Meediumikeskne ja purpurmust

J?n Rooste

Sel nädalal alustas ilusa kammerliku luuleõhtuga keskraamatukogu rõdusaalis uus kirjandusrühmitus Purpurmust. Mati Unt on öelnud: „Mina olen eraldi ja üksi nüüd sellepärast, et ma võtan kirjandust omaette asjana, tõsisemalt kui elu… /---/ Ehkki mulle meeldivad pidurdamatud, dekadentlikud joomingud näitlejate ja kultuurilähedaste noorukite seltsis, pole ma aastate jooksul saanud neist mingit materjali.” Kunagi oli rühmituste aeg, oli aeg, kui kirjanduski tundus olevad just nimelt seltskondlik tegevus, mitte mingi eraldi asi – eks seda heideti meile ka palju ette. Olid Erakkond, Tartu NAK, TNT (ja ta jätk TNT!), Õigem Valem, Mustrid, !peatus (viimane, mida mäletan tekkinud) jms. Siis mõned neist lakkasid, kadusid, noh, nagu peabki; ja mõned ka muidugi jäid, ehk need, mis põhinesid rohkem sõprusel kui mingitel muudel ambitsioonidel. Noortele sai enesemääratlemise kanaliks, kirjainimese teekonna alguseks ajakiri Värske Rõhk, mis on nüüdseks end juba igati õigustanud. Rühmitused ei olnud enam loomulik-loomalik loomingulise eneseteostuse vorm.

Noori loovaid inimesi – näiteks mindki – painab ikka organiseerumisvajadus. Iha seltskonna, vahetu tagasiside, meeletute olengute ja ülesastumiste järele: ses peitub ju miskit eludraamat, filmilikku, elust suuremat kulgemist. Eks ta ole.

Sel esmaspäeval andis väärika avapaugu rühmitus Purpurmust, mille nimi ilmselt meelega meenutab (aga siiski vaid meenutab) eesti anarhiste siduvat organisatsiooni Punamust. Keskraamatukogu rõdusaalis pakuti dekadentlikult veini, esitleti Marje Ingeli tumedatoonilist, depressioonimärke kandvat luulekogu „Sulg“ (sulg:sulu; Eia Uus ja Robert Napp on lisaks rühmitusele asutanud ka väikse samanimelise kirjastuse, mille eesmärgiks ilmutada rühmitusega seotud autorite tekste), kuulati põhjamaist bluusi ja loeti rohkesti luuletusi.

Minul, vanal inimesel, oli pisar silmas. Midagi nii ilusat nägin ma viimati aastal 1997, ja siis ka rohkem seestpoolt, et ei osanud kõike seda naiivset ilu ja meeletust isegi aduda ja talletada. Eks ta ole. Inimene ihkab ikka tagasi ilusate paikade ja hetkede juurde, need maksavad kuratlikult palju rohkem me maises elus kui närused sendid, mida üks kirjanik äraelamiseks kerjama ja korjama peab, et kah inimene olla. Las ta olla.

Uue rühmituse vaimne vedaja ja mootor näikse olevat juba tuntud noor kirjanik Eia Uus. Kui koduleheküljele kaeda, siis vaatab säält vastu irooniline, dekadentlik emo-meeleolu (usun, et netisõnastikud seletavad teile täpsemalt lahti, mis too „emo“ siis õigupoolest on). Mind võlub see, et arvata on, et tegu on esimese end selgelt teadvustanud eestikeelse meediumikeskse rühmitusega. Esteetilist, mis neid seob, on vähe, aga seda selgemalt põleb noortes autorites iha näha oma lugejat, temaga virtuaalkeskkonnas suhestuda, ta küsimustele vastata… Keskkond www.purpurmust.org selleks mõeldud ongi, et saaks jälgida autorite tegemisi, lugeda nende tekste ja, mis olulisim, nende käest küsida, anda tagasisidet, suhelda. Eia Uus ütles Eesti Päevalehele: „Ma tundsin ise kirjutava inimesena, et ma ei puutu piisavalt kokku teiste autoritega. Meie eesmärk on, et ühiste huvidega inimestel oleks võimalus omavahel interaktiivselt suhelda ja koos käia. Ühisest tööst võiks tekkida midagi suurt. Mitte ainult, et üks kritiseerib teist, vaid kõigil oleks ka võimalus oma tekste praktiliselt reaalajas jagada.“

Mõistan neid nüüd vaadates, kuidas me (TNT) omal ajal mõjuda võisime, iseteadlikud ja enesekindlad nagu me olime, kindlad, et me pole avastanud mitte jalgratta, vaid vähemasti miski ulmelise maakooretundliku hõljuki. Eks ta ole. Purpurmusta liikmeis oli esimesel esinemisel märgata kuidagi enam teadlikkust, enam kohalolu, vähem kobamist, aga eks ole nende hulgas ka juba päris mitu tähelepanu äratanud kirjutajat, kelle raamatudki poodides saadaval.

Esimene lugemine oli ehk veidi kantud ärevusest ja rahutusest ebalusest, ja sellegipoolest mõjus see üdini veenvalt – seltskond on kirju ja paraku ka andekas. Erinevate karakterite vahel tekkis tillukesi elektrilahendusi: muide, mõnelgi noorel poeedil ja poetessil on juba ilmselgelt olemas oma lavakuju, mis langeb eesti luule heasse traditsiooni – luuletaja pole ainult luuletaja, vaid ka esineja, artist parimas mõttes.

Lisaks veidi kraapavalt süngele Marje Inglile ja impressioone loovale Eia Uusile astus üles veel seitse autorit. Eda Posti esinemismaneeris oli märgata hääs mõttes irjavaherlikku seksapiili (Vaheri tekstegi tasuks üle lugeda, mul on vahel tunne, et neid on ilmaasjata alahinnatud), veenvalt mõjus ta tekstide vormikindlus, Allar Lepa flirtis dekadentlikult Baudelaire’iga ja laulis hää tunnetusega pätibluusi (õhtu parim laulja oli siiski Marje Ingel). Jazzlauljana tuntud Tuuli Tauli tekstides on pinna all peidus miskit salalikku, rahutukstegevat, eksitavat, nagu ta võluvalt sordiini all hoitud esinemiseski. Kaarel B. Väljamäe mõjus seltskonnas kõige lõbusama, vaimukama, iroonilisema kirjutajana, vaatles argiabsurdi, Urmo Metsas oli korraga olemas vana kooli modernismi ja estetismi ning ekspressiivset sotsiaalsust, Martin Vabati luule seisab, jalad kindlalt maas, ta ei mängi mingeid metafüüsilisi mänge, vaid mõjub meheliku otseütlejana, kelle tekstides peitub omajagu lihtsuse võlu, Hanna Kangro, kelle hermeetilisemaid ja tumedatoonilisemaid tekste ma ka lugema olen sattunud, rääkis seekord lugusid, ta poeetiline käekiri on narratiivsemaks muutunud, jajah. Eks ta ole. Niiviisi linnulennult saab vaid kerge aimduse, milliseks võib kujuneda uue rühmituse pale, kui lisaks eelnimetatuile kuulukse kaasa tegevat ka näitekirjanik Jim Ashilevi. Mina jään põnevusega ootama, mis edasi saab, sest kõige kurvem, mis kirjandust tabada võib, on igavus. See punt oleks aga nagu loodud igavust peletama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming