Mälu tummfilm

Lauri Kitsnik

Tranströmer oleks nagu leiutanud igiliikuri, kus kõik on paigas, pole takistusi, kuluvaid osi, kuluvaid kujundeid. Tomas Tranströmer, Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind. Tõlkinud Tõnis Arnover ja Lennart-Hans Jürgenson. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 27. 68 lk.

Julgen öelda, et Tomas Tranströmer on üks mu lemmikluuletajaid. Ja see, et ta kaasmaalased pole oma valehäbist talle seni raatsinud määrata üht teatud kirjandusauhinda, on sigadus. Sellised on emotsioonid, ning mõistagi on hea meel võimaluse üle teda jälle eesti keeles lugeda. Seekordne tõlge koosneb kahest osast: autori seni viimasest luulekogust ja mälestusteraamatust.

Tranströmer on tuntud oma hoolega vaetud napisõnalise luulelaadi ja vähese tootlikkuse poolest ning see hakkab ka siin kohe esimestest lehekülgedest peale silma. Seda muljet rõhutab ka vormildasa nappide haikude suur osakaal. Selline äärmuseni viidud sõnade valimine viitab sisetsensorile luuletajas, nagu seda kirjeldab Juhan Viiding: „kirjutan vähe / hiljem valin ma välja / mida ma näitan”. Jättes alles ainult olulise, on Tranströmer ilmselt üks minimalismi poole püüdleva luulemodernismi esindaja parimaid näiteid. Samas on tema looming ka parim sellekohane näide, et see meetod võib edukalt töötada, ja ilma kulumiseta. Ta oleks nagu leiutanud igiliikuri, kus kõik on paigas, pole takistusi, kuluvaid osi, kuluvaid kujundeid. Paljud teised väheste sõnadega läbi ajavad tekstid võivad kergesti jääda väheütlevaks. Aga mitte Tranströmeri omad.

Kummatigi annab tema haikudes end tunda mingi väsimus, ja kuigi leidub ilusaid ja tabavaid tõlkevasteid, mis need pildid kirkaina silme ette aitavad tuua, jäävad need tihti tummaks, justkui muuseumieksponaadid klaasi taga. Meil jääb üle kogeda ainult valguse ja varju mänge. Siinkohal on oluline meenutada, et Tranströmeri pöördumise haikuvormi poole eelmisel kümnendil tingis suuresti teda 1990. aastal tabanud ning kõnevõime võtnud halvatus, mille järel see osutus esialgu ainsaks viisiks luuletamist jätkata, kuna pikemate tekstide kirjutamiseks jõudu ning keskendumist enam ei jätkunud.

Seda tummuse uut kogemust, mis jälgib maailma justkui läbi klaasi, suutmata temaga suhelda, aimub ka avaluuletuses „Kotkakalju”, mis annab kätte nii mõnedki kaardid raamatu mõistmiseks. „Roomajad terraariumi / klaasi taga / ei liiguta oimugi. // Naine riputab hääletult / pesu nöörile. / Tuulevaikne on surm. // Tasa komeedina / hõljub mu hing / sügaval maa sees.” (lk 7). Siin luuletuses ei kuule me mitte kui midagi: loodus on paigale tardunud, inimhääli ei kosta, surm on mõistagi vait. Me näeme seda pilti, aga ei kuule.

Hiljem ärkab haikudes loodus ellu, kuid endiselt ei kosta artikuleeritud kõnet. Seal on hoopis koputused (lk 9), ümin (lk 15), tuvi huu (lk 18), sägade naer, mänd lööb kaksteist (lk 22), konnad krooksuvad (lk 22), lehesosin, Kremli kell (lk 22), vihmasabin ja pomin (lk 26), kajakakisa (lk 27). Korraks siiski sekkub inimhääl: „Tüli perroonil.” Kuid kohe sealt edasi: „Mis imelik rahu – / sisehäält kuulan.” (lk 26). Luule laululisusest (Georg Riedel: „Tranströmeri tekst on väga musikaalne. Tema teksti lugedes on kuulda tema keele meloodiat” lk. 64) on haikudena alles jäänud akordid, mitte enam terviklik teos.

„Tasa komeedina / hõljub mu hing / sügaval maa sees.” See on maa sisemusse tummaks aheldatud luuletaja-tuletooja, Kotkakalju Prometheus, kelle parem külg halvatud. Komeedi-kujundit on Tranströmer muide varemgi kasutanud: „Oli kord vapustus, / millest jäi järgi pikk, kahvatu, sädelev komeedisaba. / Tema varjab meid.” („Pärast kellegi surma”. Tomas Tranströmer, Luulet. Tõlkinud Jaan Kaplinski. Eesti Raamat, 1989, lk 54.) Ning vaevalt juhuslikult algab ka mälestusteraamat samaga: „„Minu elu.” Neile sõnadele mõeldes näen enda ees valgusvihku. Lähemal uurimisel omandab see pea ja sabaga komeedi kuju. Kirkam ots, pea, on lapsepõlv ja noorusaeg.” (lk 31)

Tranströmer ongi seekord kirjapanemiseks valinud ainult kirkama osa: tegemist on lapse- ja noorukipõlvemälestustega. Vaevalt lugemisest mõnu tundma hakanule lõpeb raamat ootamatult vara, jäädes pidama aega, mil algselt hoopis geograafia vastu huvi tundnud koolipoiss Tomas hakkab oma esimesi luuletusi kirjutama. Ilmselt eeldab Tranströmer, et kõige järgnenu eest võiksid sama hästi rääkida ka tema ilmunud luuletused.

Nagu öeldud, vaatab autor oma elule tagasi teatud distantsilt, võõra pilguga. Pealkirjale „Mälestused seiravad mind” toetudes võiks öelda ka lausa vastupidist: hoopis mälestused ise on tulnud vaatama, mis meist on saanud. Mälu on see, mis tagab meie identiteedi jätkuvuse, kuid samal ajal on selles ka midagi ühest teisest ajast ja ilmast. Pildid klaasi taga, mida me ei suuda enam kõnetada. Tranströmer tunnistabki oma varaseimast lapsepõlvest rääkides, et see meenutab talle rohkem mõnda 30-40ndate filmi (lk 33).

Kirkamast kirkaimana jäävad mälestustest meelde ellujäämise õppetunnid: nii „enda elutuks kaltsuks muutmise meetod” (lk 40) lahendusena koolivägivallale kui ka lugu sellest, kuidas ta õige väikese poisina Stockholmis ära eksis, kuid suutis mingi müstilise kompassi järgi ise leida tee tagasi koju. Sellises kohalejõudmises, läbi ränga katsumuse millegi taipamises, on oma toonilt midagi väga lähedast ta parimatele luuletekstidele. Ikka kerkib mälestusteproosast esile vapustavalt poeetilisi metafoore, mis ei jäta kahtlust, et tegemist on luuletajaga: „Kannan endas oma varasemaid nägusid nagu puu aastarõngaid” (lk 49).

Teise allhoovusena esineb poisi tärkav uudishimu senitundmatu maailma vastu, mis annab endast järjepanu märku. Alguses on need hääled – naerupahvakud ja korkide paugatused – seina tagant, naaberkorterist. Hiljem juba klaasitagused esemed teisest ajast ja ilmast muuseumi vitriinides, loomade topised ja skeletid, raamatud ekspeditsioonidest Aafrikasse.

Viimaks pakub Tranströmer oma edasise elu ja valikute seisukohalt määrava teetähisena välja teda 15aastaselt tabanud haigushoo, mis sai alguse ühest depressiivsest filmist. Teda tabavad ängistus ja krambid. „Mõni aasta varem olin tahtnud saada maadeuurijaks. Nüüd olin tunginud tundmatule maale, kuhu ma kunagi polnud tahtnud jõuda.” (lk 54). Pärast kriisist väljatulekut hakkabki Tranströmer tundma huvi hoopis intiimsemate, sisemiste maastike vastu. Maadeavastajast kasvab tulevane psühholoog ja luuletaja.

Pärast käesoleva raamatu lugemist tasub kindlasti ette võtta ka tee tema varasemate tekstide juurde. Seal käinuna mõjub see raamat nagu mälestused tihti: juba aimatut uue nurga alt paista laskva kommentaarina. Täie võimsuse saavutab Tranströmer ikkagi oma veidi pikemates tekstides, kus kujunditel on ruumi ka kasvada ja kõnetada, mitte ainult tummalt helendada.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming