Maailm sita eituseta

Mõni kogemus ei küpseta, vaid söövitab. Sellest ei saa õppida, sellest saab tunnistust anda.

AIJA SAKOVA

Maarja Kangro „Klaaslaps“ on raamat põletavast valust ja sellega toimetulemise mehhanismidest. Korraga päevik ja romaan, tühistab see igasugused piirid fiktsiooni ja omaeluloolise vahel, sest neid lihtsalt ei ole. Samuti on see essee või arutlus naise viljakusest, nagu ka äraspidine lapsesaamine (mitte)lugu. Kangro dokumenteerib nimelt seda, mis toimub ühe naine sees, kui ta pärast ebaõnnestunud rasestumiskatseid (nii loomulikul kui kunstlikul teel) ning katkenud rasedusi (sh emakaväline rasedus) kogeb lõpuks lapseootele jäämise õnne, mis jääb traagiliselt lühikeseks. Juba kolmandal raseduskuul peab ta toime tulema teadmisega, et tema laps ei ole eluvõimeline, kuna lapsel puuduvad koljuluud ning ainus mõistlik lahendus on lõpetada tema elu juba lootena, sest see ei oleks pärast sündimist kuigi pikk. Ta aju lihtsalt voolaks välja.

Õigustatult küsivad mõned, kas nii isikliku loo kirja panemisel ja avalikustamisel on ka laiem kandepind peale autori eneseteraapia. Mulle näib, et ehkki (või pigem just selle tõttu, et) raamat on kirja pandud väga isiklikest kogemustest lähtudes, lahkab see nüüdis­aegse ühiskonna väga olulisi tabuteemasid. Hea kirjandus ongi enamasti isiklik. Vaadates sügavale iseendasse, mõtestab Kangro ühtlasi nii laste saamise, abordi kui ka surmakultuuriga seotud (bio)eetilisi, aga ka (loova) naise viljakuse ja viljatusega seotud küsimusi. Kangro avab oma raamatuga sellesama „biofašistliku konservi“ iseendas, mida ta on varasemalt ühiskonnakriitiliselt analüüsinud arutluses „Oma jama“.1

Minu poolteist kuud“

Romaani algus on dateeritud 28. jaanuariga 2015 ehk enam-vähem täpselt kaks aastat tagasi, mil jutustaja läheb haiglasse tegema aborti enda sees kasvavale ca 15nädalasele koljuluu väärarenguga lapsele. Ja lõpeb 15. märtsiga 2015 ehk päevaga, mil jutustaja saab teate, et tema „tibu“ (loodet) ei ole pärast meditsiinilisi uuringuid ja lahkamist alles hoitud, nagu ta palus, et laps matta. Selle asemel oli ta bioloogilise jäätmena hävitatud.

Selle pooleteise kuu sisse on kohe raamatu alguses pikitud ekskurss 9. jaanuari, päeva, mil jutustaja elu pöördumatult muutus, sest siis sai ta teada, et laps, keda ta kannab, ei ole eluvõimeline. Samuti leiame pikema ekskursi (meenutus) 2014. aasta kevadesse, kui jutustaja viibib Ukrainas, et esineda Lvivis loenguga eesti kirjandusest, ning satub reisi käigus Odessat külastama just rahutuste ajal. Mõnevõrra ebatavaliselt ei tunne jutustaja heameelt selle üle, et ei sattunud olema rahutuste kõrghetkel oma hotelli juures, kus need toimusid, vaid kahetseb, et oli just sel ajal linna teises otsas. Lugeja viimine Ukraina sündmuste keskele on vajalik seetõttu, et seal sai jutustaja teada, et ootab last. Mitte seda „tibu“, kes 2015. aastal tema sees kasvas, vaid tema sündimata jäänud õde või venda. Samuti viib jutustaja meid 2014. aasta sügisesse, kui ta oli loomereisil ühes Itaalia loomemajas ning pidi sel ajal emakavälise raseduse ja veritsusega kohalikku haiglasse pöörduma.

Rännakud ajas võimaldavad näha jutustaja sisse väljaspool raamatu keskset traumaatilist sündmust (teadasaamine lapse väärarengust ja tema nurisünnitamisest). Samuti viivad need, nagu öeldud, lugejat teiste sündimata jäänud lasteni ja luhtunud rasestumislootusteni, teisisõnu luhtunud tulevikuootusteni. Need ekskursid võimaldavad märgata tagantjärele tekkinud enesesüüdistusi emaks saamise soovi ja mittesoovi vahel ning nende algeid.

Maarja Kangro lähtub arusaamast, et hirmu ja valu tekitavale tuleb otsa vaadata ning sellega tegeleda. Ta on veendunud, et sellest kirjutades ja seda kujutades tuleb olla aus ja ehe.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Lastetus ja biofašistlik konserv

12. jaanuaril ehk mõned päevad pärast lapse väärarengust teadasaamist juurdleb jutustaja selle üle, miks ta on last nii väga soovinud ning miks ta tunneb end olukorras, kus lootel tema sees ei ole elulootust, ebaõnnestununa või koguni süüdi lapse väärarengus. Põhjust sukeldumiseks iseendasse ja oma lähiminevikku varasemate luhtunud raseduste juurde annab muu hulgas asjaolu, et Kangro viibib varasemalt planeeritud puhkusel koos oma (õnnelikult) lapse­ootel õe Kirkega.

Ehkki Kangro teab, et autor on postuumse edasikestmise perspektiivist lähtudes märksa tugevam ja sisukam positsioon kui esivanem, tabab ta end sellest hoolimata küsimuselt: „mida teeb kogu selle materjaliga, mida ta on on endasse elu jooksul salvestanud, inimene, kellest ei lähe edasi enam midagi“ (lk 52-53). Tahtmatult tunneb ta, justkui oleks sellise inimese elu tühjalt ja mõttetult elatud: „Ta on nagu andmebaas, mis läheb ühel hetkel põlema. Siis ongi ta maha põlenud, ja kogu lugu“ (lk 53).

Et mõista iseenda läbipõlemise ja läbikukkumise tunnet, küsib Kangro „Miks järglased?“ ning analüüsib lapsesaamise soovi, aga ka lapsevanemaks olemise tahke. Võib-olla just seetõttu, et Kangro ise ei ole lapsevanem, saab ta nii julgelt ja otsekoheselt öelda, et lapsevanemaks olemine on tegelikult tohutu katsumus, mida ei tasugi tingimata igatseda, iseäranis loova subjektina. Mingis mõttes sedastab Kangro isegi, et intellektuaalsus ning lapsevanemlus, mis ei ole ju midagi muud kui teise, endast intellektuaalselt nii palju alama olendi teenistuses olemine, on omavahel olemuslikult vastuolus. Laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine ongi „vaimselt alakoormuslik, emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav tegevus“ ning iga endast lugu pidav naine eelistaks imiku jauru kuulamisele hoopis Platoni teoste või vähemalt ajalehe lugemist (lk 57).

Võib-olla saabki selle väga paljudele naistele hädavajaliku tõdemuse nii selgelt ja otsekoheselt sõnastada ainult Maarja Kangro. Lähtuvalt omaenda lapsepõlve- ja ema Leelo Tungla kogemustest ütleb ta: „Ka selleks, et olla hea lastekirjanik, nagu ma oma elus olin näinud, on inimesel vaja piisavalt tihti lastest pääseda. Vaja on kõva tugistruktuuri, mis tubli osa konkreetsest jändamisest enda kanda võtab“ (lk 57).2

Kas trauma küpsetab või söestab?

Kangro küsib, kas inimene, kellest ei lähe edasi midagi, on nagu andmebaas, mis põleb maha. „Klaaslapses“ pöördub autor ikka ja jälle põlemisega seotud kujundite juurde, sest just nende kaudu oskab ja saab ta kirjeldada neid tundeid, mis teda valdavad. Vahetult pärast loote diagnoosi teadasaamist sedastab ta: „Ilma nahata inimene kõrbeb pannil, kõrbemine hakkab üha otsast peale. Öö oli pikk ja mul oli see teadmine. Akraania. Anentsefaalia. See allutas endale kõik muu. Ma ei saanud enam mitte millegagi vanamoodi edasi minna“ (lk 48).

Kõrbemistunne, mis tabab jutustajat pärast kohutava teate saamist, püsib ka pärast aborti, aga nüüd juba koos refleksiooniga: kas tõesti on nii, et iga kogemus, ka kõige kohutavam, on millekski kasulik, nagu me oleme oma kultuuris enese lohutuseks (või enesepettuseks) harjunud ütlema. „Kas trauma arendavusega on nagu Wundti kõveraga? Nii et on olemas optimum, kus inimene küpseb ja õpib kõvasti, aga veel ei lagune. Kui kõvera tipust edasi liikuda, hakkab kogemus arendamise asemel üksnes söövitama ja hävitama, inimesest jääb järele muselmann“ (lk 165). Sisuliselt väidab Kangro siin, et on kogemusi, mis ei küpseta, vaid söövitavad, millest ei saa tegelikult midagi õppida; millest saab vaid tunnistust anda.

Viidates Muselmann’ile, teeb Kangro äärmiselt intrigeeriva viite holokausti temaatikasse ning küllap ka Giorgio Agambeni juurde, keda Kangro on eestindanud.3 Ta küsib, kas isiklik kogemus ja isiklikust tragöödiast tingitud valu on vähem tähenduslik kui ajaloosündmustest tingitud kannatused. Teisisõnu võib küsida: kas isiklikust kogemusest tingitud põrgust läbitulemine ja sellest tunnistuse andmine on ilukirjanduslikult ja eetilis-filosoofiliselt a priori vähem tähenduslik kui poliitiliste režiimide põhjustatud valust ja vägivallast läbitulek? Kas ajaloolise-ühiskondliku põrgu kannatused on tähenduslikumad kui isiklikud?

Abjekti lahustamine

Ehkki Kangro jutustaja tunneb end olevat nii sügaval põrgus (või perses), kus ei nuteta ja kus kõik on juba kõrbenud, ei usu ta siiski, et on niisuguseid kogemusi, millest ei saa rääkida. Pigem vastupidi: õudset kogemust tuleb vaadelda seni, kuni see lahustub, jõledus tuleb tükkideks lahti võtta. Jubedast ja traumeerivast kogemusest kirjutamine on niiviisi ka võimalus ja viis „maailmaga adekvaatset suhet hoida“ (lk 49).

Samuti küsib jutustaja, kas lapse väärarengust Facebooki seinal teada­andmine oli õige või vale. Ta ütleb, et tegi postituse, kuna tema ja maailma suhetest hakkas kaduma sidusus ning see oli tema viis sellega toime tulla: „Ometi polnud ma õudset teadaannet välja pannud kaastunde saamiseks. Vähemalt nii ma arvasin. Oh ei. See oli viis maailmaga adekvaatset suhet hoida. Kui üldse veel, siis niimoodi. Kui ma ei näitaks, kus ma asun, kui ma vanamoodi edasi läheksin, laguneks kõik veel kiiremini laiali“ (lk 49). Kangro peab oluliseks anda tunnistust inimlikust põrgust ja põlemisest.

Filosoofilisest, aga ka feministlikust vaatepunktist on ääretult põnev ning kõhedust tekitav, mil moel suudab Kangro iseenda ja oma lugeja panna silmitsi elu bioloogilisuse ja abjektsusega. Kogu nurisünnituse kirjeldus, mis ju füsioloogiliselt koos valu ja verega on väga lähedane sünnitusele, on samaaegselt ehe, võimas, aga ka võigas. Ilma koljuluuta loode, kelle jutustaja koos jubedate valudega endast väljutab, on korraga imeilus ning koletu. Mõte tema pildistamisest tundub võimatu ilmselt suuremale osale lugejatest, nagu ka loote isale – jutustajale seevastu mitte, sest tema tahab ja peab vaatama otse näkku sellele, mis teda kohutab.

Lähtudes arusaamast, et hirmu ja valu tekitavale tuleb otsa vaadata ning sellega tegeleda, on Kangro veendunud, et sellest kirjutades ja seda kujutades tuleb olla aus ja ehe. „Keel ise on meie abjektsus, mis meid vormib: abjekt, mis loob abjektsuse. Keel on sitt, mida me välja ajame. Seepärast peabki looming nagu sitahäda olema ehtne, sest sittumise teesklus kukub veel piinlikum välja kui sittumine ise“ (lk 148–149). Niisiis on võimalik ja isegi hädavajalik kirjutada teatud kogemustest, isiklikest põrgutest, just nii, nagu on, varjamata, hämamata ja ilustamata. Ning seda ka keele tasandil. Võib-olla ei ole vale öelda, et Kangro „Klaaslaps“ on just niisama ehtne kui sitahäda, veelgi täpsem on sedastus, et „Klaaslaps“ on just niisama ehtne kui nurisünnitus. Õhku jääb küsimus:

„Mis siis saaks, kui kõik loojad, kõik inimesed julgeksid abjektsusega tegeleda? Maailm oleks parem paik? Ilma sita eituseta?“ (lk 157).

1 Ööülikool. Maarja Kangro „Oma jama“, 15. IX 2015. http://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/45a50931-eb34-4e13-b508-4892fee4c7a5/ooulikool-maarja-kangro-oma-jama. Tekstina on „Oma jama“ ilmunud portaalis Feministeerium ja Postimehes: http://feministeerium.ee/oma-jama/; http://arvamus.postimees.ee/3686545/maarja-kangro-oma-jama-teistsugune-vaade-emadusele

2 Loova naise lapse saamise või mittesaamise küsimusi käsitleb väga võimsalt muidugi Oriana Fallaci oma kiriromaanis „Kiri sündimata jäänud lapsele“ (1975, ee 2011), mis on tuttav ka Kangrole.

3 Maarja Kangro tõlgituna on Giorgio Agambenilt eesti keeles ilmunud „Tulevane kogukond“ (2016) ja „Homo sacer“ (2009).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming