Mäletab, ei mäleta …

MAIA TAMMJÄRV

Madis Kõivu mällusukeldumist ei oska ma millegi/kellegi muuga võrrelda, see saab olla ainult madiskõivulik ja seesugusena ei tohiks „Koolipoisid ja füüsikud” mind (meid?) üllatada. See on mälestusteraamat mäletamisest (ja mittemäletamisest) endast. Vähemasti peatükkide „Klass” ja „Vana Kateeder” kohta käib see väide küll. Raamatu kolmas peatükk „Igavese physicus’e elu” on isiklikum, mälu on siin rohkem „paigas”, kusjuures see osa on ilmunud tegelikult kõige varem (Loomingus 1992, nr 8).

Kõigepealt asetatakse meie ette klassiruum koolipinkidega ja neis istunud poistega, loetletakse nimesid, püütakse neid „õigesti” paigutada, aga see ettevõtmine on muidugi juba ette luhtunud. Paiguti ei suudeta paigutada ennastki ega enda kõrval istunud poisse. Poiste kirjeldused ja kokkupuuted nendega jäävad poolikuks ja hämaraks, ehkki autori taotlus kõike võimalikult täpselt mällu tagasi tuua on ilmselge. Siin on madiskõivulikke ülekirjutusi, kahtlemisi, unenäolisustki. On selge, et teksti pealispind, pinkide täitmine „õigete” nimedega ei peaks lugejat suuremat huvitama, küll aga see, kuidas kirjutaja mäluseosed tekivad, liiguvad ja muutuvad. Võimalik, et kõige huvitavam „Klassi” loo juures on Vello Ilmoja skeem (lk 180) ja selle Kõivu analüüs. Välisena on skeem justkui mingi objektiivsem „allikas”, mida Kõiv vajab, kuna ta nagu ei usaldaks iseennast (oma mälu). Aga: „Muide, just Voolu asjas tundub mulle Ilmoja skeem kahtlane. Üldse need kaks keskmise rea pinki – teine ja kolmas. Teises pingis istun mina ja minu kõrvale on pandud Kraus. Aga Kraus (juba vanem mees) ei ole kunagi olnud mu pingi­naaber. [—] Mäletan selgesti, et otse mu selja taga Krausi kõrval istus Elmet, aga plaanil pole teda üldse olemas. Ja Ilmoja eitab üldse Elmeti olemasolu – nii ta mulle telefonis ütles” (lk 181). Küsimus on, miks on Ilmoja skeem siia raamatusse üldse pandud, kui see(gi) ei ole usaldusväärne? Kõivu on pannud see paiguti kahtlema, aga ta esitab ka kindlaid vastuväiteid („ei ole kunagi olnud mu pinginaaber”, „mäletan selgesti” jne). Ühe poisi olemasolu eitamine seevastu ei tundu siin olevat suurem probleem, sellest liigutakse kergelt üle.

Just nagu retoorilisele „mis siin meid peaks huvitama?” küsimusele vastates kirjutab Kõiv „Vana Kateedri” alguses: „Miks jäin ja miks just kaheksaks aastaks – tahan seda endale selgeks teha ja kujunenud asjalood tagantjärgi läbi mõtelda. Teistele pole siin suurt huvitavat midagi, aga see ei puutu asjasse. Teisiti üteldes – ma ei hooli, kas on või ei ole” (lk 237). Aga on! Ka meile on siin suurt huvitavat! Sündmustik võiks tõepoolest olla huvitav vaid või esmajärjekorras asjaosalistele, asjassepuutujaile, kuid meile ülejäänutele on siin midagi muud.

Nimelt esinevad teoses väga tihti sõnad „ei tea” või „ei mäleta” või „[seda] ei mõista ma ütelda”. Mäletamine ja meenutamine ongi aga siin see madiskõivulik, huvitav osa, mälu keerdkäigud, mälu piiratus ja ebausaldusväärsus, ja see, kuidas Kõiv seda mittemäletamist arvesse võttes konstrueerib maailma. Sest, (vaid) enda jaoks või mitte, Kõiv tegeleb siin taasloomisega ja selleks on tal oma valemid ja skeemid, mis pea­aegu kõigist Kõivu teostest tuttavad on (ja selles mõttes oli Ilmoja skeemi tekstipaigutamine erandlik). Näiteks loogilisus ja põhjuslikkus – miski oli nii, sest pidi olema nii: „Arvatavasti oli juba pime, sest detsember ju oli ja öö, ehkki veel kuu algus” (lk 349). Teisisõnu: oma mälu kõrvale asetatakse mingi „objektiivne” skaala. Meile esitatakse nii versioon, mida mäletab jutustaja ise, kui see, mida mäletavad teised.

Seesugune lahendamatus või ära­ütlematus on Kõivu alati motiveerinud: „Mäletan (aga see on justkui unenägu, kuid ilmsi ta pidi siiski olema, olen selles kindel), et klassi tagaseinas – klass oli suur, nii et pingiread seinani välja ei ulatunud –, üleval, peaaegu lae all oli ahjuuks” (lk 33); „Ja kõige veidram kogu loo juures on see, et ahjuust lae all, ega viini tooli sääl rippumas, ega Heroldit toolil istumas, ei mäleta ükski poistest, kellelt pärinud olen – Herold kaasa arvatud. Hakka või arvama, et oligi unenägu. / Kuid jään siiski selle juurde, et ilmsi” (lk 35).

Kummalisel (või mitte nii kummalisel) moel saame me paljudest selle raamatu tegelastest justkui rohkem teada kui selle(st) kirjutajast endast. Tema ise – see koolipoiss, see füüsik Kõiv – jääb ühelt poolt rõhutatult võõraks, paigutamatuks, üksildaseks, justnagu „väljapoole” – nii („)Klassis(”) kui hiljem („)Vanas Kateedriski(”): „vaatamata sellele, et jäin, nagu alul ütlesin, Vanas Kateedris võõraks lõpuni” (lk 346). Need on väljajääja mälestused – nagu ta ise end tunneb –, mis täidetakse rõhutatult teiste lugudega. Kõivu ennast jõuab siia küll samuti, aga justkui kogemata, natuke muuseas. Näiteks „Klassi” mõnegi teise tegelase elukorralduse kohta saame päris palju teada, mäletaja enda elukohta aga mainitakse vaid siin-seal põgusalt ja alles leheküljel 154 selgub selle tabu võimalik põhjus: „omale külla muidugi teda ega ühtki teist ei kutsunud, sinna Koidu tänava uberikku, kuhu ema oli „ajutise” ulualuse saanud ja kus me kõik koos õppima tulnud sugulastega pead-jalad segamini elasime. Oli võrreldes eelmiste elamistega jäle koht, on praegugi teda tülgastav meelde tuletada” (lk 154).

Enda jätmisel tagaplaanile võib muidugi teisigi põhjusiolla – endast on ta juba ju kirjutanud, enda mäluteekondi kaardistanud ja: „Aga olgu pealegi, pole mul mõtet siin seda asja pikemalt arutada, selgust nagunii ei saa ega peagi saama, sest ma ei kirjuta ju enam „Studiat”” (lk 182). Lõpuks on kirjutaja ju kaamera, vaatepunkt: kõik, mida me näeme, avaneb tema kaudu. Need on kordumatud Kõivu mälestused, me saame midagi välja lugeda ka varjatavast, peidetust, tabust (ja tabusid on siin mõnevõrra), aga: „lõpuks ei kirjuta ma mingit kroonikat, et kõik punktipäält täpne olema peaks ja kontrollitud. Kirjutan oma nägemusest. Selles asjas ei tohi ma petta ja lasta faktidelgi oma nägemust lõhkuda” (lk 78).

„Igavese physicus’e elu” on, nagu juba öeldud, teistsugune. See on omamoodi nekroloog olulisele inimesele, kes samuti Kõivule kuidagi lahendamatuks jääb, ja küllap sellest seesugune kirjutis. Aga siin jutus on ruumi ka fantaasiale, teadlikule n-ö reaalsuse ülekirjutamisele – ning siingi on ruumi jäetud mõlemale versioonile – tõenäolisele tõelisele loole ja fantaasiale, fiktsioonile. Siin on mingi sügav traagika, võimetus igavese physicus’e saatust vastu võtta, sellega nõustuda. „Ta küsis: „Mis kell on?” / Ma vaatasin, kell oli veidi üheteistkümnest puudu, ütlesin: „Kümne pärast üksteist.” Ta vaatas mulle otsa, nagu ei teaks, mida see sõna tähendab, nagu ütelnuksin ma midagi absurdset. / Siis: „Kas hommikul või õhtul? ” [—] vaatasin välja – heinakuhi varjude all, valge sein, s e e o n j u õ h t u. See on õhtum kui ükski teine mõeldav situatsioon, miski ei olnud sel hetkel kaugem hommikust. / Ma ütlesin: „Õhtu.” – „Ahaa, ma mõtlesin, et on hommik”” (lk 386–387). Selle kohanematuse trauma (ja küllap teistegi inimliku hääbumise ilmingute) tõttu, tundub mulle, kirjutas Kõiv igavese physicus’e elu lõpu üle ja ümber: „Ja seepärast ei jäägi igavene physicus kevadeni maanteevalli. Ta ei satugi sinna, sest ta teab, mis ta teeb” (lk 413).

On tõsi, et teksti toimetamine on poolikuks jäänud – jääb isegi paiguti mulje, nagu oleks trükikotta lõpuks saadetud vale fail, mingi toimetamise varasem versioon –, aga see on viimatiste sündmuste valguses kõrvaline norimine. Meil ei ole ühtegi teist nii mastaapset subjektiivse mälu uurijat, kui meil oli Kõiv. Nagu kirjutas Aare Pilv „Studia memoriae” viimase köite kohta: „Kuid veelgi tähtsam on see, mille poolest „Studia memoriae” on eesti kirjakultuuris ja eriti mälukirjutuses täiesti ainulaadne – hoolikas mälu „peentöö” kujutamine ja selle kaudu pidev mälu enda loomuse järele küsimine muudab sarja memuaaridest spetsiifiliselt poeetiliseks ja filosoofiliste tagapõhjadega tekstikogumiks.”*

Pilve öeldu kehtib ka selle viimase raamatu puhul ja see on Madis Kõivu pärand, mida me Kõivu-uurijatena veel kaua harutada jõuame ja harutama peamegi.

 * Aare Pilv, Täiesti vaba auhind: Jäljendamatuses ainulaadne mälukirjutis. [Parimad vabaauhinna raamatud 2009, nominendid.] – Postimees, AK, 27. II 2010.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming