Luulet

Juhan Jõers, Mae Mets

Juhan Jõers + kas ongi neid ajastuid taga ja eeslumi on ju siinsamaslendlemas ööselja päikese käes * kuigi meeles on tühjustminu hingetume kolmnurkrändab mereavarusesotsides armastuse  sädemeid

+
 
kelles on veidigi Jumalat ütleb
öeldamatud sõnad ja neis
sünnib elu otsekui
vari valguses
ikka libisemas peegeldusest


Mae Mets

KALADE PALVE
 
Veel viibi, vinav veteväli sinav,
peal udupleed!
Suur sammas sammub, arutumalt ammub
härg tulles teed.
 
Pea tollel trombil lohv on meie lombil
ja janu suur.
Kuis muuta kurssi, et ei viiks ressurssi
meilt protseduur.
 
On vaja reeglit kaitsmaks vetepeeglit,
siis säiliks baas,
mis jätku jagaks, kestlikkuse tagaks,
ei kaoks oaas.
 
On vaja kära, et ei lendaks ära
me kodu märg.
Seis, tumesinav tromb, seis, kurjalt inav
ning ähkiv härg!
 
Ent emmad-kummad: oleme me tummad
või saatus küps.
Mis silm siin näinud, minevikku läinud,
kui lõppeb lüps.
 
Ei kaitse kallas maru meelevallas,
meil napp on jõud.
Tromb ahnelt täitub, täitumatult käitub,
ees ootab põud.
 
Kes aastaid rodus konutanud kodus,
sel sees on närv.
Ka vanad kalad kasvatagu jalad,
kui rändab järv.

JUMALA PRILLID
 
Lõpmatus sisaldab lõplikke lõike,
teatut ja teadmatut, sõnaga – kõike.
Ometi lõpmatus pihast on sale
otsekui liivakell – võrdlus on vale.
 
Vahest on lõpmatus Jumala prillid.
Ainult et torgake kotti siis pillid,
kui mingil põhjusel, olgu või huupi,
armulik Taevataat otsib kord luupi.
 
Lõpmatus lahti end käänab siis nulliks,
paksuks ja paisuvaks, ümaraks mulliks,
võppub ja võbeleb, korra veel kõhkleb.
Oh seda häda, kui lõpmatus lõhkeb.

MESIPUU POOLE XXI SAJANDIL
 
Ta lendab mesipuu poole
ja raske tal koorem on kanda.
Ta tõttab mesipuu poole,
et kogutu teistele anda.
 
Ta tõttab mesipuu poole,
lend ebalev, olgugi ruttav.
Kuis saada selgitust loole,
miks miski ei tundugi tuttav.
 
Kas siit siis ei viinud soole,
kas siin polnud ometi välu.
Ta tõttab mesipuu poole,
ei tea küll, miks tõrgub tal mälu.
 
Ta tõttab mesipuu poole
ning tolmuga täitnud on püksi.
Kui saaks vaid turgutust hoole,
ent isu ei tunne ta üksi.
 
Ta väldib vingemaid voole,
kus kursilt võib kalduda sootuks.
Ta lendab mesipuu poole,
mis teha, kui lend muutub hootuks.
 
Ta lendab mesipuu poole,
sest käske on, mida ei muuda.
Kui teel vaid enne ei koole.
Nüüd lõpetan, rohkem ei suuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming