Luulet

Andres Langemets, Triin Soomets, Doris Kareva

Seadus ja headus Andres Langemets Me teada kunagi ei saakes tõesti rikkus seadustkui seadus pole taevastevaid surelike iseenda tehakõik siinsed kohtunikud ahukaadidon unustanud tulevikuent mitte minevikku mis varjatudsest tulevik on neile olematuja minevik on ära harjatudkust äkki tuleb inimkarjatuskas mõisatallist vanglast koletustvõi otse hinge sisemusestmiks rääkida siis mingist olemusestei taha tema seadust tahab teadustkas kummastki võiks keegi leidame kõige igapäevasemat headust?


Triin Soomets

Elas kord luuletaja, kes ei tahtnud teha midagi muud kui luuletusi kirjutada. Ega ta neid kogu aeg ka kirjutanud. Aga isegi ajal, mis luuletuste kirjutamisest üle jäi, ei tahtnud ta teha midagi muud. Ta tundis, et see ei oleks õige. Parem käis ta ringi, vaatas ja pani tähele elu ja tundis, kuidas tulevased luuletused ennast temas esialgu õrnalt liigutavad. Ta oli õnnelik.

Kui ta vahel oma luuletusi ette luges, küsis ikka enamasti keegi kuulajatest, kuidas ta ainult luuletuste kirjutamisest ära elab. Eks ma vahel teen natuke midagi muud ka, tunnistas luuletaja süüdlaslikult. Aga ega ma taha seda teha. Parem vaatan ja panen tähele elu … Kuulajad vangutasid kahtlustavalt pead, mõne silmis läikis haledus, teiste omades puhas kurjus. Luuletajal hakkas õudne.

Kui järgmine kord keegi küsis, kuidas ta ainult luuletuste kirjutamisest ära elab, vastas luuletaja kindlameelselt: lisaks müün ma ka oma keha. Keha oli tal normaalne, oleks võinud müüa küll. Kuulajad vakatasid ja ajasid silmad pungi. Keegi ei küsinud rohkem midagi.

Tegelikult oli asi veelgi halvem. Luuletaja müüs oma hinge. Hing aga, nagu paljud arvasid, on igavene või vähemalt vastupidavam kui keha. Keha on ajutine, hakkab varsti viletsamaks muutuma, sulab loodusse tagasi, laguneb vähemalt sada korda kiiremini kui kilekott. Hing aga pidi pärastpoole ka ilma kehata hakkama saama. Ja tema oli selle maha müünud, veel halvem, müüs seda ikka ja jälle. Ta müüs seda väga lihtsalt. Luuletaja kirjutas ühele tuntumale naistelehele valenime all lugusid. Need lood kogusid peaaegu alati kõige rohkem klikke ja kommentaare ja sellepärast maksti luuletajale hästi. Luuletaja kirjutas kolm sellist lugu poole tunniga. See pakkus talle lõbu, ta tegi seda möödaminnes ja unustas need lood kohe.

Aga hing ei unustanud. Hing tahtis luuletajaga koos olla ja käis sellepärast peale, et luuletaja ta tagasi ostaks. Viimaks oligi luuletajal nii palju raha, et osta hing tagasi. Sellest hetkest peale ta naistelehele enam midagi ei kirjutanud, ükskõik kuidas toimetaja ka ei nuianud. Selle asemel läks ta suurde saali oma luuletusi ette lugema ja kui käteplagin oli vaibunud, küsis esimeses reas istuv proua, kuidas ta ainult luuletuste kirjutamisest ära elab. Hästi ja õnnelikult, vastas luuletaja. Kuulajad vangutasid kahtlustavalt pead, mõne silmis läikis haledus, teiste omades puhas kurjus. Luuletajal hakkas õudne.


Doris Kareva
 
Ära oota teistelt liig palju.
Ära nõua endalt liig vähe.
 
Lihtne mõte, läte või lähe:
elu on nagu on.
Sina oled nagu sa oled.
 
Ära ahasta ja ära parasta,
kui pole parata.
Tee, mida teha annab –
see on tee, mis sind kannab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming