Mõtteid Mahfuzi romaani eesti keeles ilmumise puhul

ANDRES EHIN

Nagib Mahfuzi, Tuhande öö ööd. Varrak, 2004. Kalle Kasemaa tõlkes ja Varraku ?20. sajandi klassika? sarjas on nüüd ka eesti lugejani jõudnud näide Nagib Mahfuzi, 1988. aastal Nobeli preemia pälvinud Egiptuse kirjaniku loomingust. Kasemaa tõlgitud romaan kannab pealkirja ?Tuhande öö ööd?.

Keskajal oli araabia kirjandus üks arenenumaid, levinumaid ja mõjuvõimsamaid maailmas. Araabiakeelne maailm oli Euroopast paremini säilitanud sideme antiikkultuuriga ja avaldas oma kultuuri ning teadusega näiteks Cordoba ülikooli kaudu, kus ka mitmete maade kristlastest noormehi õppis, olulist mõju. X sajandil õppis seal matemaatikat ka üks tulevastest Rooma paavstidest.

Tänapäevane araabia kirjandus, kultuur ja teadus on maailmas surutud pigem autsaideri rolli. Suurim tunnustus nüüdisaja kirjanikule, riigitegelasele ja teadlasele on ju Nobeli preemia. Eks vaatame, kui palju Nobeleid on saanud araabia moslemid ja kui palju nende poolt ühtepuhku taunitavad juudid. Araablaste saagiks on 6 Nobeli preemiat, juutide jahipauna mahub aga 161 Nobeli preemiat. Sealjuures on maailmas üle 200 miljoni araablase ja umbes 13 miljonit juuti. Kui aga võrrelda Nobeli-saaki kogu islamimaailmas juutide saavutusega, siis on tegemist palju drastilisema pildiga ? araablastele lisaks on Nobeli pälvinud veel pool tosinat teadlast, kel on mingisugunegi islamimaine päritolu. Seega tuleb 1,4 miljardi moslemi peale tosin Nobelit, aga 13 miljonit juuti on pälvinud, nagu juba öeldud, 161 preemiat.

Ühe araablasele antud Nobeli rahupreemia vastu on omal ajal maailmas ka laialdast nördimust avaldatud. Tegemist on selle preemia omistamisega Yasser Arafatile (1994). Norralane Kaare Kristiansen astus protestimärgiks Nobeli komiteest koguni tagasi. Ta ütles: ?Me ei tohi anda Nobeli preemiat terroristile.?

Ilukirjanduse nobelistide hulgas esindab araablasi ainuüksi Nagib Mahfuz, juutidest on kirjandus-Nobeli pälvinud aga 11 isikut: Paul Heyse (1910), Henri Bergson (1927), Boriss Pasternak (1958), Shmuel Yosef Agnon (1966), Nelly Sachs (1966), Saul Bellow (1976), Isaac Bashevis Singer (1978), Elias Canetti (1981), Jossif Brodski (Joseph Brodsky, 1987), Nadine Gordimer (1991) ja Imre Kertesz (2002).

Rohkesti ? ja mitte ainult Hitleri Saksamaal ? on olnud antisemiitlikke tegelasi, kes on Nobeli preemiat juutluse mängumuruks nimetanudki.

Usaldust väärib siiski pigem see mõttesuund, mis leiab juutide rohke esindatuse olevat loomuliku, kuna juutide kultuuri näol on tegemist ühe vanima, raskustest ja tagakiusamistest hoolimata järjepideva kultuuriga maailmas, mis on pealekauba osanud igal ajastul tsivilisatsiooni uute saavutustega kohaneda. Juutluse järjepidevust pole suutnud katkestada natside massimõrvadki. Kuigi araabia kultuur on palju noorem, on tema järjepidevus korduvalt katkenud. Räägitakse ka nüüdis-Araabia identiteedi kriisist, mis väljendub piinarikkas kõõlumises sotsialismi ja islamismi vahel ning võimetuses kohaneda moodsa tsivilisatsiooniga.

Romaanide kirjutamine on araablastel aga täiesti noor tegevusala. Esimeseks araabiakeelseks romaaniks peetakse Muhammad Hussein Haykali teost ?Zaynab?, mis ilmus aastal 1913.

Nüüdiskultuuri arengut on islamimaades takistanud totalitarism. Isikukultuse- ja vägivallamaades ei talu valitsejad tõelise kunsti lõhna ? seda teame meie, eestlased, ka oma kogemusest. Ainus araabia maa, kus on puhuti demokraatia valitsenud, on väike Liibanon.

Paljud araablastest haritlased, iseäranis tehniline intelligents, ei loe araabiakeelset ilukirjandust ega vaata araabia maades tehtud filme ? eelistatakse USA, Inglise või Prantsuse omi.

Valitsevate ringkondade, aga ka ühiskonna kitsarinnalisuse ja sallimatuse all on saanud kannatada teiste araabia vaimuinimeste hulgas Nagib Mahfuzgi. Paljudes Lähis-Ida maades on ta teosed olnud keelatud. Teda on juba 45 aastat pühaduse rüvetamises süüdistatud. Skolastikutele on iseäranis vastukarva olnud 1959. aastal ilmunud Mahfuzi romaan ?Awlad haratina?, mis on Euroopa keeltes tuntud ?Gebelawi laste? nime all.

Vanameelsete islamistide raevu vallandas Mahfuzi tuline toetus rahuprotsessile Iisraeliga. 1994. aastal kuulutas ðeik Omar Abdul-Rahman välja fatwa Mahfuzi vastu ? see tähendab, et vaimulike meelest oli Mahfuz süüdi rasketes usu- ja jumalavastastes tegudes. Pärast fatwa väljakuulutamist ründas üks fanaatik tollal 83aastast kirjanikku ja lõi talle noa kaela. Siitpeale kaitsevad Nobeli laureaadi elu pidevalt ihukaitsjad.

Fatwa?st Salman Rushdie vastu on pasundanud kõik maailma lehed, samasugusest ohust Nagib Mahfuzile teavad aga vaid vähesed.

Eestikeelse ?Tuhande öö ööde? pealiskaudsemal lugejal võib Mahfuzist tekkida pilt kui ohjeldamatust mängumehest, kes püüab igast intriigist viimast ja veel enamatki võtta, kes ei põrka tagasi ka selle eest, et tegelaste suhted absurdsuseni segi ajada.

Lähemal vaatlusel täheldame aga autori metafüüsilist tumemeelsust. Aeg toob inimeste ellu muutusi ja iga muutus on valuline ning viib lõpuks surmani.

Mõnel läheb kokkuvõttes siiski päris hästi ? neil, kes võitlevad sotsiaalse õigluse eest ja ülekohtu vastu.

Mahfuzi üldiselt sünges maailmapildis on teinegi hele tähn: nimelt usub kirjanik, et teaduse edukäik teeb maailma paremaks ja elamisväärsemaks. Eesti keelde tõlgitud raamatus sellest küll kuigi palju juttu ei tehta. Siiski nenditakse, et ?teadmine ei tule suurest rääkimisest, vaid lakkamatust õppimisest ja õpitu rakendamisest.?

Mahfuzi kriitika araabia ühiskonna pihta toob puhuti meelde Boriss Pasternaki karme sõnu vene ühiskonna kohta, kus lobisetakse lakkamatult, kus osatakse küll ühendada vaimukust ja tundelisust, aga ei viitsita süstemaatilisi teadmisi omandada ja ollakse kaugel olemasolevategi teadmiste rakendamisest.

Kui Mahfuz siiski millelegi loodab, siis pole see siiski mitte ühe inimese läbimurre suurema kõlbluse poole, vaid pigem inimsõbraliku kogukonna või koguni ühiskonna kujunemine vastandina hirmuvalitsejate ainuvõimu all ägavatele inimhulkadele.

Võib ju koraanistki välja lugeda, et jumaliku tõe kandjaks pole pärast Muhamedi mitte üksikisik, vaid islami kogukond ? umma.

Kasemaa tõlgitud romaanis loobub valitseja oma hirmutegudest. Linnajaole annab inimväärse ilme kohvik, kus kõrged aukandjad ja suured rahamehed istuvad koos kingseppade ja veekandjatega.

Niisugune pilt on ju parlamentarismi ja demokraatia vaimule lähedane.

Mahfuz on olnud kolonialismi äge vastane ja elanud Egiptuse iseseisvumisele täie rinnaga kaasa. Ometi ei püüa ta Ida ja Läänt vastandada, vaid pigem nende vahel ühisjooni leida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming