Luulest teispool luulet

Väike vestlus Carolina Pihelga luule muukimiseks

PEETER SAUTER

Tahtsin kirjutada Carolina Pihelga raamatust. Mul oli pisut tundeid ja mõtteid ja siiski kahtlus, et ma ei saa asjale üldsegi pihta. Palusin autoril neid kommenteerida.

„Tere. Kirjutasin seda kirjakest nii, et muudkui lugesin su raamatut, mõtisklesin ja küsisin sult mõttes küsimusi. Oli rahuldamatuse või kohale mitte jõudmise tunne. Ega need tekstid ju teab mis müstilised või krüptilised ole. Üsna lihtne lüüriline ja nukker jutulõng. Aga ma ei saa aru, kuhu tekstis liigutakse ja miks. Või isegi sellest, kes see on, kes seal liigub. On nagu unenägu, aga unenäo tähendust ma ei tea.

Ma olen varem vist vaid üht su kogu lugenud. Loodusmotiivid, koduigatsus, siiras ja õrn. Pimeduse raamat on midagi muud. Ja tundub olevat üks seotud tervik.

Näib, et need on tekstid inimeselt, kes on tekstidest küllastunud (kujutan ette, et loed Värsket Rõhku ja ajakirja raamatusarja toimetades kilogrammide viisi tekste) ja ei taha teha rütmi-riimi, tavastroofe, harjumuspäraseid värsse treida. Sest pea on sellist nagunii täis. Ainus võimalus on kirjutada antiluulet. Tekstidetaguseid tekste. Umbes nagu kunagi tegi Toomas Liiv. Kunstis ja muusikas tehakse niisuguses seisus minimalismi.

See on tekstidest küllastunud väsinud pea rahustamine ikkagi mingi tekstiga, sest mis muu seda teksti täis pead rahustada saakski. Proosas teevad või tegid mu meelest selletaolist Samuel Beckett, Antti Hyry, Peter Handke. Aga ka Mihkel Samarüütel või Jüri Ehlvest või Anti Saar või Mart Kangur. Ja muidugi Toomas Liiv tegi igasugu vigureid, aga sina ei tee.

Su varasema luulega seob raamatut minu meelest see, et lähtud väga konkreetsest (argi)kogemusest või pildikesest, rõhutatult triviaalsest, ometi puudutavast. Aga nüüd väldid üldistusi, poeetilist üleküllastatust. Ja siis see napp tekst muutub uutpidi poeetiliseks. Teinekord tekib iseenesest ka suurem mõõtkava, näiteks kui kartulikoore seest peab kasvama hiilgus.

Minu meelest on teksti iseeneslik voog, kus tekst liiguks justkui kirjutaja ees ja kirjutaja jookseb järele või paneb ainult kirja ja ei püüa midagi välja mõelda, tekstitegemise kõrgem tase. „Pimeduse pisiasjade“ napp ja ratsionaalne tekst, mis jälitab vahel irratsionaalset loogikat, meenutab selle poolest pisut Ene Mihkelsoni loomingut.

Hasso Krull on minu arust liikunud vastassuunas. Paksus „Muna“ kogus oli tal džässilikke vabalt voolavaid tekste, millele ei saa ühest tähendust anda. Kus tekst liikus tihti omatahtsi nagu sul nüüd. Aga uues redeliraamatus teeb Hasso meelega lõbusaid loogikapöördeid ja tunneb mõnu mõtteuperpallidest.

Sina oled tumemeelne ja nalja ei tee. Siiski tundub mulle, kui leian sinu tekstist redeli, mille sina leidsid läinud­öisest unenäost, et see on väike viibe Hasso redelile. Tekstist teksti hiiliv ilves on vist sinu alter ego. Oled jah natuke ilvese moodi.

Luuletustes on palju pimedust, isegi morbiidsust – laps ehitab klotsidest kirstu ja surnud mäletavad meid –, aga see kõik mõjub turvaliselt. Tundub, et sul on pimeduses hea olla.

Mnjaa, „mustuse vildakad rajad“ on ikka täielik poeesia. Samuti „äraolekute habras partituur silmalaugudel“. Aga kelle kivist monument see on, kus avatud raamatus pole ühtegi tähte? Ka motodele ei saa õieti pihta.

Lilli-Krõõt Repnau piltidest arvasin, et need on vanad plaatkaameraga tehtud pildid, aga ei. Pildid on vana aja esilemanamine. Hakkasin tekste ka vaatama nagu vana aja tekste ja tasapisi hakkas tunduma, et kuigi sa pole teab kui vana, oled siiski vana aja inimene. Võiksid kanda pikka kleiti ja elada kuskil lossis või kloostris või koopas või krüptis nagu mõni vaga Jenoveeva. Sa oled tekstis ka trellide taga, kuhu hull loom on su kinni pannud. Mis hull loom? Mingi teine osa sinust, kellega oled konfliktis?

Lilli tähelepanek oli, et sa vaatad tekstides iseennast kõrvalt. Nõus. Sa lähtud oma kogemustest, aga luuleainesena saab neist luulemina vaba materjal või objekt. Luulemina läheb tavaminast pisut lahku, ometi ei mõju see võõrandumise või skisofreeniana, vaid ühe uue luuleilma tekitamisena. Seal askeldab või pigem liigub vaimuna luulemina, kes on jälgija, mitte sekkuja.

Lõks hetke ja aja vahel, kuhu kinni jäädakse, meenutab jällegi Madis Kõivu. Vist seda õunanovelli, kus aja ja identiteediga olid segased lood. Sinagi žongleerid muretult abstraktsete kategooriate ja konkreetsete reaaliatega ja need on üsna võrdväärsed ehitusklotsid teksti ülesehitamisel.

Sa räägid tagurpidiliikumisest. Kogu teos tundub paras tagurpidiliikumine ja mäletamine, sest argised asjad ei juhtu siin ja praegu tavailmas, vaid unenäolises ruumis, mis nagu narkonägemus võib tunduda tavareaalsusest reaalsem.

Palun räägi nüüd sina oma pildist. Milles ma täitsa mööda panin, mis tundub sulle haakuvat? Minu meelest oled liikunud kuhugi, kust edasi (lihtsuses, minimalismis) on raske minna. Või ei ole nii?“

Ja siin on Carolina vastus.

„Tere, Peeter!

Aitäh selle toreda ja ootamatu kirja eest! Frederick Seidel kirjutab ühes luuletuses nii: „Minu luule on arusaamatu / aga vähemalt ma ise mõistan seda“. Ene Mihkelson ütleb jällegi, et „Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt, ja ma olen öelnud, / et ma ei saa keerulisemalt, kui keeruline on, ja lihtsama / põhjused on needsamad“. Ütled, et otsid unenäole tähendust, aga luuletused, nagu unenäodki, pole ju päriselt seletatavad. Unenäos võib midagi taibata, võib pääseda ligi olemise kummituslikumale küljele, hästiunustatud paikadele, aga mida selle kõigega peale hakata, seda võtit ei anta.

Ratsionaalse ja irratsionaalse vahekord luuletekstis on väga huvitav. Viimasel ajal lähevad mulle aina enam korda sellised tekstid, kus teatava nihestuse kaudu jõutakse millegi uueni. See on nagu murraks keele kuskilt katki ja paneks siis natuke teisiti kokku ja see lühiühendus paiskab su millegi sisse, mõnda paika, kus sa võib-olla oled juba käinud, aga võib-olla ka mitte. Ouyang Jianghe, kelle tekstid inspireerisid tsükli „Meie unest, meie näljast“, mõjub mulle nii; René Char samuti. Alejandra Pizarnik, meeletu argentiina luuletaja, kes kirjutas ööst ja keelest nii, nagu keegi teine seda XX sajandil teinud pole, temalt õppisin ma, kuidas tekstile järgneda. Sest et liikusin tõepoolest tekstide kannul, pimesi nagu süütamata latern, esimese elusolendi jõuetusega. See raamat tekkis samavõrd sisemistest pingetest kui vaikusest, see on korraga introspektiiv, aga ka kaugtuled, mis valgustavad metsaserva. Ja öö on raamatus ühtaegu reaalia, sest kirjutada sain peamiselt hilistel tundidel, aga ka teejuht.

Olen rõõmus selle üle, mida nendest tekstidest leidsid, kõik need mõttelõngad, millest räägid, kõnetavad mind. Puusse sa mu arvates ei pane kohe üldse, tähelepanekud on väga head. Aga las mõned asjad jäävad lahti seletamata. Võimalik, et kahtlused ja teatav rahutus peabki sellesse lugemiskogemusse kuuluma.

Hääd!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht