Mälutöö ja ilukirjandus

Aija Sakova

Christa Wolf vaatab 2010. aastal ilmunud omaeluloolises romaanis „Inglite linn ehk Dr Freudi kuub” tagasi oma elule kolme riigikorra all          Christa Wolf: Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud. Suhrkamp, 2010. 416 lk.          Jaanuaris andis Ilmamaa välja Arvo ja Olavi Pesti kirjavahetuse aastatel 1983–1986, mil üks vendadest viibis poliitvangina Permi oblasti vangilaagrites. Kirjavahetuse ilmumine ning sellele järgnenud elav vastukaja meedias on omakorda märk selle kohta, et nõukogude okupatsiooni, repressioonide ning nendega kaasnenud ühiskonnas toimunud muutustega tegelemise järele on suur nõudlus. Samuti tõendavad  rohked tunnustused, mis on osaks langenud Ene Mihkelsoni Teise maailmasõja järgse Eesti eluolu ja inimeste probleeme analüüsivatele romaanidele, et Eesti lähiminevikuga tegelemine on hädavajalik, kuid sugugi mitte lihtne ja iseenesestmõistetav. Mihkelsoni romaanid näitavad veel, et mineviku läbitöötamine (ilu-) kirjanduse abil ja vahendusel on kahtlemata oluline alternatiiv ajalooteadusele. Kirjanduslike tekstide võimalusi mineviku mõtestamisel  on Krossi, Mihkelsoni ja Õnnepalu romaanide näitel veenvalt analüüsinud näiteks Eneken Laanes oma 2009. aastal ilmunud uurimuses „Lepitamatud dialoogid: Subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis”.  

Saksa kirjanduse kontekstis on mineviku mõtestamise ja läbitöötamise seisukohast teiste hulgas kahtlemata väga olulisel kohal Christa Wolfi romaanid ja jutustused. Eesti lugeja tunnebki Wolfi eeskätt tema 1976. aastal ilmunud natsionaalsotsialistliku režiimi ja selle järelmõjudega tegeleva „Lapsepõlvelõimede”  (eesti keeles ilmunud Evi Aulingu tõlkes 1982) vahendusel. Ehkki DDRi üks menukamaid ning ka ühiskondlikult olulisemaid kirjanikke saab 18. märtsil juba 82aastaseks, ei ole ta mineviku läbitöötamisega veel lõpparvet teinud. Möödunud aasta juunis avaldaski Wolf kaua oodatud ning tugevate omaelulooliste joontega romaani „Inglite linn ehk Dr Freudi kuub” (Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud), mis vaatab tagasi elatud elule kolme  erineva riigikorra all. On näha, et sobivat vormi ja tooni on Wolf sellele raamatule pikalt otsinud ja põhjalikult vaaginud, kuid hoolimata oma kõrgest east ei tee ta järeleandmisi, vaid üritab tungida oma mineviku ja mälu kõige sügavamatesse ning pimedamatesse kambritesse. See, kuidas Wolf seda teeb, on kohati üsna sarnane või vähemalt võrreldav nende poeetiliste võtete ja tehnikatega, mida kasutab oma minevikuga tegelevates romaanides  Ene Mihkelson.       

Kuna Wolfi uus raamat on eestikeelsele  lugejale veel kättesaamatu, väärib see just mäletamise ja minevikuga tegelemise seisukohast tutvustust ka eesti keeles. Praeguseks on Wolf romaani eest pälvinud ka mitu (Thomas Manni ja Uwe Johnsoni) auhinda. „Inglite linn ehk Dr Freudi kuub” sarnaneb teksti esitamise viisis suuresti „Lapsepõlvelõimedega”, sest tekst on erinevatest aegadest pärit lõikude tõttu hüplik ning kohati seetõttu ka raskesti jälgitav. Suur erinevus võrreldes  varasemaga seisneb selles, et Wolf on avatum ja vahetum kui kunagi varem, millele vihjab ju ka romaani pealkiri. Ta räägib päris palju oma tööst, oma töö metoodikast, sellest, mida kirjutamine ja mälestuste „jahtimine”, sest seda on ta pea eranditult teinud kõigis oma teostes, tema jaoks on tähendanud.       

Peale selle ajendab Wolfi kirjutama üks  üsna isiklik küsimus, millele ta ei ole seni saanud piisava põhjalikkusega vastata. 1990. aastatel sai nimelt tema isikust alguse üks äge debatt või suisa skandaal, mida kirjandusajaloos tuntakse saksa-saksa kirjandustülina (der deutsch-deutsche Literaturstreit). Tüli põhjustas asjaolu, et 1992. aastal, kui eraisikutel võimaldati tutvuda enda kohta leiduva materjaliga Stasi ehk DDRi julgeolekuteenistuse (Ministerium für Staatssicherheit) arhiivides,  selgus, et Christa Wolfi kohta leidub seal 42 jälgimiskausta kõrval ka üks n-ö IMi (informelle Mitarbeiterin) ehk mitteametliku agendi kaust. Teisisõnu tähendab see seda, et teda püüti aastatel 1959–1962 aktiivselt värvata Stasi mitteametlikuks agendiks, talle on antud koodnimi Margarethe ning on dokumenteeritud tema ütlusi teiste kolleegide kohta. Kuna Wolfist veendunud agenti ei saanud, jäi see kaust võrdlemisi õhukeseks ning selle kõrvale  hakkasid tekkima tema enda elu dokumenteerivad lugematud jälgimiskaustad. 

IMi kausta olemasolu imbub 1992. aastal  meediasse ning ilmuma hakkavad kõikvõimalikud Wolfi vastu suunatud väljaütlemised ning arutlused selle üle, mis väärtus või eetiline kandepind saab olla agendi minevikuga inimese loomingul ning kogu endise DDRi kirjandusel. 1993. aastal laseb Wolf oma agendikausta sisu meedias avalikustada. Ja ehkki see ei sisalda midagi otseselt pahatahtlikku ning on võrdlemisi ebaoluline, jätab selle olemasolu varju kõik need 40 aastat jälgitav olemist. 

Viimasega seonduvaid kogemusi ja sellega kaasnevaid hirme käsitleb Wolf oma 1990. aastal ilmunud jutustuses „Was bleibt”. 80ndate lõpu suurt muutuste aega Saksamaal ning selle võimalikku mõju inimesele ning tema kehale kuni keha pea täieliku ülesütlemiseni kirjeldab Wolfi 2003. aastal ilmunud jutustus „Leibhaftig”, mida on palju tõlgendatud ka DDRi kokkuvarisemise metafoorina.       

Teatud reservatsioonidega võib öelda, et  Ida-Saksamaal elamine on olnud Wolfi jaoks poliitiline ja teadlik valik, sest vähemalt DDRi algusaegadel uskus ta sotsialismi ja selle võimalustesse. Hiljem, kui Wolf näeb läbi süsteemi piiratust, jääb ta siiski oma riigile n-ö truuks kas või juba seeläbi, et ei ürita põgeneda Läände (muu hulgas peatub ta oma viimases romaanis ka sellel, miks ta seda ei teinud). Tema oli ka üks nendest, kes uskus, et DDR peaks säilima ning et seda ei peaks liitma või koguni inkorporeerima  Lääne-Saksamaaga. Üsna kõnekas on näiteks romaani algus, kus jutustaja saabub 1992. aastal Ameerikasse DDRi passiga, mis pole küll veel oma kehtivusaega ületanud, kuid kuulub riigile, mida juriidiliselt enam ei eksisteeri. 1992-1993 viibib Wolf 10 kuud teadus- ja kultuurikeskuse Getty Centeri kutsel Los Angeleses, mis on ühtlasi tema viimase romaani tegevuspaigaks. Reis Ameerikasse on teatud määral eluterve põgenemine Saksamaal sel  ajal lõõmava skandaali eest. Romaani keskseks küsimuseks, mille ümber kõik muu teatud mõttes keerleb ja mille esitamiseni jõudmiseks kulub ligi 200 lehekülge, on jällegi mäluküsimus. Teisisõnu järelemõtlemine selle üle, kuidas oli võimalik, et ta (jutustaja ja/või Christa Wolf) oli unustanud niivõrd olulise (vähemalt oleviku seisukohast tagasi vaadates olulise) fakti oma elust, nagu seda on Stasi agendiks olemine.     

Romaan vahendabki lugejale seda meeleseisundit ning neid hirme, mis valdasid  jutustajat/Wolfi Los Angeleses viibimise ajal, kui tema isikule peeti Euroopas nõiajahti, nagu ta seda ise on nimetanud. Just see unustamise asjaolu on tema jaoks niivõrd andestamatu, et ta püüab iga hinna eest selle põhjusteni kaevuda. Ei saa öelda, et Wolf kahetseks agendiks olemist. Pigem võiks väita, et ei ole selge, kas ta võtab või saab seda ülepea omaks võtta, sest olevikust minevikule tagasivaatamine on üks ja minevikus teatud ajahetkel tegutsemine  hoopis teine asi. Näib, et romaan püüab muu hulgas vahendada ka seda, et see, kuidas asju kogetakse ja mõtestatakse olevikuhetkes ning hiljem, sellele kui minevikule tagasi vaadates (iseäranis kui tegemist on eri riigikordadega), ei pruugi sugugi kattuda. Sisuliselt väidab Wolf oma lugejatele, et ta ei saanudki endale tol hetkel aru anda, milline tähendus võis osaks langeda mõnele vestlusele nende meesterahvastega, kes kuulusid julgeolekuteenistusse. 

Ehk on see üks võimalik põhjus, miks ta agendiks olemist ei mäleta. Kuid olenemata sellest, mis või kuidas täpselt oli, on ta oleviku ja tuleviku seisukohast dokumenteeritud Stasi arhiivides kui IM ehk mitteametlik agent ning see tähekombinatsioon tähistas vähemalt 90ndate alguse Saksamaal süüdiolemise kõrgeimat astet, nagu Wolf ise ütleb. Ja see tõsiasi jahmatas nii teda ennast kui ka kogu Saksa avalikkust. Ei oleks  vale väita, et Wolfi viimane romaan räägib hirmust ja sügavast masendusest (ilmselt isegi depressioonist) ning sellest väljumisest või vähemalt teatava väljapääsutee leidmisest. Üks mõjuvõimsamaid kohti on jutustajat valdava depressiooni kulminatsiooni kirjeldus, kus ta ei mõista iseenda aitamiseks muud teha, kui terve öö läbi lakkamatult laulda kõikvõimalikke erinevaid laule, et mitte mõistust kaotada. Ühel teisel kohal meenutab ta jällegi neid olukordi  oma elust, mis põhjustasid juuste väljalangemise, sest just juuste väljalangemine oli märk sellest, et midagi on tõeliselt valesti, et tal on hirm.     

Kuid raamat ei kõnele ainult mäletamisest ja hirmust, selles on ka hästi palju Los Angelese linnaruumi ja selles stipendiaadina veedetud kogemusi nagu näiteks kohtumised erinevate  inimestega, sh juudi põgenike ja nende lastega. Samuti külastab jutustaja Saksa emigrantide endisi elupaiku ja loeb nende mälestusi. Jutustajal on Los Angeleses aga veel üks ülesanne, nimelt on tal Saksamaalt kaasa võetud pakk kirju, mis on saadetud tema surnud sõbrannale Emmale (kelles võib prototüübina ära tunda Anna Seghersi). Kirjade saatjaks on keegi Ameerikasse emigreerunud L., kelle identiteeti jutustaja püüab tuvastada. L-i kirjad on  ühtlasi pikitud romaani muu teksti ehk siis Getty Centeri stipendiaatide igapäevaelu kirjelduste ning varasema aja meenutuste vahele. Ma ei tea, kas ka Wolfil endal oli sarnane ülesanne, kui ta 1992. aastal Los Angelesse läks, kuid igal juhul on need kirjad ja L-i otsingutega seonduv üks neid puutepunkte, kus kaalukauss kaldub omaelulooliselt fiktsiooni poole. On huvitav mõtiskleda selle üle, miks otsib Wolf mõnele küsimusele vastust võimalikult  tõetruult olnut meenutades ning mõnel teisel juhul jälle pakub välja üsna stiliseeritud ja koguni eba- või üleloomulikena mõjuvaid lahendusi. 

Päris huvitav on näiteks see, kuidas Walter Benjamin on justkui tegelasena romaani sisse toodud. Ehkki tema nime tekstis endas (v.a moto) kordagi ei mainita, selgub jutustaja ja tema kaasstipendiaadi Peter Gutmani vestlustest,  et viimane kirjutab oma uurimistööd filosoofist, kelle filosoofia on väga lähedane ja kohati isegi sõnasõnaliselt Walter Benjamini oma. Üsnagi üleloomulikul viisil selgub (Wolf nimetab seda juhuseks), et Gutmani filosoof ja L., keda jutustaja otsib, olid armastajad juba Euroopas ning hiljem ka eksiilis. Lahenduse saavad sel moel üsna mitu lahendamata lugu, sest jutustaja saab teada tundmatu L-i identiteedi ning Gutman saab rohkem teada oma uuritava  käekäigust eksiilis. Arusaadavalt ei kattu siin Walter Benjamin ajaloolise isikuna Gutmani filosoofiga, sest Benjamin ei jõudnud emigreeruda, vaid hukkus juba 1940. aasta septembris Euroopas. Walter Benjamini ajalookäsitlus raamib aga seevastu kogu romaani. Juba raamatu moto pärineb ühest Benjamini veidi vähem tuntud tekstist „Ausgraben und Erinnern” („Väljakaevamine ja mäletamine”). Viited Benjamini filosoofiale  ilmuvad tekstis korduvalt. Wolf toob koguni sisse Benjamini ajaloofilosoofilistest teesidest tuntud tagurpidi lendava ajalooingli kujundi, keda ajab tuleviku poole paradiisist puhuv marutuul. Ajaloo ingel tähistab siin inimkonda, kes ei ole mitte niivõrd pime ajaloo suhtes, vaid selle õuduste suhtes. Tagurpidi liikuva ajaloo ingli kujundi kõrvale või pigem sellele vastukaaluks pakub Wolf romaani lõpupoole välja müstilise kaitseingli  Angelina, kes lendab õigetpidi ning vaatab mineviku asemel tulevikku. Eriti põnev on, et Angelinal on mustanahalise teenijatüdruku kuju ja ta toimib romaanis kui reaalselt eksisteeriv tegelane, keda näeb vaid jutustaja. Romaan lõpebki sellega, kuidas jutustaja lendab koos oma kaitseingli Angelinaga mööda Los Angelese rannikut. Angelina soov on, et jutustaja naudiks lendu ja talle avanevat vaadet, kuid millegi kergemeelse nautimine on  christawolfilikule jutustajale peaaegu et ilmvõimatu. Palju omasem on talle küsimuste esitamine selle kohta, kuidas ta julgeb või saab ülepea iseenda hingehädade üle muretseda, kui kogu inimkond on ohus. Soovi korral võiks sellist müstilist lõpustseeni tõlgendada kui teatava lõpparve tegemist minevikuga. „Inglite linn või Dr Freudi kuub” on äärmiselt tihe ja huvitav lugemine nii oma sisu kui vormi poolest. Iseäranis põnevad on kõikvõimalikud  intertekstuaalsed viited. Rääkimata sellest, et on väljakutse lugeda niivõrd elukogenud ja erudeeritud inimese arusaamu mineviku ja mineviku mõtestamise kohta. Kindlasti ei ole ka Saksamaa lähiminevik kõigi jaoks ühesel viisil mõistetav ning piisaval määral lahti mõtestatud. Christa Wolf aga annab endale aru, et ta on kogenud paljut ja on selle üle elanud, ehkki mitmel korral on seegi olnud väga kriitiline. Ta tunneb, et tema kohustus on jutustada. Sarnane  kirjutama ajendav tunne – ellujäämine ja üleelamine – on ilmselt väga tuttav mitmetele Eesti kirjanikele, nagu ka soov, kirjutades mineviku üle järele mõelda ning seeläbi mineviku ja oleviku varjatud seosed nähtavaks teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht