Luulelugemine taeva ligi, karnevali hingeõhus

Jüri Talvet

Külas kirjandusfestivalil „Bolivia 2010”Laiutava uusmaterialismi, argipäevaproosa, mõistusekultuse kiuste, trotsides massimeedia kasvavat indu hulkade meeli nüristada, elab luule XXI sajandi hakul edasi igal pool maailmas. Kõikjal leidub tundlik vähemus, kes vaistlikult tajub ja vajab luulet – muidugi, head luulet – kui seda viimast pidepunkti, mis hinge ravib, kui kõik muu ümberringi kokku variseb. Luule on see inimloovuse liik, mis läbi aegade jumalatele küllap kõige meelepärasem on tundunud.  Jumalad usuvad luuletajaid rohkemgi kui preestreid, sest viimastele on jumalateenimine enamasti leivateenistus, luuletajad aga – kes ikka on tõesti luuletajad ega ole seda lihtsalt moepärast – otsivad jumalat sisemisel sunnil, on truud, ükskõik milline ka ei oleks nende maine saatus. Sellise jäägitu luuletajatruuduse kehastus on näiteks meie Juhan Liiv.

Sellepärast olid Boliivia linnad La Paz ja Oruro, mis seisavad kindlalt enam kui kolme  kilomeetri kõrgusel üle merepinna – taevaste ligi – lausa ideaalne paik luulelugemiseks. Seal küll pidanuksid jumalad luuletajate häält kuulma. Mõte korraldada oma maa esimene rahvusvaheline luulefestival hakkas boliivia luuletaja Benjamín Cháveze peas idanema pärast seda, kui ta kutsuti 2008. aastal Kolumbia tänaseks juba maailmakuulsale luulefestivalile Medellínis. Mina juhtusin just samale Medellíni  festivalile, see oli järjekorras kaheksateistkümnes. Seal sõbrunesime Benjamíniga, noorepoolse vaikse olekuga mehega. Sattusime lugema koos luulet ühes raamatukogus, vahetasime raamatuid ja mõtteid Eesti, Boliivia ja Kolumbia kohta. Seda, et ta on hea luuletaja, panin kohe tähele. Pärast seda ei kuulnud ma Benjamínist õieti midagi, kuid eelmise aasta oktoobris sain temalt üllatusena kutse osa võtta rahvusvahelisest  luulefestivalist „Bolivia 2010” (8. – 13. II ). Eesti Kultuurkapitali toel, nelja lennukiga (TartuRiia-Amsterdam-Lima-La Paz) ja kokku kaks päeva väldanud reisi järel jõudsingi maailma kõrgeimasse pealinna, kus lennujaamas oli vastas Benjamín ise koos oma sõbra ja luuletaja Rubén Vargasega. Rubén, teine põhijõud festivali toimkonnas, õpetab kirjandust San Andrési ülikoolis, Benjamín teenib igapäevaleiba ühes La Pazi etnograafiamuuseumis. 

Väikese sõpruskonnaga, Boliivia kultuuriministeeriumi ning mitme jõuka kultuurifondi toel tegid nad festivali teoks. Benjamín on pärit Orurost (umbes neli tundi bussisõitu La Pazist), seal on tal häid sõpru ja vanu koolivendi. Nendega koos plaaniti luulelugemised toimuma rööbiti maailmakuulsa Oruro karnevaliga. Seljataga kuus muljetest kihavat festivalipäeva, veel jätkuva karnevali õhustikus tuli mul Oruros ka korraldajatega hüvasti jätta,  sest kojusõit algas La Pazi lennujaamast juba 14. veebruari varahommikul. Luulefestivale on igasuguseid. Viimastel aastatel olen sattunud osa võtma õige mitmest ja mitmel maal. Publiku hulgalt oli suurim Medellíni festival, kus avamisel ja lõpetamisel loeti luuletusi – eestlastest on varem sealsamas vabaõhuamfiteatris lugenud Andres Ehin – ligemale 4000 kuulajale-vaatajale. Ka kutsutud luuletajate hulk ja rahvusvaheline haare  oli Medellínis muljetavaldav: 70 luuletajat 50 riigist. Kuigi sealne korraldajate seltskond on poliitilistelt hoiakutelt selgesti pahempoolne ja praeguse valitsusega opositsioonis, on suudetud festival muuta Kolumbia üheks prestiižikamaks rahvusvaheliseks kultuurisündmuseks ning koondada selle taha tugev toetajate tuumik (sealt ei puudu ka maa juhtpoliitikud). Festival „Bolivia 2010” oli boliivlaste esimene sellelaadne katsetus.

Nii sisseõlitatult  nagu Medellínis see ei saanudki kulgeda, kuid igal juhul andsid korraldajad oma parima. Lisan, et korraldajatest keegi honorari ega vaevahüvitist ei saanud, festivali tehti armastusest ja entusiasmist. Peale minu kutsuti Euroopast veel teisigi, kuid et võõrustajatele lennureisi kulude katmine üle jõu käis, siis jäid mitmed tulemata. Kui Barcelonas elav, tegelikult Kuuba päritolu Rodolfo Häsler välja arvata, siis osutusin õigupoolest ainsaks „ehtsaks” eurooplaseks  sel festivalil. Teine tõsine küsimus on keel. Eestis olen osa võtnud vaid ühest luulefestivalist, sedagi vaid otsati, sest Põhjamaade luulefestival 2005. aasta kevadel koondus põhiliselt Tallinna, mind aga kutsuti luuletusi lugema Tartu raekotta. Mäletan, et seal lugesime igaüks oma emakeeles. Tõlget ei olnud, ei saanud skandinaavlased aru meist ega meie nendest. See on siiski oluline puudus. Tõsisematel rahvusvahelistel  luuleüritustel ei saa lähtuda põhimõttest, et luule juures on peamine n-ö jumalik kõla, saagu iga kuulaja oma nauding juba sellestki kätte. Medellínis oli vahendamiseks rakendatud terve tõlkijate väesalk. Tihti läbi mitme keele olid kõik esitatud luuletused siiski hispaania keelde jõudnud ja tõlkijad – enamasti võõrkeeletudengid – esitasid neid lausa meisterlikult, muidugi pärast seda, kui luuletajad olid emakeeles need ette kandnud. Ideaalne  tundub mulle see lahendus, mis oli festivalidel Vilenicas (Sloveenias, 2008) ja Belgias (Passa Porta festival Brüsselis, 2009): luuletaja loeb emakeeles, kuid samal ajal on luuletõlge nähtav ekraanil tema selja taga. See on märksa parem variant kui Barcelonas (2008), kus publik samaaegselt luuletajate emakeelse esinemisega pidi taskulambivalgel uurima väikses kirjas tõlkeid raamatukesest, mis uhkes Muusikapalees (Palau de la Música) kõigile pileti  lunastanuile (neid ligi 1500) kätte jagati. Boliivia luulefestivali mitugi luulelugemist korraldati otse tänaval või linnaplatsil. Seal muidugi olnuks juba tehniliselt keeruline ekraani kasutada.

Kokkuvõttes lahendas festivali keeleprobleemi see, et rahvusvahelisust kehastasid peamiselt teiste Ladina-Ameerika maade luuletajad, kes loomulikult esinesid hispaania keeles: Jorge Boccanera ja Laura Yasan Argentiinast, Nadia Prado Tšiilist, Roberto Echavarren  Uruguaist, Rodolfo Häsler Hispaaniast. Nagu Medellínis, paluti Boliivias minulgi lugeda hispaania keeles, seega esitasin tõlkeid, mis olid varem valminud tänu mu vanale Barcelona sõbrale Albert Lázaro Tinautile. Seekord olid need uuemad luuletused, mis peaksid ilmuma mu teises hispaaniakeelses luuleraamatus veel tänavu sügisel Zaragozas. Kutsutuid Boliiviast endast oli kolm: Jesús Urzagasti, Cé Mendizábal ja Sergio Gareca. Ainus kutsutud  luuletaja, kes esitas oma luuletusi muus keeles kui hispaania keel, oli Bahama poetess Marion Bethel. Tema ingliskeelseist luuletustest oli hispaania keelde tõlgitud neli, tõlkija kandis need ette. Natuke eksootilisemat keelelist kõla üritasin pakkuda publikule ka ise, lugedes mõned lühemad luuletused ette alguses eesti, siis hispaania keeles.

Korraldusest veel. Hiljuti võttis Eesti Kultuurkapital vastu päris karmi otsuse, et ürituste  külaliste toitlustamiseks nüüdsest peale – ja muidugi majanduskriisi taustal – enam raha ei anta. Sellest võib aru saada. Ka mina tunnen nii, et tähtsam sellest on kirjanduse valdkonnas näiteks raamatute väljaandmise toetamine. Aga ikkagi. Ma ei kujuta ette, kuidas Eestis saaks mõnd ehtsalt rahvusvahelist luulefestivali korraldada ainuüksi lootuses, et külalistel endil on igaks tarbeks paks rahakott kaasas. Minu kogemust mööda kuulub  rahvusvahelise kultuurisuhtlustava juurde endastmõistetavusena see, et kui võõrustajad reisikulu katta ei saa, siis vähemalt pakuvad nad omalt poolt majutuse ja lõunaeined. On ju ka ammustest aegadest teada, et vestlus areneb vaimuinimeste vahel eriti viljakalt söögilauas. Thomas More’i utooplastel ei olnud küll kellelgi keelatud omaette einestada, aga seda peeti ebaviisakaks. Seda enam on suhtlemine vajalik erakordsetel sündmustel, nagu  rahvusvahelised luulefestivalid. Mäletan, et eespool mainitud Põhjamaade luulefestivali Tartu üritusest jäi kesine maik ka sellepärast, et Skandinaavia luuletajad, niipea kui esinemine raekojas sai peetud, pandi bussi ja saadeti pealinna tagasi – otsekui vanal nõukogude ajal, kus välismaalased viidi sinna ööbima lausa sunniviisiliselt. Boliivias lahendasid toiduküsimuse erakapitalil põhinevad kultuurifondid. Oruro  kultuurifondi president hoolitses isiklikult nii lõuna- kui ka õhtusöökide eest, tema tütar oma mehega aga kutsus La Pazis päris suure festivaliseltskonna oma koju õhtusöögile. See oli avara külalistoaga maja, noorperenaist abistasid kokk ja teener. Seep see erinevus on. Meil ei ole minu teada kirjandusringkondades ainustki nii rikast isikut, kes saaks endale lubada koduabiliste pidamist, rääkimata suurema külalisseltskonna kodusest vastuvõtust.  Või kes teab. Ehk pärast minu tänast heietust tabab mõni jõukas eestlane end mõttelt: miks mitte lisaks spordile hakata toetama ka luulet, vaimset tegevust? Eks üritasime ju tolles noore boliivia abielupaari kodus ka midagi omalt poolt vastu pakkuda – luulelugemine kestis seal südaööni.

Luulefestivali loosungeid-plakateid hakkas silma mitmel pool La Pazi tänavatel. Suure entusiasmiga küsitlesid noored ajakirjanikud meid olgu raadio või ajalehtede tarvis. Mul on hea meel, et minu jutust La Pazi peapäevalehele La Razón tõsteti suurte tähtedega esile seda, et Eestis toetab kultuurkapital kirjandust ja luulet alkoholitarbimiselt saadava maksu arvel ning et Eesti televisioonis loeb igal õhtul üks luuletaja pärast uudiste põhisaadet  ette luuletuse. Peaksime tegema kõik selleks, et püsiks edasi see väärtuslik meie kultuuris ja ühiskonnas, mis on tõesti meie enda oma, meie oma emamaisest algatusest sündinud. Et aina ei matkiks meie, vaid et vastupidi, ka meilt õpitaks midagi, mis aitab vaimul ja loovusel maiste protsesside tasandavale survele vastu pidada. Festival avati pidulikult Boliivia asepresidendi ametisaalis, kohal viibisid kultuuriminister  – samasugune kena proua nagu meie Laine Jänes – ja tema asetäitja, töölisetunkedes mees, kes Boliivia hümni ajal revolutsioonitruuduse märgina rusikas kätt pea kohal hoidis. Olin kolme välisosavõtja seas, kes seal oma luulet luges. Alustasin eesti keeles, selgitades, et soomeugrilastena sarnaneme mõnes mõttes Boliivia põliselanikega – oleme Euroopa „indiaanlased“. Samal avaüritusel austati eakaid-teenekaid,  80. eluaasta piirile jõudnud boliivia luuletajaid. Vaevalt bussiga Orurosse saabunud, viidi meid uhkesse kultuurikeskusesse, kus noorte Boliivia muusikute ansambel mängis meie tuleku puhul meloodiaid, mille saatel hakkas seejärel toimuma Oruro karneval (ligi 30 000 esinejaga ja mitme tuhande muusikuga).

Oruro kunstimuuseumis (kunagine kirik, tulvil XVI-XVII sajandi maale tundmatuilt autoreilt) võeti meid vastu iseäranis  suurejooneliselt. Igaühe poole meist pöördus eraldi seks puhuks ette valmistatud tervituskõnega üks linnavalitsuse liikmeid, loomulikult oli kohal linnapea. See kõik näitab ladinaameeriklaste suhtumist luulesse. Nüüd sisust. Eks selliste sündmuste peamine mõte on mitmesuunaline kultuurivahetus: väliskülalised annavad vastuvõtjatele aimu oma kultuurist, need saavad teada sellest, mis toimub vastuvõtval maal ning  suheldes teiste väliskülalistega ka luuleelust laiemas maailmas. Miski ei saa kultuurisfääris toimuda mingi ametliku planeeritud mudeli järgi. Elu põhineb juhustel ja kokkusattumistel. Kui tšiili luuletaja Eduardo Llanoseni poleks jõudnud mu hispaaniakeelne luuleraamat, ei oleks ma küllap sattunud Medellíni festivalile. Kui ma ei oleks sattunud sinna, ei teaks ma tänaseni midagi lähemalt boliivia luulest ega ka nendest luuletajatest,  kes teistelt ladinaameerika maadelt festivalile „Bolivia 2010” olid kutsutud. Jne. Nüüd kodus tagasi, kui muljed on settinud ja mõnedki kaasavõetud ja -saadud raamatud loetud, tean juba ühte ja teist. Mul on niisugune tunne, et Boliiviat, mis on sügav sisemaine Lõuna-Ameerika ja mille elanike enamik saadab mööda oma elu merd nägemata, ongi mõjutanud vähemalt kaudselt sisemaisus – seega päris otsene telluurne  tegur. Mereäärsed rahvad kipuvad aina kusagile „endast välja”, ikka on oodata sadamasse mingeid „valgeid laevu”, ahvatlevaid kutsungeid. Boliivias seda ei ole. Eriti põliselanikud indiaanlased, kellest enamus on harjunud maise vaesusega ja kes samas on uusimatel aegadel samas ühiskonnas järjest nähtavamad, tunduvad sisendavat Boliiviasse tervikuna mingit erilist rahumeelsust, ärilisele progressile ja kasumiihalusele täiesti  vastandlikku vaimu: leppida sellega, mis on, vähemalt sellega, mis lubab oma maise eksistentsi nii mööda saata, et ahnuse pahet viimsel tunnil ja jumala palge ees küljes ei oleks. Või et seda oleks vähem.

Just närvilisuse puudumine hakkas mulle boliivlastes kõige rohkem silma. Mul oli nende keskel hea olla. Muidugi on selge, et enamik neidsamu globaalseid uuendusi, mille üle meie siin viimasel ajal ehk ülearugi uhked oleme, on  ka boliivlastele täiesti tuttavad. Sealgi on pangad, kaubamajad ja kohvikud viisakalt ja maitsekalt sisustatud, püsti aetud pilvelõhkujaid, toimib Internet. Aga loomulikku arukust ja tasakaalukust näib tänapäeva boliivlastel rohkem jaguvat kui mõnel teisel rahval. Taas mõjutab ka kliima: La Pazis ega Oruros ei ole kunagi ülearu kuum, pigem valitseb suuremat osa aastast jahedus. Igal juhul ei ole näiteks Oruro karneval selline  erootilis-turistlik ettevõte, nagu jääb mulje – vähemalt televiisori vahendusel – karnevalist naabermaal Brasiilias. Oruro karneval peegeldab ajalugu, kohalike indiaani müütide-uskumuste ja katoliiklike tõekspidamiste sulamit. Karnevali esimene päev on tervikuna (põhiliselt indiaanlastest) talupoegade päralt, kes ülistavad oma tantsudes üheaegselt emakest maad ja Neitsi Maarjat. Kogu Ameerika indiaanlaste katoliikluses on juba iidsetest  aegadest peale esile tõusnud Neitsi, varjutades nii taevaisa, Jeesuse kui ka püha vaimu. Nüüd, kui põlisrahvad Ladina-Ameerikas (ja eriti Boliivias) ise järjest rohkem oma häält kuuldavaks teevad, võib see vaim, sünkroonselt lääne feminismi vääramatu tõusuga, ümber tõugata senise kristliku, eranditult meessoo mentaliteedist vormitud kolmainu ning kujundada põhiväärtuste uue koosluse, mille toel naine saab oma võimeid ühiskonnas  ja kultuuris märksa avaramalt ilmutada kui kõigil möödanikusajandeil. Ilmseid muutusi võib jälgida ka boliivia luules. Kaks poest ostetud antoloogiat, üks elava ja teine boliivia kõigi aegade luulega, ei paku eriti midagi peale õilsate tunnete valdavalt lihtsakoelise ja traditsioonilise väljenduse. Puudu jääb just meretuulte soolast, mis tekitaks vastuokslikkust, ummikuid-seisakuid, üleminekuid, erinevate häälte põimingut. 

Muidugi ei taha ma öelda, et näiteks boliivia luule üks klassikuid, Ain Kaalepil omal ajal siiski „Peegelmaastikesse” tõlkimata jäänud Ricardo Jaimes Freyre oleks kuidagimoodi nõrgem luuletaja kui meie arbujad sestsamast ajajärgust. Kindlasti ei ole, kuid seda sorti hilissümbolismi laias voolusängis puudub vähimgi võimalus, et Jaimes Freyre või meie arbujad, isegi kui neid ideaalsel viisil tõlkida, rahvusvahelises luule suurkaanonis  esile küüniksid. Seevastu festivali ajaks ilmunud boliivia noore luule antoloogia (väljaandjaks XX sajandi alguse hõbedamagnaadi Simón I. Patiño fond) näitab luule elavnemist, seniseid tabusid ja norme trotsivate andekate luuletajannade (Elvira Espejo, Jessica Freudenthal, Anabel Gutiérrez, Carolina Hoz de Vila jt) ergast esiletõusu, otsinguid, mis on küllap mitmekesisemadki kui praeguses  uuemas eesti luules – kuigi ka siin maal, möönan, nähtub nooremal luuleväljal rõõmustavalt elavnemist. Antoloogia koostajate seas on Benjamín Chávez, kelle enda luule headuses peaks saama veenduda nende mõne luuletuse põhjal, mille tõlge ilmus selle aasta Akadeemia esimeses numbris. Kujundi spontaansus ja täpsus lüürilis-intiimse kogemuse najal iseloomustab samuti Cé Mendizábali luulet. Sergio Gareca „kalligrammid” ehk  „konkreetsed” (s.o graafilised) luuletused kuuluvad kindlasti vaimukaimate hulka ladinaameerika luules. Kuid tema võimalusi minna läbi lihtsa (ja end kergesti ammendava) iroonia olemasoluliste haavade juurde (umbes nii, nagu meil see avaldub Triin Soometsa luules) näitab ta äsjane, vaid viiekümnes eksemplaris trükitud kogu – mina sain kingiks kaasa eksemplari nr 41. Rahvusvaheliste luulefestivalide heaks  tavaks on, et kutsutud luuletajate loomingust antakse välja valik raamatu või almanahhi kujul. Nagu muugi vahetu kogemus festivalipäevilt, nii veenab Simón I. Patiño fondi toetusel ilmunud „Antología del festival internacional de poesía Bolivia 2010” mind selle rahvusvahelise luuleürituse boliivialikult tasakaalukas, küpselt sisukas alguses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming