuletuses aga vastuoksa – selle loomisel ohverdatakse sageli sisu väljendusühtsuse nõudel. Näiteks tahab salmisepp oma „lullasse“ poetada päikese, aga riimideks on valitud puu, suu, tuu ja muu. Siis tuleb päike asendada teda esindava lähedase taevakehaga, mis samuti valgustab ja selleks on kuu. Kui ta ei taha just öelda imelikult „päevakuu“ või veelgi kahtlasemalt „taga pilvi kiirgav tuleluu“. Siit ka luule üldisem ja lahtisem tasand, referensi ebakindel suhtelisus ja enesetaandus, millele ei saa asist teksti kuidagi rajada, vastandina kaunilt seotud kõnele, millel on vabadus teemaga manipuleerida.
Teiselt poolt: värsivormis jutustav, lüroeepiline poeem, mille kujundlikuks sisuks võib olla kas või teaduslugu, on aga luuleteos par excellence, kuivõrd selle esmane eesmärk on poeetiline sõnastus ja vormistus, kuigi selle kaudu võimendub ja põlistub ka sõnumi sisu. Jätame kõrvale küsimuse, kas mingi luuleteos on hea või halb, ilus või inetu – jutt käib ontoloogia, mitte esteetilise või maitseotsustuse tasandil. Katsun loengu praktikumi pooles seda tähtsat diferentsi jõudumööda näitlikustada. Esitusele ei tule niisiis mitte teaduslik, vaid luuletöö, mis jutustab küll teadusest ja ajaloost, aga teose peamiseks mõtteks on siiski olla keerulisi vorminõudeid rahuldav sonetipärg. Neid on Eestis loodud vaid käputäis ning suhteliselt kohmakalt, kuivõrd riimsõnu ei ole me emakeeles just üleliia, miska nad on õige üleekspluateeritud, mis ühtlasi tingib ju ka vabavärsilembust. Kuid filosoofiamagister Bernard Kangro, kes muuseas 1938. aastal kaitses siinsamas väitekirja Eesti soneti ajalugu, lõi eksiilis kavala riimideta sonetipärja „Eikuskimaa, meta-maailm“ (st blankvärsis, aga mitte vabavärsis, vaid rõhulise, kuigi ka mitte silprõhulise – st korrastamata värsijalgadega). „Eikuskimaa“ on oma vormilises värskuses ja aktiivses melanhoolias tõepoolest minu lemmik. [? Teen väikse lüürilise kõrvalepõike ja loen inspiratiivseks taustaks ette tema esimese magistraali: Valgete seinte sihisev hääl – / jõed, mida keegi enam ei kuule, / tagasi maasse tõmbuvad puud, / vangla katusel karjuvad vangid. // Pimedus tiheneb mändide vahel, / merigi valgele liivale roomab. / Eksid ses tõeluse suletud ruumis, / kuhugi pääsu ei ole siit maalt. // Taganeb öö, siis rutta ka sina! / Seinad on lagunend, lage ei ole, / taeva all keerlevad raisakullid. // „Quo usque tandem…?“ Cicero küsib. / Lapsepõlv sinavalt vastu kiirgab – / kauge Eikuskimaa, meta maailm. ?] „Quo usque tandem…?“ („Kui kaua veel?“) küsis kirjanik Cicero küsimuse tuumaohus maailmas 1972. aastal, kus Eesti Vabariigist, nii esimesest kui teisest,  võis vaid und näha. Ühe vastuse saime paarkümmend aastat hiljem – st paarkümmend aastat tagasi.
*
Teiseks. Millest tekib keelelise eneseosutuse mulje, millele rajaneb luule? Ehk üldisemalt, igasugune väljenduse eneseosutuse mulje kui selline, mis on aluseks kunstidele üldse? Põgus tutvustus. Keeleline eneseleosutus luules saavutatakse peamiselt sarnaste häälikute, silpide, sõnade, sõnaühendite, lausete, tähenduste kõrvutamise ja parallelistliku ehk samastava või vastandava suunamise abil värssidesse, mis keelt ja tähendust manifesteerib, kontrasteerib ja objektistab. Formalist lingvist Roman Jakobsoni sõnul: poeetiline roll avaldub seal, kus keele ajatud paradigmalised sarnasused kokku võetakse ja kõne ajalisse järgnevusse projitseeritakse. Nii tuuakse lineaarse diakroonilise mõõtme kõrvale ka sünkroonne, ajatu ja igavikuline mõõde, mis iseenesest sisendab juba kõrgemat ja püha, igavesti viibivat atmosfääri. Naljatamisi või mitte: luuletaja valdab, intuitiivselt või teadlikult, teatavat värsiõpetuse aksiomaatikat, keelevaramut ja kujundiloome algoritme (kõne-, lause-, kõla-, piltkujundite malle) ehk poeetilist süntaksit, mille alusel ta tuletab või tõestab teoreeme – st oma kontrastses erinevustes samal ajal piisavalt sarnaseid värsse ning stroofe, mis üksteise lingvistilist olemust esile tõstavad. Keele formaalsed omadused omandavad luules semantilise väärtuse ja muutuvad sisuliseks kvaliteediks, väljenduse struktuur tõuseb eraldi objektiks. Ilmaasjata ei öelda, et luule on seotud kõne – seda seotust ta siis demonstreeribki; kuigi ka ilukirjanduslik proosa on kompositsioonisidus kõne, mis on loogikalt isegi järgmine tasand, lihtsalt varjatum ja formaalselt korrelatsioonilt hõredam luule.
*
Teame Juri Mihhi kuulsat definitsiooni: Luuletus on keeruliselt väljendatud mõte. Paneme rõhu sõnale keeruliselt: luuletuse tõeliseks sisuks ei ole, või ei ole mitte ainult, tema kunatine teema, vaid selle teema just niisugune struktuurisidus, rütmilis-musikaalne väljendamise viis. Meedium muutub ise sõnumiks või pigem alternatiivseks, isegi esmaseks sõnumiks. Lisaks osutusele eeskätt vormiline eneseleosutus – see põhjendab luuleteksti sünni ja olemasolu. Nii nagu tango või valsi tegelikuks mõtteks ei ole mitte sihipärane liikumine punktist A punkti B, vaid pigem paariti keerlemine suhteliselt kohapeal ehk enamikule meist küllaltki keeruliste tantsusammude elegantne sooritamine ise. St et luuletuse esmaseks sisuks, peamiseks mõtteks on väljendus ise, mis saavutatakse läbi mitmekesiste piirangute ehk vorminõuete, mis tavakeele reeglitele ülimuslikult peale asetatakse ja mida kultuurisemiootika nimetab teiseseks mudelsüsteemiks. Kunstiteose defineerib teisese mudelsüsteemi realiseerimine, argiteksti puhul sellist küsimust ei teki. Mis on Pablo Picasso uuendusliku „Avignoni neidude“ sisuks: kas tundmatuseni defragmenteeritud neidude nihkes portree, mille prototüüpe ei saa tuvastada, või pigem kubistliku meetodi enesemanifest, vormi kehtestus? Abstraktne kunst toob hästi ilmsiks, et loomulikult eelistame teist vastust. Ja kuipalju on muusikal üldse referentsiaalset sisu (jätame kõrvale allusioonid teistele paladele, mis on ka reflektiivsed; või inimkeha rütmide katselise kompamise): või on tema pärisomaseks sisuks helide, rütmide, tempode, pauside, tämbrite kontrapunkt, kompositsioon ja harmoonia ehk kokkukõla (või vastandlik kakofoonia) – st muusikaline väljendus iseenesest? Küsimus retooriline.

Kolmandaks. Läheme edasi, kohe lõpetame neljandaks. Nägime, et luuleteksti iseloomustab eksplitseeritud kahetasandilisus, mille tekitab kaks paralleelset osutusviisi: mimeetiline ehk osutav ja poeetiline ehk eneseleosutav, referentsiaalne ja autoreferentsiaalne. Sellega oleme pragmapoeetilise kahe konteksti teooria juures. Seda näitlikustab hästi Ludwig Wittgensteini poolt kasutatud Louis Neckeri tajupsühholoogiline kuubik või tema enda joonistatud jänkupart, küll teistel eesmärkidel, kus sopntaanselt vahelduvad ühte ja samasse väljendusse kodeeritud kaks eri objekti. Kord on lammas all paremal nurgas esiplaanil, seejärel juba hüppab tagaplaanile ning vice versa. Niisugust spontaanset aspektide vilkumise ideed kasutab ka Eesti kõige kuulsama filosoofi kultuurisemiootiline mänguteooria. Kokku võime seda võtta rööpse valemiga „Üks lausung, kaks sisu”. Või kui pisut keerulisemaks ajada, siis metafoorsel või iroonilisel tekstil võib ju olla mitu erinevat sisulise sisu tasandit. Siis on isegi õigem öelda: üks lausung, aga kaks erilaadi, ühildamatut sisuplaani. Sisuline sisu – ehk de re sisu, mille objektiks on tegelikkus või selle kujutlus – ja vormiline sisu – ehk de dicto sisu, mille objektiks on lausungid, väljendus, stiil, teisese mudelsüsteemi töö. Kusjuures nende kohal või all üldistub koguni kolmas, koondav aspekt: kahe paralleelse konteksti, kahe tajuaspekti, kahe sisutasandi spontaanse vaheldumise mäng kui selline ehk de se – teksti kui terviku vilkuva eneseavalduse üldaspekt. Kes soovib selle üle rohkem mõtiskleda, palun pöörduda pragmapoeetika allikate juurde elik ad fontes.
*
Neljandaks: tõestavat, illustreerivat, kokkuvõtvat näidet pakub Hando Runneli tuntud luuletuse „Üks veski seisab vete pääl“ esimese stroofi skeem. See laul ilmus muide samal aastal kui Kangro „Eikuskimaa“. Mis on selle salmi osutavaks sisuks? Murelik kirjeldus sellest, kuidas vesiveski ei tööta, sest möldrit ei ole. Kas sellest kirjeldusest jätkub, et iseloomustada luuletuse sõnumit? Vastus „ei“ on ette teada. Sest selle stroofi teiseks, kuid loogiliselt pigem esmaseks mõtteks on antud sisu just niimoodi, keelelis-rütmilises eneseseotuses edastamise viis, poeetiliselt seotud luulekõne ise. Teisese mudelsüsteemi ehk kõrgema keele piirangute rakendamine on sedavõrd rikkalik, et vaja läheb koguni kahte joonist, muidu võtab silmad kirjuks. Loomulikult me ei analüüsi vastuvõtus teksti nii üksipulki ja teadlikult, vaid suhtleme eeskätt tervikmuljega, kuid lähterelatsioonid on objektiivsed ja meie ajus paradigmaatiliselt representeeritud. Kord mõtleme luuletaja tundelise, eetilise ja sotsiaalse sõnumi peale, kord jälgime riime, värsirütmi, sisekordusi. Kord pöördume hilisemate riimide juurest tagasi varasemate juurde, tühistades tavapärase lineaarsuse, kord loome eelootusi. Tekst mässib meie tunded ja mõtted endasse sisse, peatab ajavoolu, nihutab reaalsuse fantaasiaruumi, aktiveerib taju ning teeb meid sellisena kaasaloojaks, mille tulemusel põlistub esteetiline elamus ning võimendub tähendus. Me olemine saab koos teiste lugejate või laulu kuulajatega ühise tooni ja rütmi, üleisikulise siduva sisu.

Niisiis: kahekordne pilt on tahvlil, kus ühes väljenduses ilmneb kaks tihedasti läbipõimunud dominanti. Sisuline sisu on kokku võetav ühte lausesse. Vormilist sisu eksplitseerib rikkalik ämblikuvõrk teksti kohal või ümber, mis esindab poeetilise funktsiooni tööd.  Ma väidan – kummaline, kui ainsana maailmas? –, et samamoodi elame ka igapäevakeeles, mis on meie kahekambriline koda, kui täiendada Martin Heideggeri kuulsat metafoori. Ainult et teise tuppa ei astu me mitte alati sisse, vaid avame selle ukse pidulikumal päeval. Sellisena tõlgendan ma seega luulekeele ontoloogiat, mille sarnaselt töötab ka fiktsionaalne tekst ehk kunstiline väljamõeldis. Kord süveneme jälgima Sherlock Holmesi analüütilist mõttetööd ja unustame põnevusest kõik muu; seejärel pöörame lehte, näkitseme küpsist, ja tabame end nautimast Conan Doyle’i kompositsiooni krutskeid võrdluses Georges Simenoni ja Agatha Christie võtetega. Kord siseneme mängult uskumisse (kujutlevasse mimeesisesse), kord väljume sealt tekstuaalsesse stilistikasse (poiesisesse); taju aspekt vaheldub spontaanselt. Eks ütles juba Artur Alliksaar, et „Kõigest vastutusrikkam on mäng“. Kunsti ontoloogia mõttes siis kahe paralleelse konteksti vahelduv ringmäng. Fakt on see, et poeetilise teksti vastuvõtt algab kohtumisest vormi ehk väljendusega, millest läbi tungimata ei ole võimalik sisuni jõuda: sest sisu on kodeeritud, selekteeritud ja serveeritud väljenduse struktuuri sidusalt. Kui teisiti, siis ei ole meil enam pistmist kunstiteose ja poeetikaga. Teisesest mudelsüsteemist välja astudes astume ka luulest välja – kuhu, see on iseküsimus. Mõtlemisse, nirvaanasse, tühjusesse… või proosailma tagasi? Kuskile pääsu ei ole siit maalt… Kuigi mõnikord jõuab luule või muusika välja ka vaikuse kõnesse, pausi kõlasse, vakatusse. Sest vahel tähendab vabadus ka keele ja hääle kütkeist pääsemise igatsust; aga see on juba kõrgem tase.

Ent lõpetuseks siiski tähtis meeldetuletus: üks poeetika vankumatu põhireegel on parasjagu kehtivate reeglite rikkumise ja nende uutega asendamise reegel. Sageli tähendab see küll juba unustatud vana juurde tagasipöördumist. Aga mõte ei seisku ja aeg-ajalt leiutatakse ikka uusi lahendusi, nagu neid sajandite ja tuhandite jooksul on loodud, esimestest rütmilistest ürghäälitsustest alates.   

Tänan teid kaasa mõtlemast!
Järgneb pragmapoeetiline praktikum: et kokku võtta kõik need a-d ja o-d.
*
Ood ülikoolile: Kroonpärg: Humanitaarseile ümarvormele
*
Gaudeamus: Vivat! Crescat! Floreat!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming