Mari Vallisoo imaginaar

Külliki Kuusk

Mari Vallisoo, Koidutäht koolivihikus. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, Tartu 2011. Mari Vallisoo uus luuleraamat „Koidutäht koolivihikus” sisaldab neljas peatükis uusi ja vanemaid tekste, mis lugeja jaoks seovad kümme aastat tema eelmisest luulekogust „Ainsuse olevik”, mis ilmus samuti Ilmamaa kirjastusel. Vallisoo raamatus ongi midagi vihikulikku. – Selle tunde toob esmalt kaanekujundus, mis on nagu värvipliiatsitega värvitud, koolilapseliku hoole ja lihtsusega nurki, ringe, kaari, sirgjooni vedades on loodud oma geomeetriline maailm. Vihikulikkus ei seostu siin mitte sahtlipõhjaga, vaid pigem käsitsi, oma käega kirjutatud taskuraamatuga, märkmekaustaga. Lihtsuses on aga selgus, mis tuleneb kirjutajastjoonistajast endast. Raamatu tiitlist on paraku välja jäänud Ilmamaa kunstniku Mari Ainso nimi, kelle kaanekujunduse õnnestumine ja kongeniaalsus raamatu autoriga on tähelepanuväärne. Vallisoo kirjutamisviisile on omane nimelt matemaatilist loomu kujundilisus: oma luuletustes armastab ta sageli liita ja lahutada, koondada-taandada, seal on jagajad ja lugejad, tõstetakse asju või iseennastki ruutu ja kuupi. Vihikulehtedel paika pandud punktide ja koordinaatide järgi võib hoogsalt koolijoonlauaga tõmmata päikesekiiri universumi lõpmatusse. Võib-olla on üks Mari intuitiivselt teise Mari ära tundnud?

Lihtne ja selge on ka see maailm, mis on Vallisoo geomeetria aineks. Vihiku-tekstides on püsivaimad loodusmotiivid: peedi- ja nisupõld, piparmünt ja männivaik, kuusemets, rannaäär ja rannal kivi, tallis norsatavad hobused, laudas talled. Need on tervikkujundid, püsivad ja sisult muutumatud, pigem võiks neid võtta nimede ja mitte nimetustena. Iga sellise sõna taga on pilt, kuid see pole kujutlus-, vaid läbinägemise välkvalge-hetk. Vallisoo luule toimib taipamiste, äratundmiste kaudu, ses suhtes kuulub ta eesti luule meditatiivsesse poolde.

Õieti peitubki tema luulekujundite esteetika nende elulises olemasolus. Sõnad on tema vahetu, kogetud maailm, kus kujundlik ümberütlus oleks petlik ja üleliigne. Ta ammutab jõudu samast ümbrusest, mida ta näeb ja nimetab. Oma terviklikkuses tundub see suletud maailmana, kuid toimib siiski omamoodi avatud ökosüsteemina. Sinna on võimalik juurde tulla ja ka ära minna, näiteks kümme aastatuhandet tagasi, mesoliitikumi, oma lapsepõlve, nagu teatab Vallisoo, või kolm miljonit aastat tulevikku. Võib aga komistada ka kosmose kärgedesse või astuda mõnda teise süsteemi, mille terviklikkust hoiavad koos ümber- ja elukestev õpe, hinnatõus, elukvaliteet, maksuamet, üür, liising, inimõigused. Sellisel maailmatunnetusel on palju ühist müüdilisusega, kuid Vallisoo ei püüagi seda varjata. Luuletamine tähendabki talle müüdi tagasitoomist, nime andmist ja sellega koos ka müüdilise aegruumi uuestiloomist. Mari Vallisoo kirjutab pigem üht pikka lugu kui üksikut luuletust. Ta on rohkem laulus rändaja ja vähem rändav laulik. Nii on raamatus avaldatud luuletus „Ei ehita”, mis 2001. aastal vääristati Juhan Liivi luuleauhinnaga, saanud tõelise võimenduse just sellele eelneva „Tegijate” tsükli taustal. Eelmiste tekstide argimütoloogia tõstab kirkalt esile püha-kategooria luuletuses ja kõneviis „ei ehita” väljendab enam hingeseisundit kui tegevusetust. Vallisoo eitusel võib olla argipäevaski suur kaal, kui see kasvab omamoodi negatiivsuse kategooriaks: linnanaisel pole põldu, leivaastjat, leivaahju, mõõdupuud; kingsepal on liistud kadunud ja rätsepal käärid; supikeetja on ära kaotanud leemekulbi.

Igas nägijas on alati ka nõidujat, maagilises loomisaktis luuakse ka ennast uuesti. Ümberkehastumine või ümbersünd on vaata et paratamatu. Keev katelik (ürg-?)supiga äratab supikeetjas Linnurüüs lendutõusja. Loitsusõnu on Vallisool alati jätkunud, selleski raamatus on neid mitmeid (vt nt lk 29: lähenkisunhaaran-hõikan-kuulan…). Igal nõial tuleb oma hingelind üles leida, kes hingerännul saadaks ja abistaks, aitaks koju tagasi. Hingerännakud, ärakäimine, pakkupõgenemine on teadagi osa ürgnaiselikust kaksikloomusest. Kummalisel kombel ristub see arhailine kujutelu siin teise samasugusega, Veenuse kaksikloomusega. Veenus – ainus naiselikkuse sümbol planeetide hulgas, äratades sel moel inimkonna vanimates kultuurides taevajumalanna või -emanda kujutlusi – süttib nii Koidukui Ehatähena. Vallisoo müüdimaailm kulgeb justkui märkamatult naiseliku Veenuse märgi all. Koidutäht end raamatus täht-tähelt peaaegu et ei ilmutagi, kuid selle kohalolu võiks olla tunda Vallisoo luule nn kosmogoonilises mõõtmes, selles, mida näitab näpp. Punktide ja koordinaatide määramisel ei jäta Vallisoo küsimata: Kes elutseb siin tähetaguses? Kui ei küsiks, läheks endalgi meelest, et elame ohus; mis on alkeemik Alberti algelement; kuidas tekkis tuumafüüsik Taaveti tukiving. Vallisoo tahab teada tuumani, sõnadki on talle aatomid, täis varjatud ainet: kiirel on kiire, tunnilgi omad tunded. Mis võiks olla inimese tuum, elu algelement, mis jääb alles? Ma olen heeliumi ja lõunast saati, vastab luuletaja ise. Ja kui enam muudki mitte, siis üks jagu kaltsiumfosfaati.

Kui kiiresti jõuab Koidutähelt valguskiir vaatajani, kui palju selleks aega kulub? Millega mõõdame oma eluaega ja kui pikk on me eluiga, tahaks Vallisoo justkui küsida, kui ootuse-, unetuse- ja valuaeg pikkuselt eluaastatega ei kattu. Kuidas leida see arv, imaginaar, mis ei jagu ei taandu ei muutu. Mari Vallisoo on bettialverlik eluarvu otsija (Küll ma otsisin eluarvu, / küll ma jagasin jagamatut…, vt „Eluhelbed”), selles peitub kahtlemata nende kahe poetessi hinge- või vaimusugulus. Kuidas mõõtagi eluhetki, mil on joodud peopesadest Peipsi vett, loetud-leitud paberiprahist armastuskirju või nähtud esimest lund ja … armastatud 25 sajandit. Summa tuleb suurem, kui koolivihik mahutab.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming