Maailm vs. don Quijote

Andrei Ivanov: „Kirjandus ja tegelikkus ei ole teineteisega võrdsed, sest kirjandus liigub praegu palju aeglasemalt.“

MIHHAIL TRUNIN

Andrei Ivanov kirjutab selleks, et vabaneda kultuurist ja murda traditsioone.

Andrei Ivanov kirjutab selleks, et vabaneda kultuurist ja murda traditsioone.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Andrei Ivanov on viljakas ja tunnustatud kirjanik. 2015. aastal ilmusid talt eesti keeles romaanid „Kuutõbise pihtimus“ ja „Rasmus Hanseni kirjutuskera“, mõlemad Veronika Einbergi tõlkes, ja viimaks venekeelne romaan „Argonaut“ („Аргонавт“). Iseseisvuspäeval antakse Ivanovile tema 2015. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest üle riigi kultuuripreemia. Samuti on kirjanik Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaat nii põhižürii vabaauhinna kategoorias kui ka venekeelse autori auhinna kategoorias. Rääkisin Ivanoviga tema uutest teostest, retseptsioonist, pagulaskriisist ja kodakondsusest.

Kuidas te ennast identifitseerite: kas olete vene, eesti või Euroopa kirjanik?

Andrei Ivanov: Kõige lihtsam on öelda: Euroopa. See on väljapääs raskest olukorrast. Ma ei ole kunagi armastanud taksonoomiat, iseenda suhtes on see nagu sarga või hauakivi valimine. Seda küsimust esitatakse mulle ja mõnele teisele autorile alatasa. Kui ilmus romaan „Peotäis põrmu“ – esmakordselt ilmus see eesti keeles 2011. aasta alguses –, tegi see palju kära ja ajakirjanikud kukkusid mind seda laadi küsimustega pommitama. Vastasin ja jään vastama, et ma pole eesti kirjanik ja ega saagi olla arusaadavatel põhjustel: ma ei kirjuta eesti keeles, räägin seda keelt oma häbiks üle kivide ja kändude. Pealegi tunnen eesti kirjandust vene-, prantsuse- ja ingliskeelse kirjandusega võrreldes üsna halvasti.

Aga eesti kirjandus on Euroopa kirjandus, eks ole? Nagu muide ka vene kirjandus, kas pole tõsi? Ilma „Pickwick-klubi“ ja „Don Quijoteta“ ei oleks vürst Mõškinit, nii nagu Ostap Benderit ei oleks ilma Alfred Jingle’ita. Mihhail Lermontovi „Meie aja kangelane“ oli jätnud sügava mulje James Joyce’ile, kes kirjutas „Kunstniku noorpõlveportree“. Kirjanduse vereringe on meid ammu üheks Euroopa kirjanduseks kokku seganud. Selles mõttes on ka Vidiadhar Naipaul ja Salman Rushdie eurooplased.

Olete varem öelnud, et teie kodumaa on vene kirjandus. Kuivõrd jälgite seda, mis praegu toimub Venemaal – nii kirjanduses kui ka ühiskonnaelus?

Olen väga lühinägelik. Võtan vastu pigem keskkonda, milles ise elan. Isegi siin näen kõike nagu kala akvaariumist. Teen siiski, mida saan teha: muidugi loen vene autoreid ja isegi reageerin. Näiteks kirjutasin essee Ljudmila Ulitskaja romaani „Daniel Stein, tõlkija“ kohta.1 Kannatamatult ootasin tema viimast romaani2 ja nüüd mõlgub mõttes järgmine essee. Loen peaaegu kõike, mida kirjutab oma blogis Dmitri Bavilski, tema raamatuid loen ka. Mulle meeldivad väga Aleksandr Iljanen ja Marusja Klimova, olen lugenud mõnd raamatut sarjast „Vene keele tunnid“3, jälgin seda, mida avaldab Dmitri Voltšek, loen ajakirja Russkaja proza ja isegi avaldasin seal oma töö4

Vene kirjandus pole geograafiline mõiste, minu silmis see ei piirdu Venemaa territooriumiga. Sügisel ostsin Helsingist Aleksandr Goldsteini raamatu „Meenuta Famagustat“ („Помни о Фамагусте“). Goldstein sündis Tallinnas, kasvas üles Bakuus ning selle suurepärase romaani on kirjutanud Iisraelis. Ja pean ütlema, et see on hiilgav vene kirjandus.

Kui oluline on teile retseptsioon ja tunnustus? Kas jälgite oma teoste kriitikat? Kas on märkimisväärseid erinevusi näiteks romaani „Hanumani teekond Lollandile“ vastuvõtus Eestis, Venemaal ja Saksamaal?

Kõike jälgida ei jõua, aga muidugi loen – kuigi see rikub tuju. Kirjanduskriitika on enamalt jaolt muutunud järjest pealiskaudsemaks ja kiirustavamaks, hakates sarnanema reklaamtahvlitega, mis vilksatavad mööda sellal, kui logistad tasakesti oma romaanibussiga ja tunned imestust: kuhu nad nõnda tormavad ja kes neid juhib? Kirjanduskriitik sarnaneb komeediga, romaanide autor – planeetide süsteemiga.

„Hanumani teekonna …“ saksa tõlke kriitika oli enam-vähem, ma ütleksin, et fifty-fifty. Lavastus aga tuli välja suurepärane ja meeldis mulle väga: saalis oli väetise ja marihuaana lõhn, oli palju ümberkehastumisi, näitlejad mängisid innukalt.5 Selge see, et romaani lugeda on raskem kui etendust vaadata. Teater paratamatult lihtsustab. Eesti ja Venemaa lugejad saavad lugeda „Hanumani teekond Lollandile“ teiste romaanide kontekstis – kuigi iseseisev teos, on see väga tihedasti seotud „Skandinaavia saaga“ teiste osadega.

Ootan suure huviga, millal ilmub tõlge prantsuse keelde. Olen juba lugenud fragmente, võin öelda, et tõlge on väga hea. Ja on olnud palju positiivset vastukaja: inimesed astuvad ligi ja ütlevad, et ootavad kärsitult, millal raamat ilmub.

Romaan „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ ilmus eesti keeles varem kui vene keeles. Miks?

Kaldun arvama, et „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ on ikkagi jutustus, mitte romaan. Viimastel aastatel olen käinud üsna palju Venemaal, jutustusse läksidki minu muljed kohtumistest Venemaaga. Olen seda pakkunud avaldamiseks mõnele Vene kirjastajale (ja ajakirjale), aga esiteks on jutustust raske müüa eraldi raamatuna, kui sa ei ole äriliselt edukas autor, ja teiseks on seal palju nüansse, natuke ebanormatiivset sõnavara ja selliseid kahtlusi tekitavaid momente nagu: „Sellal, kui Roman Peterburist Tallinna sõitis, anti Venemaal välja pitsilisi aluspükse keelustav seadus“ või „Roman saabus riiki, mis oli oma väed Krimmi viinud“. Mulle millegipärast tundub, et praegu niisugused asjad ärritavad kirjastajaid.

Peategelase kriitilise pilgu tera libiseb üle inimeste, nende tegude, nende reaktsioonide – peategelane ei kritiseeri mitte ainult eestlasi, vaid ka venelasi. Ja see on kõige valulikum moment. Näiteks võin ma vabalt eestlasi kritiseerida. Kui aga kritiseerin eestivenelasi, hakatakse minust jälkusi rääkima: ma laulvat eestlastega sama laulu. Hämmastav! Venemaad ja venelasi võib kritiseerida juhul, kui elad ise Venemaal – kui mitte, siis ole parem vait, sest sa ei ole venelane …

Aga mind see ei huvita. Ei taheta avaldada – noh, mis siis ikka. Jutustus on õnnestunud. Püüdsin lihtsalt tabada muutusi, mis toimusid Eestis ja Venemaal 2014. aastal, kirjeldada, kuidas need riigid eemaldusid teineteisest otsekui jääpangad, milline purgaa puhkes teine teisel pool piiri. Aga välja tuli palju rohkem: nii nõukogude kirjaniku kui ka selle linna surm, kus ta oli elanud, laastav ökoloogiline katastroof, Peterburi ja Tallinn, Ventspils ja Moskva ja palju muud. Ühte jutustusse mahtusid nii paljud asjad, millele ma isegi ei mõelnud kirjutamise ajal. Just selle tõttu ma armastan kirjutamist – see avab mind. Leian oma tegelastes ootamatuid külgi. Inimesed hämmastavad kogu aeg, aga kui seda teevad minu enda tegelased, tunnen midagi ebamaist.

„Kirjutuskera“ nähtavasti ei võetagi Venemaal vastu, sest seda on raske müüa. Eestis saab veel avaldada teoseid, mis otseselt raha sisse ei too, ebakaubanduslik avangardkirjandus on elus püsinud. Venemaal on raskem. Nii oli ka romaaniga „Peotäis põrmu“. Samamoodi ei tahetud vastu võtta „Harbini ööliblikaid“ – kuni romaan jõudis Vene Bookeri shortlist’i. Iga kord tuleb midagi tõestada … Ja see on kurvem kui kurikuulus enesetsensuur, mida võib kohata inimestes, kes on sündinud perestroika ajal.

Kas „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ võib kujuneda mõne uue sarja alguseks (nagu teie tuntud pagulaste-triloogia) või jääb see iseseisvaks teoseks?

Ei, mingit sarja ei ilmu. „Kirjutuskera“ on vaid osa kosmosest, mis on ammu kavandatud ja osaliselt valmis: novellide triptühhon „Öö Saint-Cloud’s“ („Ночь в Сен-Клу“) ja romaan „Argonaut“. Aga see pole triloogia. See on keeruline planeetide süsteem. Neis kolmes teoses on lihtsalt rändtegelased – ja kõik.

Mil määral on „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ autobiograafiline? Kui palju on näiteks Eestis elavas vene kirjanikus, kelle pilgu läbi Venemaa ja Eesti tegelikkust vaadeldakse, teid ennast?

Sellest on hästi kirjutanud Julia Podlubnova oma arvustuses raamatule „Öö Saint-Cloud’s“ – mitte autobiograafiline, vaid autopsühholoogiline.6 Paljut kirjeldatust nägin oma silmaga, kuid minu jutustajad ei ole muidugi mina. (Lugedes päevikut, mida püüan pidada ega näita kellelegi, näen selgelt, et ma ei suuda iseendaks jääda isegi seal.) Loon tegelasi, maalin jutustajate portreesid, mis on mulle palju olulisemad kui nende lood. Olen väga muutlik. Muudan vaatepunkte, kust vaatlen inimesi ja maailma. Mul on raske ühte keeleregistrisse püsima jääda. Iga teos esitab oma unikaalseid nõudmisi. Romaani tuleb lahti mõistatada ning seejärel, kuulatades hoolega iga tegelast, nokitsemisi kokku panna just nagu sümfooniat.

Palun nimetage mõni teos, mille peaks kindlasti eesti keelde tõlkima.

László Krasznahorkai „Saatanatango“. Kirjutasin sellest isegi essee.6

Kuidas suhtute pagulastest rääkivate romaanide autorina praegusesse pagulaskriisi? Kas teil on seisukohti, soovitusi vm pagulaste vastuvõtmise suhtes?

Pole aimugi, mida teha. Noh, ma kirjutasin midagi ajakirjale PLUG7, aga … Veel 1998. aastal, mil elasin pagulaslaagris Taanis, olin imestunud, kui utoopiline on see headtegev süsteem. Ma arvan, et ei ole vaja Lähis-Idas sõda jätkata või Aafrikat pommitada, vaid püüda seal Euroopat ehitada. On vaja leppida kokku nende kohalike võimuritega, selgitada, et jutt ei käi kolonisatsiooni teisest lainest, vaid rahumeelsest ehitustööst. Ma saan aru, et see on utoopia, aga teist väljapääsu ma ei näe. Kui laevakeres on auk, siis tuleb see sulgeda, mitte aga joosta teise pardasse, mis veel ei upu. Kahjuks ei jõua aga Rockefellerid, araabia miljardärid ja Vene oligarhid esiteks kunagi kokkuleppele ja teiseks ei hakka nad aafriklastele midagi niisama tegema. Palju lihtsam on pommitada ja põletada inimesi napalmiga – sellega nad tegelesidki kogu XX sajandi jooksul ja jäävadki maailma rahvaid hävitama.

Muide, romaanis „Peotäis põrmu“ ütlevad mu tegelased, et varsti tulvavad pagulased Eestisse. Ometi osutusid meie poliitikud viis aastat hiljem, kui jutt läks pagulastekvoodile, selle küsimuse lahendamiseks olevat ette valmistamata. Miks neid poliitikuid üldse vaja on? Kui tahad tegutseda Euroopa Liidu vastu ja mitte võtta pagulasi vastu sellisel määral, milleks liit kohustab, pead andma arvud, dokumentaalsed põhjendused, miks riik ei ole suuteline seda tegema, ja need peavad olema kinnitatud riigi helgeimate peade poolt, majandusteadlastest sotsioloogideni. Meie ootamatult tabatud poliitikud aga korrutasid kangekaelselt: ei võta vastu ja kõik – ja see päästis lahti kohalikud natsid, kes panid põlema pagulasmaja Vao külas.

Arvan, et kui poliitikud oleksid lugenud mu raamatut 2011. aastal, nad valmistunuks ette, kuid enamik poliitikuid tõenäoliselt raamatuid ei loe. Raamatumood on möödas. Aga mis võiks olla halvem kui poliitik, kes ei loe raamatuid? Kirjandus ja tegelikkus ei ole teineteisega võrdsed, sest kirjandus liigub praegu palju aeglasemalt. Viimase 30 aastaga on maailm võtnud üles uskumatud pöörded, ma ei püüagi enam maailmale järele jõuda. Poliitikud aga jõuavad: panevad moodsad ülikonnad selga, omandavad filminäitlejate žestid, kõnepruugi, mis läheb inimestele peale … Ma vaatan janditajatele järele ja naeratan.

Kas kirjanikutöö on teile missioon või eraasi?

Mitte mingil juhul pole see missioon! See on vajadus. Lapsepõlvest saadik kritseldan midagi, mul oli palju kaustikuid. Kirjutasin ulmeepopöad „Lend teisele galaktikale“ ja romaani põgenemisest Nõukogude Liidust. Mulle meeldis pioneerilaagris öösiti õudusjutte kuulata, pajatasin ka enda välja mõeldud lugusid. Kirjutamine on minu viis emotsioone välja lasta – olen emotsionaalne inimene, emotsioon on mulle olulisem kui arvestus. Mulle ei meeldi planeerida. Ma ei kavanda midagi ette. Loomingus on kõige olulisem spontaansus, siseplahvatus, metafoor, ootamatu, ei kusagilt välja ilmunud kujund.

Mulle meeldib olla romaani sees, seal on õdus, just seal on mu kodu. Siis tunnen end kaitstuna, väljamõeldis hoiab mind: ma triivin romaanis nagu kapslis mööda maailmaruumi ja midagi halba ei saa juhtuda – nõnda tulen toime maailmaga, mis aina ründab meid uue jõuga. Võib-olla vastan maailmale nagu don Quijote – see on üks minu lemmiktegelasi maailmakirjanduses, kuigi kogu Cervantese romaan mulle eriti ei meeldi. Inimene, kes tänapäeval romaani kirjutab, ongi don Quijote.

Lugedes teie tekste, on mul kummaline mulje: ühelt poolt näen, kuidas te töötate teadvuse voolu tehnikaga – aga just keele seisukohalt on mul aeg-ajalt raske uskuda, et minu ees on tänapäeva tekst. Teie stiil tundub mulle ikka neoklassikaline, meenutab näiteks Ivan Buninit. Kas on see seotud sellega, et eestivene diasporaa keel erineb keelest, mida räägitakse Moskvas?

Ma ei tea, mis asi on „eestivene diasporaa keel“. See on midagi väga igavat või isegi elutut nagu plastpuuviljad või poroloonist saiake.

Sel juhul: mis on teie stiiliorientiir vene kirjanduses?

Vene kirjanduses vist Vladimir Nabokov, kes sai Marcel Proustist vaevata jagu, kuid James Joyce’i läbi hammustada ei suutnudki, kuigi püüdis. Teadvuse voolu tehnika on niisugustes Nabokovi jutustustes nagu „Muusika“ („Музыка“) ja „Hakkaja poiss“ („Хват“). Aga teha nii, kuidas hiljem tegi seda Saša Sokolov, Nabokov ei saanud või täpsemalt öeldes, ei tahtnud. Ma olen ammu sellest mõelnud, tahtsin kirjutada essee, kuid mõttest kaugemale ei jõudnud. Nüüd aga purskusid need mõtted Nabokovist ja Joyce’ist välja minu viimases romaanis „Argonaut“. Tundub, et seal õnnestus mul klapitada neid kaht kirjutamisviisi, mille lummuses ma 1990ndatel olin.

Mis on praegu teie arvates vene kultuur Eestis?

Aga mis on üldse kultuur? See on illusioon, mütoloogia, rituaalid, harjumus arvata, et maailm on niisugune, nagu see oli algselt mõeldud ja seejärel määratud igapäevaseks tarvitamiseks esivanemate poolt välja mõõdetud portsudena. Minu meelest ei ole midagi igavamat! Kirjutan just selleks, et vabaneda kultuurist, murda traditsioone, kindlaks kujunenud vaateid nähtustele ja keelele, välja võidelda õigust öelda: ei ole Eestit, Venemaad, Soomet … Lugege ise.

Lõpetuseks ei suuda ma vastu panna, et paluda kommentaari teie Eesti kodakondsuse saamisega seotud loole.

Polnud mingit lugu. Kui midagi oligi, siis läks see minust mööda. Nõndasamuti, nagu pidulikul vastuvõtul võidakse kandikuga sinust kogemata mööda minna. Keegi nägi midagi unes ja tõstis ajakirjanduses kisa. Ma ei hakka käima mööda inimesi ega seletama, et see ajalehekõmu ei ole seotud minu ega mu romaanidega. Mu abikaasa palus, et ma peataks selle, aga ma ei ole kindel, kas oleksin suutnud. Järsku vaatasin end kõrvalt ja sain aru, mis tähendab olla tegelane. Suhtun nüüd oma teoste tegelastesse suurema õrnusega …

Ma võiksin minna ja sooritada põhiseaduse eksami, sest keeleeksam on ammu sooritatud. Aga ma ei lähe. Põhimõtteliselt. Ma arvan, et olen nagunii Eesti kodanik. On olemas erinevaid kodanikke. Mina olen niisugune. See on minu seisukoht. Ma ei pea eksamit sooritama. Ma olen siin sündinud, minu vanemad on siin sündinud. Ma isegi ei vaja Eesti passi, et olla kodanik. Kui keegi ei pea mind kodanikuks, peab see keegi oma vaated elule, maailmale ja seadustele uuesti üle vaatama. Ja see pole vastasseis ühiskonnaga, vaid lahkuminek bürokraatliku masina seisukohtadest mingites punktides. Olen alati arvanud, et see masin kunagi toob mulle minu passi. Võib aga juhtuda nii, et tolleks ajaks olen ma juba Rootsi või Prantsusmaa kodanik. Kuigi ka see ei oma tähtsust, sest sel pole kirjandusega vähimatki pistmist. Ja surmaga ammugi mitte.

1 Vt Andrei Ivanov. Mõningad mõtted seoses Ljudmila Ulitskaja kirjadega Jelena Kostjukovitšile romaanis „Daniel Stein, tõlkija“. – Vikerkaar 2014, nr 9, lk 54–63.

2 Ljudmila Ulitskaja uus romaan „Jakobi trepp“ („Лестница Якова“) ilmus kirjastuselt AST 2015. aasta lõpus. Romaani peategelane on Nora Ossetskaja, kes uurib ja rekonstrueerib oma vanaisa Jakobi biograafiat tema päevikute, kirjade ja KGB arhiivist pärineva toimiku põhjal.

3 Raamatusari „Vene keele tunnid“ („Уроки русского“) rajati 2010. aastal KoLibri kirjastuses. Praegu ilmub see kirjastuse Novoje Literaturnoje Obozrenije väljaandel. Sarjas avaldavad oma töid tänapäeva venekeelsed proosakirjanikud.

4 Ajakirja Russkaja proza 2013. aasta 3. numbris ilmus Andrei Ivanovi romaan „Batüskaaf“ („Батискаф“).

5 Ivanovi romaani „Hanumani teekond Lollandile“ tõid 2013. aastal Saksamaal Hamburgis Thalia teatris lavale Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.

6 Vt Юлия Подлубнова. Глазами постороннего. – Ex Libris НГ, 21. VI 2012.

7 Andrei Ivanov, Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai. Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg. – Vikerkaar 2015, nr 3, lk 48–57.

8 Vt Андрей Иванов. О беженцах в Европе по следам скандинавской прессы: 5–8 сентября, 2015. – Плуг, 2015, nr 33.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht