Mälu(m)äng

JANIKA LÄÄNEMETS

Jonas Hassen Khemiri on üks (au)hinnatumaid Rootsi nüüdiskirjanikke. Tema debüütteos ilmus juba 2003. aastal, kuid eesti keelde jõudis Khemiri alles äsja, kui kirjastus Varrak andis Aet Variku tõlkes välja tema kolmanda romaani „Kõik, mida ma ei mäleta“. Teos pärjati aastal 2015 Rootsis maineka Augusti auhinnaga (August Strindbergi järgi – Augustpriset) parima ilukirjandusliku teose kategoorias.

„Kõik, mida ma ei mäleta“ on lugu noormehest nimega Samuel, kes hukkub autoavariis. Nimetu kirjanik, kes on samuti hiljaaegu lähedase kaotanud, võtab ülesandeks välja selgitada, mis ikkagi juhtus sel saatuslikul päeval. Kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga? Vastust hakatakse otsima vestlustest ja kirjavahetusest Samueli sugulaste, sõprade ja tuttavatega. Romaan koosnebki hulga tegelaste intervjuude kujul esitatud meenutustest, teose lõpus saavad sõna ka Samuel ise ja tema lugu raamatuks vormida plaaniv kirjanik. Kildhaaval saab kokku tekstimosaiik, kuid kuna jutustajate mälu on pahatihti lünklik ja/või ebausaldusväärne, ei taha kõik tükid pilti sobituda ning mõni näib sootuks kadunud olevat. „Kõik, mida ma ei mäleta“ on romaan ühe noore mehe enneaegselt katkenud eluteest, aga ka möödaniku rekonstrueerimise raskustest.

Teose peateema on just nimelt mäletamine. Nagu eespool kirjeldatud, moodustub Samueli lugu peaasjalikult teiste inimeste mälestuskildudest. Samu sündmusi ja tegelasi valgustatakse mitme nurga alt, mis annab Samuelist ja tema elust mitmetahulise, sageli vastuolulise pildi. Mälestused moonduvad emotsioonide, kuid ennekõike aja kõverpeeglis: „igaühel on oma lugu ja [—] iga aastaga sigineb sellesse üha rohkem valet“ (lk 78). Lõpuni ei saa kedagi usaldada, ka mitte alguses objektiivse kõrvalseisjana esinevat kirjanikku, sest tuleb välja, et temagi tegevusel on tagamõte, temagi sõnade kohale kerkib aegamisi kahtluse vari.

Mure mälu pärast vaevab ka romaani peategelast Samueli. Kehv mälu, mis noormeest vanaema süveneva dementsuse valguses aina enam häirib (tegelikult vanaema haigus pigem võimendab Samueli ettekujutust, et tal ei seisa miski meeles), sunnib teda täitma lugematuid märkmikke kõiksuguste nimekirjadega ja leiutama mooduseid, kuidas eredaid hetki mällu talletada. Samueli kinnisideeks saab „Kogemustepanga“ (lk 58) täitmine, elamuste ja emotsioonide kogumine. Teda ajendab selleks hirm tühjalt elatud elu ja raisatud päevade pärast. Tema sõber Vandad meenutab: „Nädalavahetustel me teeme kõike seda, mis Samuelil tuleb pähe teha, et elu märkamatult ei mööduks“ (lk 66). Igav argipäev ununeb nimelt kiiresti, elada jääb iga mööduva hetkega aga aina vähem ja kui siis pudeneb sõrmede vahelt mälestuski, mis juba olnud, jääb inimene üksi iseendaga, omaenese ebakindlale olemusele otsa vahtima. Mõte sellest kohutab.

Samueli meeleheitlikud pingutused võimalikult palju mälestusväärseid hetki koguda viivad ta sellegipoolest viimaks valusa tõdemuseni, et kogu tema elu on olnud üks suur teesklus. Ta avastab korraga, et talle vaatab peeglist vastu „võlts keha, mis pole iial tundnud ühtki ehedat tunnet“ (lk 243). Vägisi mälestusi tootes, elamist mängides, on ta unustanud päriselt elada. Just nagu maailma üksnes fotoaparaadi objektiivi kaudu jälgides ja täiuslikku ülesvõtet taga ajades jääb palju kogemata – sündmust (mälu)pildile püüdes võib ununeda sellest osa saada. Samuel mõistab, et tal pole puudus mitte mälestustest, vaid tundmustest. Teda haarab ahastus: „peab tulema mingi tunne, miski peab mu tuumani tungima, kõik ei saa ju ikka ja jälle minust läbi niriseda“ (lk 244).

Ühtlasi on „Kõik, mida ma ei mäleta“ romaan armastusest ja sõprusest. Oma pildi Samuelist maalivad nii tema lapsepõlvesõbranna Panter, sõbratar Laide kui ka sõber ja korterikaaslane Vandad, eriti üksikasjalikult teevad seda kaks viimast. Vandad on seejuures ainus, kelle hääl kõlab terve teose vältel, kuigi kõige intensiivsem on Samueli ja Laide suhe. Autor kujutab elutruult ekstaatilist armumist, kibedat armukadedust, tunnete lahtumise järel maad võtvat tüdimust ja ärritust ning teravat kaotusvalu. Khemiri sulg kord kõditab, kord lõikab sisse – muigest pisarateni on sageli vaid üksainus samm (või lehekülg).

Tuneesia-Rootsi segaperest pärit Khemirit on nimetatud poliitiliseks kirjanikuks1 ning ühiskondlik tasand ei puudu ka kõnealuses romaanis. Nii Samuel, Laide kui ka Vandad on kõik immigranditaustaga, illegaalne sisseränne jällegi tõuseb teose fookusesse, kui Samuel ja Laide avavad noormehe vanaemast tühjaks jäänud majas turvakodu oma vägivaldsete meeste juurest pagenud migrantidest naistele ja nende lastele. Suurem osa romaani tegelastest on tugevalt vasakpoolsete vaadetega noored, ometi ei mõju teos pro­grammilisena. Kaspar Viilup on tabavalt kirjutanud: „Lihtsus, noorteromaanilik tekst ning krimiromaani sõrestik peidavad raamatu justkui enda taha ära. „Kõik, mida ma ei mäleta“ võtab enda kaitseks triviaalsuse maski ega kutsu väga ligi. Seal taga on aga 21. sajandi Rootsi portree. Aus, vahetu ja inimlik.“2 Teos vastab seega ideaalselt raamatusarja „Moodne aeg“ peamisele kriteeriumile, milleks on kõnetada lugejat autori oma kultuuriruumis, ent omada kõlapinda ka väljaspool seda.3 Eesti publikuni näikse Khemiri olevat jõudnud just õigel ajal.

Kui tema kahe esimese romaani keel on tugevasti stiliseeritud, siis „Kõik, mida ma ei mäleta“ on konventsionaalsem ja kõnekeelsem. Khemiri on seejuures eneseirooniline, lastes Laidel lausuda: „Ma ei usu, et oleks võimalik tabada võõra inimese häält, oleks julgustükk üldse üritadagi“ (lk 224). Khemiri õnneks on siiski proovinud ja teinud seda pealegi veel edukalt.

Head raamatud on korraga ajakajalised ja ajaülesed ning nõnda ka Khemiri romaan. „Kõik, mida ma ei mäleta“ sobib lugemiseks nii neile, kes ihkavad üksnes teada saada, mis peategelasega juhtus, kui ka neile, keda huvitab, miks nõnda läks, nii neile, kes tahavad lihtsalt läbi teha ühe tavatu raamatukangelase kurbnaljaka elutee, kui ka neile, kes loodavad seeläbi saada pisut targemaks maailma ja iseenda osas.

1 Heidi Iivari, „Minu kass Jugoslaavia“ ja teised edulood. – Sirp 14. X 2016.

2 Kaspar Viilup, Kaasakiskuv eneseotsing. – Äripäev 13. IV 2017.

3 Alvar Loog, Varrak muutis populaarse sarja kujundust. – Postimees 17. IV 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming