Mats Traadi kultuurinovellide raamatust

Oskar Kruus

K

ui Mats Traat väsib ilmatu pika Palanumäe saaga kirjutamisest, siis treib ta kultuuriloolisi novelle ja jutustusi. Nendegi ainet ammutab ta peamiselt Otepää kandist, kuid vahel tüdib sellestki ning siirdub Põhja-Eestisse (“Islandi suvi”) või veelgi kaugemale – jutustus “Võimu rist” juhib lugeja koguni Siberisse admiral Koltšaki viimast elujärku jälgima. On ootamatu, et kirjanik on valinud kujutamise objektiks Eesti-vaenuliku võimumehe. Küllap olnuks probleemi arutamiseks parem samast ajajärgust isegi kindral Kappel, keda paljud on pidanud eestlaseks. “Kartaago kiirrong” üllatab soome-rootsi  poetessi Edith Södergrani elu lõppjärgu kujutamisega. Nii laiahaardeliste tegevuskohtade tõttu pole päriselt ühtset raamatut kujunenud – eksitavalt mõjub raamatu pealkiri, sest kogumik ei vii mütoloogiasse ning armastuski pole keskseks probleemiks, kuigi kohati on seda väga mõjukalt kujutatud, näiteks “Hellenurme õhtutes”. Peamiselt on Traat tahtnud arutada hoopis võimu ja sellega seostunud vägivalla probleeme ning  seda on  ta uurinud eesti mõisamiljöös (“Esivanemate varjud”) kui ka riiklikul tasandil (“Svetšnikov”, “Võimu rist”). Traat on hoolsalt istunud Tartu ajalooarhiivis ning leidnud sealt huvitavaid lugusid oma novellidele. Novellis “Hea karjane” on ta koguni jutustanud episoodi sellest, kuidas minu vanaisa Hans Kruuse oli sattunud kõrtsikaklusse. Niisiis jutustab Traat tõestisündinud lugusid, kuid ta on leidnud ka uusi ajaloolisi üksikasju, näiteks teab ta täiendada Otepää kirikumõisa salapärast põlemislugu: selle tulekahju  süüdanud Hurda poolt häbiposti pandud varas. Ühte detaili ei taha siiski uskuda: millele tugineb väide, et Carl Robert Jakobson olnud “väikest kasvu mees” (lk 171)? Traadi jutud tunduvad tänapäevsete probleemidega ning mõjuvad aktuaalselt, eks meiegi isad ole kokku puutunud venestamisnähtustega nagu kooliinspektor Svetšnikov, kelle vastu tekib isegi kaastunne. Korduvalt loobub Traat rahulikust jutustamislaadist ning muutub publitsistlikult ägedaks, nii et mõni novell kipub muutuma esseeks. Traadi lühiproosat on  kaks korda auhinnatud Tuglase preemiaga – nimelt lugusid “Võimu rist” ja “Kohtupeegel”, kuigi viimane on hakanud venima  ning mulle tundub kogumiku kõige nõrgema palana. Traadi proosaraamat “Sarviku armastus” pakub meeldivaid lugemiselamusi, peale selle laiendab see meie teadmisi minevikust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming