Märkmeid surmast

Jürgen Rooste

Ajakiri Mäetagused ja Akadeemias ilmuv Marika Mikkori uurimus inspireerivad märkama muteeruvat surmakultuuri. Foto Tony Harrisoni autobiograafilisest poeemist ?V.?

 

 

 

  Give me the dust of my fathers

  Stand on the face of the ancients

  Slipknot (?Circle?, albumilt

  ?Vol. #: (The Subliminal Verses)?)

 

Kõige löövam, paikapanevam kirjutis surma ja elu vahekorrast, absurdist ja elutahtest ja suremisest oli XX sajandil vahest Camus? ?Sisyphose müüt?. See räägib küll tegelikult ?otsusest elada?, elamise valimisest või mittevalimisest, ent selle kaudu ka surma tähendusest. Camus, muide, valib ju ikkagi elu. Ei ole kindel, et parimate argumentidega.

Võibolla oli XX sajandi teema surm, rohkem kui kunagi varem. Mitte et surmateema poleks filosoofide ja kirjanike-kunstnike lemmikmotiiv juba loova või intellektuaalse eneseväljenduse algusaegadest, aga surm ju muutus aktuaalsemaks. Neid, kes surid, oli nüüd palju rohkem. Neid suri palju rohkem korraga, sajandi hakupoolel mõnes punktis lausa miljoneid. Eks see kesta uudistesaates tänini, see suremine. Ja juba teistsuguses ilmas, kus jumalgi on surnud või uinunud või lihtsalt transtsendentaalne/sõnastamatu tabamatus.

Lääne surmakultuur (tavand) on selle all kannatada saanud: surm on muutunud kaugemaks, lähedaste jaoks just ? surnuga tegeleb nüüd surmatööstus. Samas on kummalisel kombel kasvanud surmapelgus, surm on tabu. See on kummaline: televiisoris võid sa (ja su laps) näha kümneid surmi õhtu jooksul, aga reaalselt surmaga kokkupuutumine on üha harvem ja formaalsem, ka välditum. Urbanistlikus keskkonnas, muidugi. 

 

Eestlased on loomult morbiidne rahvas, pimeduse rahvas, pimedusse hääbiv rahvas, kes nii paljudes surmades praegu maailmas esirinnas: veresoonkonnahaigused, enesetapud, autoõnnetused, kui lootest kui elusolendist rääkida saab ? ka abordid. Eks neid ole veelgi, arenenud maailmas püsime me nois valdkonnis esikümnes.

Kui nüüd siia juurde võtta me igavikpikk rahvaluuletraditsioon, mis ilusti esil ?Eesti ballaadide? mehe-, naise-, lapse-, mõrsjatapulugudes ning sügav ja suur surmakommete ja -ennete traditsioon, millest lähema pildi annavad Mäetaguste 25. surmakultuurile pühendatud number (Tartu, 2004) ning Akadeemias (11/2004) alanud Marika Mikkori pikem (jätkuv) uurimuspala ?Muutuvast matusekombestikust?, siis seisame põneva fakti ees. Ehk saabki meid nimetada rahvaks, kes pühendunud suremisele, surmakultuurile ja surma endas kandmisele? Või on see nii üldinimlik, ülekantav kogu inimkonnale? Põhjala rahvastele?

 

Mäetaguste sissejuhatav tõlkelugu on Karl Siegfried Guthke ?Viimsetest sõnadest meediaajastul?. Mind hakkas painama, et pääle Estonia katastroofi pole Eestis viimaste sõnade diskussiooni/otsimist meedias silma hakanud. Rääkimata sellest, et eriskummaliste ja ootamatute surmade tõttu ei jagu n-ö kristliku kultuuri ?õige suremise? mõttes paljudele enam viimaseid sõnu. Uhke aplombiga läks Vanapa, kelle hauataguseid hüvastijätusõnu Sirbi lugejad mõni nädal tagasi lehest näha said. Ta jättis oma n-ö viimasteks meediale suunatud sõnadeks (kuigi pääle seda on ta veel üht-teist kirjutanud, mida kunagi ehk postuumsest raamatust lugeda saab) nalja, ilusa ja inimliku. Jah, erinevalt Rimmelist, kes väga sihiteadlikult üritas oma sõnumit suunata, moodustada sellest poliitilis-sotsiaalse löögirusika.

Enesetapjad on ikka need, kellest mõni kiri maha jääb; neil oleks nagu rohkem õigus viimasele pöördumisele, nende tegu on iseenesest nagu sõnum ? midagi anti-camus?likku? Erinevalt vaikselt haiglavoodis surevatest vanainimestest, kelle sõnad jäävad ehk medtöötajatele või siis saladusse, üksildasse surma.

 

Mikkor kasutab oma uurimuses mõistet ?matusetööstus? (autori paksendus ? J. R.) (lk 2540), eelistades seda -teenusele. Et võikamalt kõlaks ja asja olemust avaks, võib isegi kõnelda ?surmatööstusest?, millele Mikkor oma loos ka ajuti viitab, seoses negatiivsete näidetega nt kiirabi ja surnukuuride koostööst. Ja kus mujal kirjutatakse su arvele juurde arve koostamise tasu (ca 80 krooni) kui mitte matusebüroos Kristin. Absurdimoment umbes sama, nagu kassiir kirjutaks kauba hinnale otsa t?eki väljatrükkimise vaeva.

Hiljuti Pärnamäel tuhastamistseremoonial viibides märkasin väikse kabeli ukse kohal elektroonilist tablood, millel surnu nimi ja kellaaeg. See tabloo nägi välja täpselt nagu rongijaama omad, ja too eufemistlik metafoor ? matuseteenus kui reisiteenus, surnu kui lahkuv rong ? muutus mulle isegi sümpaatseks. Selles on miskit elutervet agnostilist (koolkonnatut) vaimu.

?Professionaalne surnukosmeetik Andrei on väitnud, et ?mina ei ütle kunagi surnukeha või surnuauto, sest see võib lõpuks depressiooni viia. Ma ütlen klient.? /- – -/. ?Ehkki surm annab Andreile tööd ja leiba, ütleb ta, et surm on nagu kaunis daam, kes tuleb ootamatult ja kutsub sind kaasa, kuid kellega mängida ei tohi? (lk 2531). Korraga asine, praktiline, külm, nagu meilgi näidatava teleseriaali ?Mulla all? matusebüroo pidajad, teisalt poeetiline, elufilosoofiline; umbes nagu hauakaevajad. Samas on professionaalne surnukosmeetika ju üks ilmselge moderniseerunud ühiskonna näide: me saame oma lähedase kätte juba ilusaks vormistatuna, see ei ole meie endi töö. Aga eks vanastigi peeti lähisugulaste laiba pesemist halvaks endeks. Nüüd on külast saanud globaalküla ja naabrinaisest büroo.

 

Merike Lang juhib Mäetaguste artiklis ?Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul? lugeja märkama, et surmaga seotud rituaalid algasid vanasti juba suretamisel (lk 78-81). See tähendas lähedaste hoolt ja tähelepanu, surija valvamist; hiljem surnuvalvamist, mis tänapäeval filmide ja kirjanduse kaudu ehk rohkem tuttav iiri traditsioonist. Kellel säendseks asjaks täna aega? Põduraks jäänu hooldaja saab riigilt küll miskit pisikest raha, aga sedagi juhul, kui ta ei tööta. Süsteem on säherduselt rajatud, et suurt omastele pühendumist saab endale lubada ainult majanduslikult väga kindlustatud inimene. Või asotsiaal, heidik, kes seisab väljaspool mängu.

Suremise kunst ? õige suremine ja leinamine, on neile, kes sellest väga-väga hoolivad. Kergem on sellele mitte mõelda.

Merike Langi, Anu Korbi ?Siberi eestlaste surma- ja matusekombestikust 20. sajandi viimasel kümnendil? ja Aivar Jürgensoni ?Kalmistu kodupaiga sümbolina: Siberi eestlaste näide? on suuresti pühendatud tavade kaardistamisele, minevikureeglite ja -kohustuste/uskumiste otsimisele. Aivar Jürgenson räägib pikalt matmisest omade juurde, kodumullast, kokkukuulumisest kodu ja kodustega, hõimkondlastega ka pääle surma. Teine võimalus, mis üha sagedasem (nt Rimmelgi), on iidne tava, alternatiiv matustele ? tuhastamine. Kui kõrvutada seda (just vanemate) siberlaste ja kodueestlaste mõtetega oma kohast surmamaastikul ning eestlaste surnuaiatavadega, siis toimib see nagu iseenda ja oma lähedaste kohustustest vabastamisena.

Vabaks andmine/enese vabaks võtmine tundus mulle esimesel mõtteuidul tänapäevaselt hedonistlik. Kõik selle nimel, et oleks kiirem, kergem, vabam, valutum. Aga samas: teoreetiliselt (tänu meditsiinile jms) pikem elu näiteks keskaja inimesega võrreldes on meil sedavõrd täistopitum, ajakavastatum, et välja tuleb nii, nagu räägib üks briti esiluuletaja Tony Harrison oma autobiograafilises poeemis ?V.? (Bloodaxe Books, esmatrükk 1985): vanemate haud on teises linnas, rongide graafik selline, et kui ruttu tahad tagasi saada, on sul täpselt tund aega kahe rongi vahel. Õnneks asub surnuaed raudteejaama kõrval. Ja nii käidki siis korra aastas.

See paneb mõtlema: mida näiteks tähendanuks Koidulale ta ümbermatmine Metsakalmistule aastal 1946 (loe Jürgenson, lk 147, 148, 152) tegelikult, kui ta sellest teadlikult oleks mõelnud? Oli ta ju küll kunagi kodumaa mulda kaasa vedanud, nagu paljud väliseestlased veel meie päevil oma matuse tarbeks on teinud? samas toodi ta ära ikkagi pereringist. Eks see akt tähenda ikka rohkem meile, elusolijaile: oma (üks esimene suur) luuletaja omas mullas.

 

Mikkor tõdeb, et meie ajas on lemmiklooma surm kogemusena surmakultuurist lähemal (lk 2527) inimese kaotamisest. Lapsepõlves on just looma kaotamine esmane matmis-, surmakultuurikogemus. Marju Torp-Kõivupuu ?Risti peale kirjutas: Ühel papil oli peni?Eesti loomakalmistukultuurist? Mäetagustes on tervenisti pühendatud sellele nähtusele, eriti just (Jõelähtme, Valga, Rakvere) loomakalmistute ning ka vähese olemasoleva ajaloolise materjali näitel. Looma matmises, tema surnukehaga tegelemises on säilinud seda ürgset kontakti, loomulikumat ja vahetumat suhet surmaga. Ja ehk just seetõttu ei jää paljude loomade matused ega leinamine sugugi alla inimeste omadele. Kui lähisuhted inimestega on muutunud võidujooksuks edu, aja ja rahaga, siis korvab väike karvane lemmik sageli humaansuspuude, annab tagasi inimsuse. Eks ta ole. Vaatan siin praegu oma peni?

Skeptiliselt tuleb siiski suhtuda Jõelähtme loomakalmistu peremehe Tiit Truumaa väitesse, et ta olla kirikuõpetajatelt ka loomade ristimisest kuulnud (Kõivupuu, lk 64-65). Et haudu küll vahel ristimärkidega ehitakse, on rohkem ehk harjumuse asi, ei usu, et leiduks kirikuõpetajat, kes loomi pühitsetud veega ristima kipuks, rääkida saab ehk mõne looma õnnistamisest.

Selles mõttes on isegi ehk kummaline või tähenduslik, et surmaendeid uurinud Tiia Ristolaineni artikli ?Surmakultuuri suundumused Eestis: surmaended?) järgi on loomadest just koer (oma ulgumise, muu veidra käitumisega) põhiline surmakuulutaja/ennustaja (lk 170).

 

Ausalt öelda on rahvasuust kogutud surmaendeid sedavõrd palju, et lausa ime, kui sa neid kunagi ei kohta. Neist räägivad peaaegu kõik autorid, eriti muidugi Ristolainen. Teekonnal koos surnuga valitseb kümneid ohte, mis võivad anda märgi uuest surmast samas peres. Lisaks piisab pea ükskõik millise loomariigi esindaja ootamatust käitumisest või ilmumisest koletuks endeks, seda just seoses usuga siirdehingedesse, hingede kujumuutusse ja ilmumisse uute hingede järele. Rääkimata lugematutest muudest pisiseikadest, mis panevad mind tundma, nagu oleksin näinud surmaendeid pea kõikjal ja pidevalt.

Mikkor kipub rõhutama uue aja inimeste juhtumisi, sattumist ennete otsa: salapäraste ennetega on kokku puutunud nt ??mittereligioossed? noored inimesed, kes pole rahvatraditsioonist midagi kuulnud ning selline kogemus tekitab neis eelkõige nõutust? (lk 2535); või pajatus matustele minemata jätnud surnupesija raskest tundest, mis lakkas alles peieroogade söömisel, loo ?jutustaja oli minust noorem filoloog, kes töötab toimetajana? (lk 2543). Veidi õõvsa tunde lisamine, vihjamine, et tegemist pole mänguteemaga (need asjad on siiski võib-olla olemas!), ei ole tegelikult ju nii üllatav. Surmauurija, sellest kirjutaja (ka mina siin, hetkel) on ise selle nähtuse, mõtte meelevallas. Meenus, et kui ühele hääle sõbrale ja kunstnikule pakkusin oma järgmise luulekogu pealiskirjaks ?Surnud punkari luule?, mille oli mulle soovitanud üks viimastest liivlastest Valt Ern?treit, ütles sõber, et siis võin ühtlasi testamendi valmis kirjutada, esitluseks olen niikuinii surnud. Ei teagi, kas tihkan toda nime pruukida.

 

Surmast ja surma korral kiputakse kangesti kõnelema. Sattusin juhuslikult soome telest nägema dokumentaali ühest surevast eluaegse raske nahahaiguse ja sellest alanud nahavähiga mehest, kes võttis oma piinarikast elu mõnusa huumoriga ning veetis viimased kuud matuste väljamõtlemisega, et need oleksid helges atmosfääris; valis kõnemehi ja hüvastijätulauluks, enese eest rääkima Queeni laulu ?Don?t Stop Me Now?. Freddie Mercuryl on isegi mitu hüvastijätulaulu. Aastal 1989 oli ta täiesti teadlik oma tapvast haigusest ning album ?The Miracle? lõppeb omalaadse paatosega ?Was It All Worth It?. 1991 jäi ?Innuendo? lõpetuseks ja üheks kuulsamaks hüvastijätukummarduseks siiski ?Show Must Go On?. Mõnele inimesele on lihtsalt antud rohkem sõnu, võimalus olla ka iseenda kõnemeheks.

Vaimulikud ärasaatjad-kõnemehed mõjuvad sageli sümpaatsemalt, kuigi räägivad vormelites ja kultuurikontekstis. Aga ilmalike kõnemeeste vormelid ja sageli nututamisesse pürgiv loba on sageli lausa surnu (pigem siiski omaste) nöök. Ilmaliku kõnemehe palkamine on nagu pulmavana leidmine; ateiste/agnostikuid/paganaid võiksid ju teele saata oma sõbrad, lähedased, oma sõnadega. Või jäägu need üldse lausumata. Et mitte järgi anda matusetööstuse masinlikule ülemvõimule.

 

Mu lapsepõlve ilusaim surmakogemus oli ilmselt ?Vennad Lõvisüdamed?, mis tegelikult lõpeb meie mõttes ju ühise enesetapuga. Võimalus olla jätkumaailmas keegi teine ja samas sa ise, ikka edasi ja edasi. Selle surma ilu, valu, mis kaob teadmisse ja tulevikuootusse. Seda ei saa kuidagi tagasi, see pole vist võimalik, vähemasti mõte sellest, mil sind hoitakse külmikus, ja keegi meigib su ilusaks, ja pulmavana lausub oma sõnad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming