Margus Karu (11. IX 1984 – 5. VI 2017)

Margus Karu ei olnud kirjanik, vaid põlvkonna hääl.

Seda häält jäi temast järele vaid mõnisada lehekülge, kaugelt liiga vähe, et anda edasi tema suurust inimesena. Margus ise ennast kirjanikuks ei pidanud. Ta ei pidanudki end õieti kellekski. Ta oli inimene, kes kahtles kõiges, kõige rohkem ilmselt iseendas. Rohkem kui keegi teine, keda elus kohanud olen, pani ta mind tundma, et miski pole nii nagu pealtnäha paistab. Et elu pole n-ö päris, see on lihtsalt miski, millesse meid on visatud. Meid visati ellu ja sellele eelnes samavõrd seletamatu otsus visata meid ellu just nende inimestena, kellena juhtumisi sündisime. Olla inimene selles kehas, ruumis ja ajas, kanda seda nime ja tiitlit, olla siin ja praegu – see on ju lepitamatult veider kogemus. Kuhu me enda arust teel oleme? Milleks see kõik? Selle kõige üle sai Margusega naerda nii kõvasti, et mitte miski ei tundunud enam hirmutav, isegi mitte teadmine, et ühel päeval jääme kõik üksteisest ilma.

Margus oli hiiglane, päike, kes tõi enda ümber kokku terve sõprade ja kaaslaste galaktika. Nüüd, kus teda enam pole, on hämarus nii kohutav, et raske on aru saada, miks meie kõik ikka veel pimeduses edasi triivime. Kui isegi tema ei suutnud, siis kes suudab?

Meie. Need, keda Margus puudutas.

Usun endiselt, et Marguse romaan „Nullpunkt“ on elu päästev raamat. See ongi Marguse kingitus neile, kel polnud õnne teda kunagi kohata. Lootuskiir järeltulevatele põlvedele. Vägev tugi ja meenutus, et keegi ei pea oma kurba saatusesse kinni jääma. Seni, kuni elame, on meil võimalus midagi muuta. Minul on ja sinul on.

Marguse viimane otsus oli siit elust lahkuda. Kuid täiesti äraspidisel moel andis ta oma 32aastase elu jooksul nii paljudele inimestele nii meeletult palju jõudu, et uskuda paremasse homsesse ja märgata ilu tänases. Ta ajas inimesed alati tohutult naerma.

Meil läheb veel kaua aega, kuni suudame jälle päriselt naerda. Aga kui me lõpuks seda jälle suudame, on meie naerus ka Marguse naer. See on kõikevõitev naer, mis on täis armastust ja kindlust, et meid ei murra mitte miski. Väsib keha, nõtrub vaim ja lõpeb elu. Aga see – see, mis me kõik koos kokku olime – oligi meie igavik ja surematus.

Lõputu armastusega sõprade nimel

Jim Ashilevi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming