Me koosneme teistest inimestest

Jan Kaus: „Üleüldse oskan ma üha vähem õpetada teistele köiel kõndimist, kui ise aeg-ajalt siledal maal käpuli käin.“

IGOR KOTJUH

Mees nagu orkester! Kirjaniku, tõlkija, toimetaja, muusiku ja kunstniku Jan Kausi sulest on pärast 15 aastat ilmunud uus novellikogu „Enne kui unisusest saab reegel“ (2018, Post Factum).1

Enne kui unisusest saab reegel“ on su kolmas novellikogu. Tuumakas raamat, mis sisaldab 23 novelli ehk ligi 300 lehekülge teksti. Oled öelnud, et novell on vahepeatus teel miniatuurist romaani juurde või vastupidi – romaanist miniatuuri juurde. Sellega viitaksid justkui novellivormi kõrvaltähendusele: novell kui labor ideede katsetamiseks, mitte omaette vaatamisväärsus. Kas nii ongi?

Ühelt poolt kasutan novellivormi tõesti ideede puhul, mis ei sobi romaaniks või miniatuuriks. Näide: mul tekkis kunagi mõte kirjutada romaan ühest sekundist inimese elus. Siis mõistsin, et see käiks üle jõu, aga novellivormi valatuna mitte – sedasi sündiski novell „Kuidas portreteerida elu?“. Novellil peab olema süžee, aga mitte liialt hargnev, mitte liiga hajus. Ent teiselt poolt võimaldab novell edukalt rakendada just süžeega mõttevälgatusi. Nii et vahepeatus küll, aga selline, millest saab sageli reisi sihtpunkt.

Üht asja olen küll tähele pannud: kasutan nii luulet kui ka novelle filosofeerimise aseainena. Kui panen mingid metafüüsilised või epistemoloogilised küsimused mõne oma tegelase pähe, siis ei pea ma olema nii rangelt täpne kui näiteks filosoofilises essees, võin uitama minna, otsida omapäi koolmekohti, libastuda. Selle aasta jaanuarikuu Loomingus ilmus mu novell „Koha­vahetus“. See lugu sai alguse ühest Henri Bergsoni lausest, mille kohaselt teadvuse seisundid järgnevad eristumata, aga ruumi samaaegsused eristuvad järgnemata. Vestluses oma sõbra Juhan Rauaga tekkis mõte, kas ja kuidas oleks võimalik kirjeldada maailma, kus asjad on täpselt vastupidi: reaalsuses järgnevad asjad eristumata, aga pea sees eristuvad järgnemata. See tundus sedavõrd jabur mõte, et tuli kohe teoks teha. Filosoofilise tööna ei oleks see eriti arvestatav Bergsoni käsitlus, ent novellivormi sobib mu meelest ilusti.

Jan Kaus: „Ma arvan, et meelelaad tuleb nähtavale ka seda sõnastamata. Asju saab näidata ka neid kätte näitamata.“

Piia Ruber

Mind veenavad su väga eriilmelised novellid selles, et su laia ampluaa juures võib kindlalt eristada Jan Kausi kui novellikirjanikku. Analüüsides su novellikogude keelt, teemasid, ülesehitust, võib leida iseloomulikke võtteid, ideestikku, käekirja. „Kuidas portreteerida elu?“2 sobib esindama ka sinu töömeetodit novellistina: sa nimelt kirjeldad ning su novelliloomingu keskmes on inimene. Novellikirjanikuna sa kirjeldad inimest: ta välimust, harjumusi, sotsiaalset positsiooni. Selle peale kulutad sa oma novellides kõige enam ruumi, loodus, keskkond, esemed on selle juures teisejärgulised. Kas oled sellega – meetod ja tegelane – nõus?

Üldjoontes küll, kirjeldamise mõiste osas eriti. Mulle meeldib kirjutades pigem kirjeldada kui seletada. Teisisõnu: mulle tundub oluline, et autor säilitaks oma ainese suhtes teatud kõrvaltvaatamise võime. Võime kirjutades ise avastada, olla ühtaegu loo jutustaja ja selle jälgija. Mitte ainult maastiku looja, vaid ka keegi, kes maastikku varjavat kardinat eest tõmmates avastab maastikul asju, mida ta varem võib-olla ainult aimas. Või keegi, kes avastab loo kirjutamise käigus, et miski jääb veel avastada.

Üldiselt liigub mu kirjutatu tõesti humanistlikus voolusängis, s.t mu kirjelduste keskmes on inimesed. Aga mulle meeldiks mõelda, et mitte isegi niivõrd inimesed ise, kuivõrd nendevahelised suhted, mis teevadki inimesed kõnekaks. Pigem interaktsioon kui objekt. Suhteid tervikuna pole aga võimalik empiiriliselt haarata, inimesed on vaid omaenda suhete otspunktid. Suhted tekivad tunnetes(t), mis on väga liikuvad – püsimatud ja äärtest hajusad, need segunevad sama kergesti kui vesivärvid. Siin jõuan tagasi vastuse algusse: nõnda kompleksses ja püsimatus vallas nagu suhted ongi võimatu postuleerida midagi lõplikku, olukorda n-ö selgitada, parem on piirduda kirjeldamisega, valgustada hetkeks lõigukest elamise komplekssusest, näidata, missuguseid lõpetamata olukordi ja suhteid võib lõplik elu pakkuda.

Novellis „Kohtumine“3 kirjeldad üksikasjalikult noormehe ja neiu internetitutvust (natuke meenutab see Daniel Glattaueri romaani „Hea põhjatuule vastu“). Markeerid siin kahekümnendates aastates noorte huvisid: lemmikud muusikas, unistused, kõnepruuk. Inspiratsioon inspiratsiooniks, kuid mulle tundub, et see novell nõudis korralikku ettevalmistust, n-ö tööd allikatega. Kui palju või kui sageli teed oma novellide kirjutamisel nähtamatut musta tööd?

Eks mõnevõrra ikka. „Kohtumise“ eel tutvusin Facebooki ülesehitusega, kuna toona ma veel kasutaja polnud. Eeltöö on pigem reegel. Mõned näited. Novellis „Võti“ on lõik, kus minategelase mõte läheb uitama, tõukudes lapsepõlves nähtud Viktor Vasnetsovi maalist „Vägilased“. Selle tausta uurimine muunduski vabatahtlikuks Venemaa ajaloo lühikursuseks, sattusin lõpuks lugema Vseviovi ja Sergejevi teost „Venemaa – lähedane ja kauge“, aga uurisin ka Aleksander III kohta jne. Enne „Õnneliku lõpu“ kirjutamist ammutasin inspiratsiooni Robert Johnsoni eluloost ja muusikast, olgugi et delta bluus pole kaugeltki minu rida. „Otsuse“ inspiratsiooniallikana kasutasin Johannes Saali elulugu, kuna Saali kunst meeldib mulle väga ning tema dramaatiline saatus avaldas mulle mõju. Sageli see „must töö“ lihtsalt koguneb, seda saab tehtud pika aja jooksul, ilma otsese eesmärgita seda kasutada, mingiks mõttevahetuseks vormida, see lihtsalt kuhjub mõjuks. Näiteks „Kollywood“ tekkis täiesti vastandlikest mõjudest: minusse olid jälje jätnud mõned Rein Saluri novellid ja täiesti teisest ooperist Roberto Saviano „NullNullNull“, mistõttu saingi ühendada erisugused narratiivid, Ladina-Ameerika narkokartellide lood ja nägemuse üksindusse tõmbunud eesti kirjanikust.

Vastses kogus on kaks novelli, mis viitavad otseselt või kaudselt Urmas Vadile. Ta on ainus, kelle poole selles raamatus pöördud. See paneb tahes-tahtmata küsima: miks on just Vadi pälvinud taolise au?

„Kujunduppuja“4, selle kogu üks vanemaid tekste, on tõepoolest pühendatud Urmasele, olgugi et see ei räägi otseselt temast. See lugu viib tagasi meie sõpruse algusse. Rohkem kui kümmekond aastat tagasi pühendati üks teatrifestival „Draama“ Mati Undile. Tegime kirjanikest kolleegidega selle tarbeks kava, mida aitas Vanemuise lavale seada Margus Kasterpalu. Ükskord, kui olime kogunenud tema Saueaugu tallu harjutama, otsustasin lahkuda sealt Urmase küüdiga Tartusse. Sõitsime sel õhtul risti läbi Eestimaa, vältides suuri maanteid. Oli ilus augustiõhtu ning Urmas hakkas mulle rääkima oma sõprusest Jüri Ehlvestiga. See inspireeris mind sedavõrd, et kui järgmisel hommikul Urmase kodus üles ärkasin, kirjutasin kohe „Kujunduppuja“ esimese versiooni. Mõne aja pärast kirjutas Urmas omakorda samal teemal novelli „Tartu surm“, mille ta pühendas minule. Hea näide kirjandusest kui seoste maailmast.

Urmas on väga lahe kuju. Ta on andekas ja iseteadlik autor, aga Vikerraadio ajakirjanikuna tundub teda kandvat laiem missioonitunne. Inimesena on ta ühtaegu irooniline ja südamlik. Sugugi mitte pehme vend, aga ometi suure südamega. Mu esimene ja siiani ainus koondkogu sündis Urmase initsiatiivil, ta on raamatu koostaja ning selle pealkirja „Kaart ja teekond“ autor.

Oma ideede peegeldusi ma tema lugudes täheldanud pole, kui mitte arvestada lõbusaid lühijutte, mida ta pole veel jõudnud raamatuna avaldada – nende puhul mainis ta millalgi vormilist seost mu miniatuuridega. Pigem saab rääkida tema mõjust minu loomingus: realistliku loo fantastiliste elementidega maitsestamisel on Urmase tekstid mind omajagu inspireerinud. Õrnu jälgi sellisest võttest võib leida näiteks novellides „Õnnelik lõpp“, „Üle mere“ või „Kaitsetu“. Aga kui minna tagasi Urmasega konkreetselt seotud kahe loo juurde, siis „Fänn“ ongi varjamatu auavaldus vadilikule meelelaadile: tõsielu ja fantaasia piiride hägustamine saab siin fan fiction’iks, meie sõpruse tõsiasjast saab fantaasiakont autori hambus ning see kont hakkab vahtu välja ajama ja „umbluu“ karjuma.

Su novellide keel on üldjuhul kujundi- ja aforismivaba. Selles puudub igasugune didaktilisus, ei taotleta isegi kaudset õpetamist, näiteks mõistujutu abil. Kriitiku ja esseistina mõtestad sa teiste tekste, seletad kangelaste ja autorimina loogikat. Oma novellides hoidud sellest. Miks?

Üldiselt peaks ilukirjanduses hoiduma otsesest moraalilugemisest, oma nägemuse vahetust pealesurumisest. Üleüldse oskan ma üha vähem õpetada teistele köiel kõndimist, kui ise aeg-ajalt siledal maal käpuli käin. Olen õpetussõnu jaganud küll, aga eks elu õpetab.

Mu meelest on Tolstoi iseenesest huvitavad arutlused ajaloo ja üksikisiku suhete üle „Sõja ja rahu“ igavaim osa. Need mõtted, mis Tolstoi on sõnastanud, võinuksid jääda lugejale avastamiseks, need võinuks jätta süžee ja karakterite kanda. Mitte et mu lugudes poleks moraali, aga moraal peitub pigem kirjelduse laadis, mitte mingis konkreetses sõnastuses. Näiteks sedasama mõtet, et inimestevahelised seosed on olulisemad kui inimesed ise, s.t inimesed elavadki mingis mõttes alati endast väljaspool, oma suhetes teiste elusolenditega, pole vaja eraldi sõnastada, see on olemas tegevuses, tegelaste tunnetes, sündmustes. Selles osas on mulle eriti südamelähedane „Õnnelik lõpp“, mis on ilmunud selles mu viimases kogus esmakordselt.

Ma arvan, et meelelaad tuleb nähtavale ka seda sõnastamata. Asju saab näidata ka neid kätte näitamata. Paljudest novellidest – ja mitmest romaanistki – jookseb punase niidina läbi kahetsus, kaotusvalu, arusaam mineviku lõplikkusest ja oleviku haprusest. Ühed kõige tugevamad seosed inimeste vahel ongi minevikulised: need on jäljed, mida me üksteisesse jätame. Mind on alati huvitanud, kuidas need jäljed ilmuvad, süvenevad või kaovad, kuidas meie olevikulisi trajektoore mõjutavad ja muudavad. Eks ma olengi üks jälgede kirjanik, mõnikord tundubki, et elamine on jälgede kogumine ja jäljeks saamine. Mida nende jälgede kohta ikka õpetlikku öelda? Saab vaid osutada nende olemasolule ja toimimisviisidele.

Mina, kes ma olen harjunud seilama kahes kultuuriruumis korraga, ehitan sageli oma teksti üles nii, et see oleks mõistetav eesti- ja venekeelsetele lugejatele. Lugedes su novelle, panin tähele, et neil on väga tugev seos eesti keele ja Eesti eluga ning selles mõttes võib neid vaadelda ohvrimeelse kingitusena eelkõige eestlastele ja estofiilidele. Kuidas sulle tundub, kui tõlgitavad su novellid on?

Seda peaks ennekõike küsima tõlkijatelt. Ent arvan, et mu vastus on omal moel seotud eelmisega. Inimesed teeb huvitavaks tõsiasi, et nad kõik on ühtaegu sarnased ja erinevad. Inimlikkuse universaalsus – soov olla mõistetud, soov vältida üksindust, vajadus ja hirm seista vastu kaduvusele, oskamatus ennast väljendada, teisteni ulatuda – väljendub tuhandel eri moel. Individuaalsus tekibki sellest, kuidas universaalne inimlikkus lahendatakse, kuidas ilmneb fülogenees ontogeneesis. Arvan, et universaalse alatooni tõttu on mu novellid täiesti tõlgitavad.

Novellis „Tüdrukud ja poisid“5 kasutad võtet, mis, nagu mulle tundub, on üks su lemmikuid: järsk algus, nagu plahvatus või välk, justkui oleks kottpimedas toas tõrvik põlema pandud, ning seejärel joonistuvad samm-sammult välja detailid. See novell koosneb dialoogidest ning see, kes ja millest kõneleb, selgub aegamööda. Kas sellist ägedat ootamatusefekti võib pidada n-ö tagurpidi puändiks? Pole ju see sul mitte novelli lõpus, vaid kohe alguses.

See on väga lahe tähelepanek, mida ei oskagi kommenteerida. Puändi ümberasetamine (või sellise mulje loomine) pole paraku olnud tahtlik. Üldiselt – kui võrrelda ilukirjutamist korraks malemänguga – on mu nõrgim koht avang, eriti romaanide puhul. Võimalik, et novell võimaldab paremaid avanguid – või siis pole hiiliv avang novelli raamides lihtsalt võimalik. Mulle endale on „Tüdrukud ja poisid“ oluline just seetõttu, et olen kasutanud siin ainult otsest kõnet, kogu olukord on antud edasi dialoogides. Samasugune novell on ka „Elupäästja“, mis on eriti napp, kuna rääkijaid on vaid kaks. „Tüdrukutes ja poistes“ tegutseb kuus osalist. Võib-olla kasutan aeg-ajalt sellist stiili, et kompenseerida või arendada oma tagasihoidlikke dramaturgilisi võimeid.

Oled tihtipeale nummerdanud vaheosad ühe teksti sees. Kuidas võiks/peaks lugeja seda võtma: kas need numbrid on a) kirjaniku n-ö tehniline info, mis aitab tal materjali jaotada ja süžeed planeerida, b) Jan Kausi kui novellikirjaniku üks firmamärkidest, c) loogiline ja loomulik novelli vaheosade alapealkirjastamine, millele ei tasu pöörata liigselt tähelepanu?

Ma ei tee seda ainult novellide, vaid ka esseede ja arvustuste puhul. Kunagi kirjutas Karl Martin Sinijärv ühes arvustuses teksti „jankausjast nummerdamisest“. Mu meelest teevad seda teisedki. Siin suurt saladust pole: mulle tundub see olevat kõige kergem viis teksti liigendada. Nii et vastus su küsimusele: a ja c, üldjoontes ei tasu pöörata liigselt tähelepanu.

Kirjanik ja eesmärk ehk mida soovib kirjanik oma loominguga saavutada. Oled oma novellides näidanud muu hulgas, kuidas on eesti keel ajas muutunud, kasutanud oskuslikult näiteks noorte žargooni, anglitsisme ja internetislängi. Siiski, vaevalt võib seda pidada su suurimaks loominguliseks eesmärgiks, kuna oled defineerinud enda pigem filosoofi kui keeleinimesena. Seepärast küsin: mida soovib Jan Kaus saavutada oma novellidega, millist eesmärki taotleb?

Kui nüüd püüda oma kreedo reklaamlause sõnastuses kokku võtta, siis kõlaks see umbes nii: võtkem teisi inimesi sama tõsiselt, kui me võtame iseennast. Eks me ju koosnegi suures osas teistest inimestest. Nii kirjanduses kui ka väljaspool seda võiks hoiduda maailma lihtsustamisest, sest see tuleb sageli liiga lihtsalt kätte. Ent eelöeldut ei saa kunagi öelda novelli sees. Või noh, saab öelda, aga mitte välja öelda.

1 Jan Kausi eelmised novellikogud: „Üle ja ümber“ (2000, Tuum), „Õndsate tund“ (2003, Tuum).

2 Esmaavaldatud Vikerkaares 2012, nr 9.

3 Esmaavaldatud Loomingus 2014, nr 4.

4 Esmaavaldatud Vikerkaares 2008, nr 9.

5 Esmaavaldatud maajuttude kogumikus „Mullast oled sa võetud“ (2013, Pegasus).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht