Ümarvormi ülistuseks

VERONIKA KIVISILLA

Kristiina Ehin, Luigeluulinn. Huma, 2004. Kas olete tähele pannud, kui palju on rasedat naist viimasel ajal reklaamides eksponeeritud? Kõht on valitud (kõhukonkursil?) selline parajalt suur (nii umbes 33 nädalat), sümmeetriliselt ümmargune... Noh, näiteks Reformierakonna turvalise tuleviku plakat ja mingi mobiilivõrgu perepaketi reklaam teles jne. Kui reklaamitakse, siis on lastesaamine järelikult tulus ja moes. Inimesi tahetakse veenda selles, et nende lastel on siin maailmas turvaline ja õdus.

Kristiina Ehini ?Luigeluulinna? avatekst näitab tegelikku peegelpilti supermarketi- ja moblaajastu lastest, kes on üksi ja nukrad nagu kilesse pakitud kaalikad Prisma juurikaletis:

sünnitada lapsiürgümmargustest emakodadestkivilinna kandilistesse korteritessepehme liha ja kuumavere vaheltvalada nad betooniliivakasti nelja nurkamänguväljakuterõskesse raudalootevee loksumisestlibistada nad lifti kärusse kile alla auto tagaistmele lasteaia linoleumileoma ema ootama ja isa igatsema

Üks pere pages elama Hiiumaale. Nende kolmas laps tuli ilmale saunas ja mees oli meisterdanud oma naisele vette sünnitamiseks lausa suure ümmarguse puutünni. Õnnelik on see väike tüdruk, kes suureks saades toda hämarat sauna, mitte mõnd kombinaadi moodi hoonet oma sündimise paigaks nimetada saab. Tema vanemad said aga last registreerima minnes kõigi käest ohtralt sõimata.

Üks noor naine teatas, et ta poleks esimest last nelja aasta eest sünnitanudki, kui oleks midagi vanemapalgast teadnud ? nüüd hakka või teist last tegema! Ja sest ajast peale ta käib ja kahetseb ning oma poega vaadates meenub talle alati kõigepealt see saamata raha.

Kui palju arvavad lapsevanemad vaja olevat, et endale ?last lubada?! Aga tarvis oleks hoopis seda seletamatut mittemiskit, usku ?südametuksete teooriasse ja verekohinasse, mis kõlab kui keel?.

Jubedusjudinaid tekitab Ehini ulmeline luuletus emast, kes suhtleb oma lootega mobiili teel, et ta ilmale tulnuna ?ei raiskaks kuude viisi minu ja iseenda kallist aega silmadepilgutamise ja pöidlaimemise peale?, kuid sündides titt ei liiguta ega tee häält ja ?telefon ta tillukeste käte vahel plingib punast?. Kas tulevased emad, kes oma punguval kõhul moblat kannavad, annavad sellega tõesti lapsele keeletun(?)de?

Kristiina Ehin igatseb ja püüab tabada habrast niiti, mis on emasid ja tütreid läbi aegade ühendanud. Elame ajal, mil naiseks sünnitakse harva. On emasid, kellelt pole midagi õppida, sest nad lasevad enda peal teha mittevananemiskatseid; neist saavad vambid ja nukud, kes ilma meigita tunnevad end alasti olevat ja kelle suurim hirm on minna kortsu.

Luulekogu kahes esimeses tsüklis ?Kuldnaine? ja ?Laulud mu südamel nagu kivid? lausub Ehin ürgilusate poeetiliste sünonüümidega ülistust emakojale ja naise ümarolemisele.

Kristiina Ehini tuhandeaastane pilk ulatub üle Eestimaa ja on hardalt kinni ta kaugemas ja lähemas minevikus. Üks silm valab kibedaid pisaraid kõigi ta nurisünnituste pärast, teise nurgas on vaevumärgatavad naerukurrud. Närvilõpmeteni mõjusid ?mina tean tundi…? ja ?laulud mu südamel nagu kivid?.

Iga Eesti pärast südant valutav inimene väljendub isemoodi: Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Andres Maimik ja Ken Saan, näiteks, tegid ühe vihase filmi. Kristiina Ehin ei rämetse ega lahmi. Ta osutab me ühiskonna möllavatele hormoonidele, umbes pooridele ja valusatele vinnidele, kuid ei asu neid ravima. Ehini valu on tuikav, jõuetu, eemalolev. Tal on endagagi nihestunud ja virvendavas aegruumis tegemist. Kus ometi asub see ?ainus kodu, mis meile võiks sobida?? Ehini linnaluuletusis on nii haiglaslikku, tülpinud meeleolu ja ärapääsemisiha kui ka tundlikku ja nautlevat aguli- ja verandaromantikat, peaaegu kodutunnet, kuid see pole see. Päris ?ninapidi maamullas? Ehini luule ka igaljuhul pole, seda ütleb kogu kerge ja kõrgusse püüdlev pealkirigi.

?Luigeluulinna? sisu on seatud väga sobilikku vormi ja kui miski istub nagu valatult, ei pöörata sellele vahest nii suurt tähelepanu, kui see vääriks. Sisu paelus ja painas mind, loksutas kord paika, kord paigast lahti ja veenis, et mu hinge kodu pole linnas, kus ma elan. Otsime ja ootame veel…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming