Mees Ameerikast: koduselt, veidralt, kõigile

Maarja Kangro

Tõlkeluule elab, Ninniku raamatukogu elab ja eesti luulel peaks sellest olema hea meel. Kui võõras luuleveri uues keeles ümber sünnib, toob see ikka virgutust, väge ja teadlikkust juurde. Muidugi võib luule tõlkimisse suhtuda mitut moodi; skeptilist äärmust kujutab Vladimir Nabokov oma vaimukas värsilises eessõnas “Jevgeni Onegini” tõlkele, mis algab sõnadega: “Mis on siis luule? Vaagna peal / poeedi kaame, jõllis peanupp.” Hiljuti Ninniku raamatukogu sarjas ilmunud Richard Brautigani luulevalimik Lauri Sommeri tõlkes on hea näide vastupidisest: Sommer on ilmale toonud täiesti elusa ja sümpaatse, tänu hoolikale tekstivalikule originaalist kompaktsemalt  mõjuva Brautigani. Raamatu pealkiri “Hanguga elavhõbedat pildudes”, mis on võetud Brautigani eelviimaselt eluajal ilmunud kogult, kõlab mu meelest tõlkes märksa õhulisemalt ja efektsemalt kui originaali “Loading Mercury with a Pitchfork”. Vaat kuidas võib juhtuda – ei mingit kaamet pead. Aga pöördun tehnilistes üksikasjades hiljem tõlke juurde tagasi.

 

Brautigan – prosaist ja luuletaja

Richard Gary Brautigan (1935–1984), sünniajalt biitnike ja hipide piirialale jääv Lääneranniku kontrakultuuri markantne ja ikkagi kuidagi omaette olemisega esindaja, on proosakirjanikuna eesti keelde sündinud mitu korda. Tema romaaniparemik on meil olemas: 30 aastat tagasi ilmus Enn Soosaare tõlgitud “Arbuusisuhkrus”, iseseisvusajal on ilmunud veel “Abort” (1992, tlk Juhan Habicht) ja “Forellipüük Ameerikas” (2004, tlk Tuuli Seinberg ja Atko Remmel). Teatud ringkondades on Brautiganist juba hulga aja eest saanud omamoodi kultuskuju; et muusik inBOILi  nimi pärineb tema romaanist, näitab kirjaniku igati uhket resonantsi. Subkultuurse armastuse Brautigani vastu tingib ilmselt õige segu veidrusest ja lihtsusest, samuti teatav otste lahtijätmine nii loomingus kui ka elus. Ehkki nii mõnedki kriitikud on leidnud, et Brautigan ajapikku ennast kordama hakkas ja et tema hilisemad teosed romaane “Forellipüük” ja “Arbuusisuhkur” enam ei ületanud, on hämaravõitu enesetapp 49aastaselt siiski niisugune äkiline lõpp, mis võimaldab arvata, et “ehk ei olnud kõik veel ära öeldud”.

 

Erineb biitnikest

Luuletaja Brautigan ehitab loodusest ja naistest, argitajudest ja -olukordadest kergelt absurdseid kujutluspilte. Ta keerab kujundid veidi viltu – “nihe”, “pööre”, “käänd”, “vildak”, “kõver” jms on ka läbivad sõnad, millega tõlkija järelsõnas Brautigani iseloomustab –, ent kogu see nihestamine käib Brautiganil lihtsalt ja intiimselt, lugejalt liiga paljut eeldamata või nõudmata. Brautigani luulemaailm on (sugugi mitte halvas mõttes) väike, kodune ja lähedalt vaadatud, sealt ei joonistu välja veendunud ideelist programmi ega maailmamuutmise kava. Ses mõttes erineb Brautigan paar kuni kümmekond aastat vanematest biitnikest, kelle seas tal oli mitmeid sõpru ja kelle mõjuväljas ta suurel määral ka kujunes. Nood ajasid ju lõpuks ikka järjekindlamat ideelist rida, tõid dharma’t maale ja võitlesid tajusid avardavate ainete eest. Võimsaima häälega eestvõitlejaid oli muidugi Allen Ginsberg, ent oma selgesuunaline üritus oli ka paljudel teistel: näiteks sai Gary Snyderist idealistlik uushõimunduse propageerija ja keskkonnaaktivist ning Philip Whalen hakkas lausa zenipreestriks. Ka Brautigani maailmas löövad aja märgid selgelt välja: zen, Jaapani-vaimustus, happy hippie’ loodusepaatos (Sommer kirjeldab raamatus muuseas ka üht Brautigani luulekogu, mis koosnes seemnepakikestest), sõjajärgne vaene lapsepõlv, Vietnam (“Tähetriibulised naelad”, lk 128). Ent Brautigan jääb kõige selle juures pigem nukra huumoriga nentijaks. Biitnike tekstide prohvetliku tooni ja jõulise voogamise asemel näeme siin vaiksema häälega isiklikkust ning nappides piltides esteetilist mängu.

Mõned väga visuaalsed (“Kõrvitsahoovus”, lk 22) või sünesteetilised (“Hilja algav koit”, lk 48) luuletused mõjuvad nagu sõnapostkaardid või dekoratiivsed mõistatused. Või niisama nipsasjakesed, kui kellelgi juhtub olema isu luule järele, mis pretendeerib sügavamale haardele.

Jaapanlasi Issat ja Bashôt lugenud luuletaja usk orientaalsesse pisiasjandusse ja lihtsuse võlusse tekitab teinekord nõutust: “Neil on tõesti lõbus, / ryybates klaas klaasi järel veini / ja rääkides asjadest, / mis neile meeldivad” (lk 102). Kogu luuletus. Pruugib vaid õigesti häälestuda? Nonoh.

 

Ehmatavalt üldistavad kujundid

Aga osavamad tekstid suudavad tõepoolest virgutada. Brautigan hakkab justkui mõtet lahti voltima ja laseb sel siis mõne naljaka puudutusega tagasi kokku langeda: “Hea töö,” ütles ta ja / läks uksest välja. Mis / töö? Me polnud teda kunagi / näinud. Ust polnud ollagi” (lk 138).

Parimatel hetkedel oskab ta liikuda kujundini, mis on ühtlasi nii irooniline kui ka üldistusjõult ehmatav, näiteks luuletuses “Mike”, kus poiss küsib (oletatavasti hiina) vanaeide käest, kas tollele meeldib kalu tappa, too aga naeratab talle “igavikku jätkuva suuga” (lk 63). Leidlik on ka pika pealkirjaga “Surm on kaunis auto, mis pargitud vaid” (lk 133).

Ehkki ta kunagi võitlejaks ei hakka, ei puudu õrnatundelisel Brautiganil maailmapäästmise impulsid. Tema päästab maailma delikaatses unistuslikkuses: “Mulle meeldib mõelda, / (ja mida varem, seda parem!) / kyberneetilisest aasast, / kus imetajad ja arvutid / elavad koos vastastikku / programmeeruvas harmoonias / nagu puhta vee / ja selge taeva kokkupuut,” ütleb hiline lillelaps (lk 13). Sageli päästetakse minevikku: luuletuses “1942” püüab nukker unistamine asju heaks teha luuletaja II maailmasõjas langenud onu jaoks.  Kaastundlikkus on kindlasti üks Brautigani luule ilusamaid omadusi. Kui õrn lunastustung võib ka puhkeda koolipoisi-romantikaks – “Igale tydrukule peaks olema pyhendatud luuletus” (lk 25) –, on see Brautiganile ta pretensioonituses vaat et andestatav. Seesama teatav siirus ja lapselikkus päästab välja ka kujundeid, mis võiksid tunduda sürrmaneristlikena (“smaragdi sisikond”, “öökullilõhnane seeder”, aias lilli põletav kuninganna jms).

 

Tõlge ja järelsõna

Eks selles kogus ole tegelikult ka tekste, mis Brautigani kuju tundmata kisuksid piinlikuks (“Ilu poolt tähtede ymmardajaks valituna”, lk 89), samuti odavama maiguga ivatamist (“Galilea kandi hääletaja”, lk 29, või “Hobune, kel kumm tyhjaks läks”, lk 52). Aga kõik see aitab luuletajat piiritleda – ja tõlkevalik on niigi kena, ega autorit pea idealiseerima.

Tulengi nüüd korraks tõlke ja järelsõna juurde. On näha, et tõlkija on oma tööd teinud isu ja pühendumusega: sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et järelsõnas nimetab ta luuletajat aina Richardiks, justkui oma vana sõpra (kuigi Lauri pidi ju olema lapseeas, kui Richard end kaugel maal maha laskis). Järelsõna on üldse huvitav, ilma taandridade ja muu liigenduseta suhtlusaldis ja eklektiline vaba tulv. See annab autori kohta palju väärtuslikku infot, aga paistab ka teadlikult hoidvat Richardile(gi) sobivat kontrakultuurilist ja liigse lihvita joont. Koos esinevad sellised sõnakujud nagu underground ja dõup, jointirullimine, cool-rituaal ja lulka, kujundid “rokivad” ja korra esineb ka ehe smiley. See on tekst, mis tahab tulla lähedale – vinge. Tänuväärsed on ka lühiülevaated igast Brautigani kogust.

Tõlge, nagu eespool öeldud, on väga elus ja mõnusalt loetav. Täitsa nagu eestlane oleks luuletanud. Mõni küsimus muidugi tekkis: näiteks ei tundunud mulle vormide “lähvad” ja “läevad” kasutamine ülearu efektne ega põhjendatud. “Lähvad” tundus kirjapanduna liigne põrpimine, kui kasutada Sommeri üht lemmiksõna. Brautigan on kõnekeelne küll, aga ei muuda oma tekstides tavapäraseid inglise sõnakujusid, nii et selline “põrbe” näib liiga keelemehelik nali, näiteks kohati veidi kaplinskilikus luuletuses “Jõgede tagasitulek”: “paika, kust tulevad jõed, / lähvad nad tagasi jälle” (lk 20).

“Läevad” on aga minu kõrva ja silma jaoks tänapäeva keelekontekstis lihtsalt kole, estraadlikuks moondunud vorm. Luuletuses “Varesetydruk” on seda kasutatud rütmi loomiseks ja riimist aimu andmiseks: “Ja sa lähed, kuhu varesed läevad, / ja tead, mida varesed teavad” (lk 70). Originaalis kõlavad need read: And you will go where crows go / and you will know what crows know. Siin mängitakse lisaks lõppriimile küll ka crow-go-know’ga, aga mul on tunne, et vormi- ja kõlamäng pole väärt vägisi järeleaimamist. Kui kirjas oleks olnud “Ja sa lähed, kuhu varesed lähevad, ja saad teada (will know), mida varesed teavad”, poleks see ehk kelleski kahtlusi äratanud.

Üksikutes kohtades on eestipärasele väljendusele eelistatud otsetõlkeid: näiteks “lõpetas /—/ presidendivalimised teisena” (inglise finished second, “Morgan”, lk 78), mitte “jäi teiseks”. Vahel tuleb aga loota, et tõlkelaen on juba eesti keeles piisavalt levinud, andmaks välja originaaliga võrdset mängu; näiteks öeldakse luuletuses “Võid vabalt naida Emily Dickinsoni”: “Oo, kui sygavamõtteliselt me siis koos armatseme, / õrnad käed hauakividena liikumas, / ja meie yhine tulek saab olema / nagu matuserongkäik” (lk 92). Nojah, kuidas seda ikka tõlkida, otsene “orgasm” muudaks ju rongkäigu kujundi magedaks. Ehk ei jää siis “tulek” inglise keelemustriga mitte väga harjunud põlvkonnale segaseks – tõlkija on küllap säärast ohtu tajudes lisanud teksti ka sõna “yhine”.

Huvitav on näha, et Sommeri intuitsiooni järgi ütleb “fiiling” midagi, millele eesti keeles vastet pole: “Linnas valitses kliiniline fiiling / justkui iga mees, naine ja laps oleksid arstid” (lk 28). Minu intuitsioon ütleb aga, et “õhustik” või “õhkkond” oleks olnud sel kohal parem, sest eesti “fiiling” näikse olevat hinnangulisem kui inglise feeling. Ega mulle üldse niisugune laensõna luuletõlkes suurt ei meeldi, selle kasutamine nõuab väga head põhjendust. Võib ju väita, et on ainult aja küsimus, kuni fiilingust saab ka eesti kirjakeeles midagi loomulikku. Aga sel juhul tundub mulle praegune aeg veel varane.

Tagakaane tekstis öeldakse, et Brautigan “annab hea tuju või muheda pikutamise ka siis, kui te muidu luulet ei loe”. Kui seda arvustust juhtus lugema mõni inimene, kes muidu luulet ei loe, siis jah, Brautigani võiks ta lugeda küll. Brautigan ei hirmuta, ja kui mõni hakkabki mõne kergevõitu teksti puhul mõtlema, et nii võiks igaüks… siis on ju kõik väga hästi. Selline olukord peaks olema inspireeriv.

Seekordse Ninniku luuleraamatu teevad elavamaks ka illustratsioonid, August Künnapu nägemused veel päris viisakate vuntsidega Richardist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming