Mehe au

Doris Kareva

Ülo Vooglaid, Vanaisa. Toimetanud Tiia Kõnnusaar. Kujundanud Anneliis Aunapuu. Väike Vanker, 2011. 87 lk. Madalates majadeskohtas kõrget vaimu:uhket, vaba vaimulaadi –talupojaväärikust.Kõigest sellest osa saadi.Palju on mul sellest aimu … Juhan Viiding * Elulugude tulvas on olnud üks rõõmustavamaid Ülo Vooglaiu „Vanaisa”, nauditavalt kirja pandud, aga ennekõike üks ütlemata vajalik raamat, õieti kvintessents kõigest, mida Ülo Vooglaid on aastakümneid kõnelnud haridusest, kasvatusest, väärtustest ja väärikusest. Ehk on lugude kaudu kergem edasi anda seda, mis muidu mõndagi, kes süsteemses mõtlemises päriselt kodus pole, heidutama kipub.

Mäletan veel selgesti, kuidas mind pool sajandit tagasi häiris tolleaegses lastekirjanduses vohanud illustratiivne moralism – või siis enam või vähem varjatud meeldidapüüdmine, rõhutatud lastepärasus, nagu peaks iga mõttevilja väikese lugeja jaoks tingimata enne püreestama. Vooglaiu „Vanaisa” on vaba mõlemast. Need asjalikud ja südamlikud lood jutustavad nii argi- kui ajaloosündmustest nii, nagu need lapsele meelde on jäänud, värvikate ja põnevatena – aga peaaegu igas loos on ka oma õpetlik iva.

Ennekõike vanaisa isiksuse ja tema reaktsiooni – nii tegude kui sõnade, aga ka ütlematajätmiste kaudu joonistub välja Õpetaja, kellesarnast paraku mitte igal lapsel pole olnud õnne kohata. Karta on, et paljud ei oska otsidagi – ajal, mil vanemad on hommikust hilisõhtuni tööga hõivatud või kogunisti hoopis välismaal leiba teenivad, veedavad liigagi paljud igavlevad lapsed aega arvuti ees või kaubanduskeskustes. Raha on küll paratamatult piire seadev reaalsus, see võib aga ilmuda muinasjutuliselt, nagu reklaamid mesihäälselt üksteise võidu kinnitavad – osale ainult selles või teises mängus, kõik on õnneasi.

Minu meelest on erakordselt väärtuslik „Vanaisas” juba see, kui sisuliselt ja üksikasjalikult on kirjeldatud igapäevatöid, meenutatud aega, mil inimene iseseisvalt oma majapidamisega hakkama pidi saama; tervikutunnetust ja arusaama, et igaühel on oma jõukohased kohustused ja sellest, kui hästi igaüks neid täidab, sõltub kogu pere- või kogukonna heaolu. „Põldude rullimine ja äestamine oli minu käes juba seitsmeaastaselt. Edaspidi ka kultiveerimine. Ader ja sahk olid liiga rasked, aga sirgetel lõikudel sai neidki proovida. Karjamaa oli vanaisa majast ligi kolme kilomeetri kaugusel, Sikassaares ja Kudjapel, surnuaia taga. Suvel oli vaja igal hommikul lehmad karjamaale ajada ja hobune koju tuua. Õhtul vastupidi: hobune karjamaale ja lehmad koju. Päeval tuli lambaid ümber tõsta ja sigadele peedilehti ette lõigata; tuli jõuda kanadele teri ette viskama, vasikaid jootma, peenardelt ja peetide vahelt umbrohtu kitkuma, kurke ja tomateid kastma, hagu raiuma…” (lk 6). Kiiduväärt on ka illustratsioonide osa: küllap leidub lapsi, kes pole oma silmaga näinud ei alasit ega sikusarve, ei kujuta täpselt ette ei pirdu ega saapasulast.

Kõnekas peatükk on pühendatud säärsaabastele, mis kingsepa juures teha lasti. Meister „hakkas igalt poolt mõõtu võtma ja küsima, kas ma soovin rohkem töö- või peosaapaid, kui sügavast veest ma kavatsen läbi käia, kas saapad peaksid olema rohkem vaikselt käimiseks või mürtsutamiseks ja raksutamiseks, kas tüdrukute tähelepanu pärast oleks vaja ka tallanaha kihtide vahele kasetohtu panna, et saapad paremini kriuksuksid, ja ei tea, mida kõike veel” (lk 23). Nagu vanaisa ütles: „Müts, saapad ja püksitagumik peavad mehel pidama! Ükski neist meest ei riku, aga mees peab nad korras pidama ja nendega mees ei uhkelda.”

Laps, kes enesestmõistetavalt ühisest elust osa võtab, tunneb arusaadavalt uhkust, kui tema töö on meistri vääriline: „Rautasime regesid ja vankreid. Mina võtsin mõõtu ja joonistasin, vanaisa valis välja sobiva materjali. Kui oli selgeks mõeldud, mida ja kuidas teha, siis enam suurt juttu ei aetud; siis tehti tööd.

Peen protseduur oli ratastele vitste valmistamine ja vitste pealetõmbamine. Mäletan seda detailideni. Minu ülesandeks oli mõõta ratta ümbermõõt ja kanda see pikkus sirgele raualatile. Vanaisa vaatas pealt ilmse heameelega, kuidas suured mehed mu toimetamisi jälgisid ja lootsid, et ka neil õnnestub see nõks ükskord selgeks saada.

Vankrirataste rummudesse valasime pronksist pusid! Seetõttu olid vanaisa (meie!) valmistatud vankrid üle kõige kuulsad ja ihaldatud, nagu ka vanaisa (meie!) tehtud vikatid. [—] Enne ei läinud ükski vikat müüki, kui vanaisale tundus, et seda vikatit ei ole võimalik paremaks teha” (lk 41).

Poisipõlve juurde kuulus ka rooniitmine ja ekslite tegemine, veskilkäimine, angerja- ja lestapüük ning räimede soolamine, seebikeetmine, heinategu ja leivaküpsetamine, saatjaks vanaisa õpetussõnad: „Nii on ikka olnud, et leiba peab hoidma ja austama peab ka neid, kes leivavilja kasvatasid, kes maad kündsid ja väetasid, seemet külvasid, vilja koristasid, rehte peksid ja jahu jahvatasid. Kuidas saaks hakata leiba küpsetama, kui kas või üks töö selles pikas reas jääks tegemata või oleks väga viletsasti tehtud. Inimene, kes tahab rahus ja õnnes elada, peaks püüdma olla hoolas ja tänulik” (lk 35).

Nii nagu inimese igapäevane töötegemine on ka pühade pühitsemine selles lapsepõlveraamatus au sees. Üksikasjalikult on kirjeldatud nii õlletegu – see oli nii puhas ja püha toiming, et selle juures juttu ei aetud – , pühapäevahommikust kirikuskäiku kui ka iga-aastast suvist suursündmust surnuaiapüha: „Sinna ei olnud võimalik kellelgi minemata jätta. Seal pidid kõik kohal olema – kõige paremad riided seljas ja üldse igas mõttes viimase peal”. Vankrile pandi vedruiste peale, võeti kaasa head ja paremat ja mindi juba mitu tundi enne jumalateenistuse algust Kaarma surnuaiale. „Hauad oli vaja kenasti korda teha, värsked lilled istutada, umbrohi välja juurida, kasta, puhastada äärekivid samblast, viia praht kaugele prügikasti … Kõik üle rehitseda.” Pärast jumalateenistust aga hakkasid meeste seas ringi käima õllekannud ja klaasid, naised kiitsid üksteise käsitööd ja lapsed mängisid mädamuna. „Kui sugulasedtuttavad said korduvalt üle vaadatud, noortel üht-teist kokku lepitud, vanadel talgu- ja metsaveo ajad, seatapud, ümmargused sünnipäevad ja kõik muu kõige tähtsam läbi räägitud, oli ka õlu otsas ja võis hakata kodu poole veerema …” (lk 45).

Usaldusväärsena mõjub seegi, et nii mõnigi kirjeldatud episood on kaugel idüllist, veel enam halemeelsusest. Poisipõlve leidlikkus ja uudishimu paneb plahvatama leitud granaadi ja kõmmutab jahipüssist ühe pauguga maha kuus põldpüüd, muugib pärast rinde möödumist lahti sakslaste moonalao, kust suhkrusabadega harjunud külarahvas saab moosi ja kakaod, sahhariini ja konserve. Kogenematusel on tihti omad rängad õppetunnid: kord lendab õlleankur õhku koos sauna katuse, uste-akende ja vaheseintega, kord lõikab lutsupüügil terav kivi käel tuiksoone peaaegu läbi …

Aeg pole kerge. Pärast sõda tulid sügelised, täid, kirbud ja paised, aga ka difteeria, millesse lapsed üksteise järel surid, meenutab Vooglaid. Juttu on „Vanaisas” nii küüditamisest kui kolhoosidesse ajamisest, Vene soldati eest salaja Virtsust üle jää koju pagemisest … Ennekõike kõneleb see raamat aga veenvamalt kui mis tahes teooria väärtuste kasvamisest ja kujunemisest ehk sellest eestiaegsest vaimust, millele ikka veel vahel viidatakse, aga mille mäletajaid ja edasikandjaid jääb järjest vähemaks. See on raamat, kus endastmõistetavaks ja keskseks teemaks on mehe au – „mida tähendab ausus ja mida tähendab pettus, mis on õigus ja vale ning valega kaasnev häbi” (lk 28).

Mitte hirmu ega allutamisega ei kujundata siin poisi isiksust, vastupidi, julguse ja vastupidavuse proovilepanekuga, nagu jääl kelguga kiirkarusselli tehes: „Kui kelk lõpuks seisma jäi, ütles vanaisa: „Mehed panevad ennast ikka mõnikord proovile. See, kellel on jänes püksis, ei ole kellegi mees!”

Minul käisid jalad risti-rästi ja püsti seista ei õnnestunud. See-eest olin tõesti õnnelik, et sain endast võitu. Julgesin ega andnud alla” (lk 26).

Omaette ja õige värvikad leheküljed on pühendatud õpetajatele: kehalist kasvatust andis legendaarne tantsuõpetaja Anna Raudkats, tema äraolekul aga XI klassi tüdruk, üle kogu Saaremaa kuulus sportlane, kõrgushüppaja ja ujuja Heli Lääts, laulmist XX sajandi muusikaelu patriarhiks Saaremaal peetud Joosep Aavik. Tähelepanu on jagunud ilusale ja heale emakeeleõpetajast klassijuhatajale ja matemaatikaõpetajale, kellega vastasseis päädis õpetaja lahtilaskmisega. „Kooli direktor olevat öelnud, et mees peab olema nagu terasvedru: ajutiselt järele andma, aga mitte murduma, „aga au haavata ei lase öige eesti mees mette kunagi mette kuskil”.” Hiljem, kui koos puid lõhutakse lausub vanaisa: „Enamasti veereb eluvanker, nagu oleks õlitatud. Mõnikord kiilub kinni. Siis peavad mehed üksteisele appi minema” (lk 56).

Kuuldes tagantjärele – ja küllap ainsana – lugu sellest, kuidas päevitamast avastatud õpetajannale, kel mustad prillid vist ainsaks kehakatteks, koos naabripoisiga naljaviluks pool ämbrit kaevukülma vett kaela sai sahmatud, muigab vanaisa: „Ega see kena tegu ei olnud, aga eks meestel ikka tuleb elus ette ka seda, mida oleks vaja unustada” (lk 51).

Ehk olulisim Ülo Vooglaiu raamatus ongi vanaisa isiksuse, isakuju selge väljajoonistumine, tema terviklik maailmapilt, usaldusväärsus ja enesestmõistetav mehisus. Kui palju selliseid avaliku elu tegelasi kasvaval poisil õieti silme ees on? Milliseid sõnumeid mehelikkuse kohta ta koolist, meediast, internetist, tänavalt saab? Usutavasti küllaltki vastuolulisi. Kui ta juhtub veel üles kasvama näiteks peres, kust isa on lahkunud konkurentsivõimelisema noore kaaslanna juurde, elab koos kibestunud üksikemaga, kes mitme eest tööd rühmab ja meessoo arvel üksnes sarkastilisi repliike pillab või siis ühtepuhku kaaslasi vahetab, ongi mõistetav poisi endassesulgumine ja/või virtuaalmaailma sukeldumine. Kust peakski ta omandama algteadmisi selle kohta, mida tähendab mehe au, mida tähendab meistri au? Kui paljudes koolides sellest kõneldakse, kui paljudes peredes selle peale mõeldakse?

Kuldaväärt meeldetuletusena kõlavad vanaisa sõnad siis, kui poiss uhkusest õhetades poksivõistluselt võitjana koju tuleb: „Vöita saad ainult ennast ja ka röömustada vöid nii, et teised seda ei näeks. Öigele mehele uhkustamine ei kölba ja auhindu ka vaja ei ole! Au on mehe tunnus ja sellel hinda ei olegi; see on hindamatu. Au ei saa teised anda” (lk 73). Kuulnud poiste plaanitavast kivisõjast, seletab vanaisa rohkem omaette, „et kui mehe au on riivatud, siis seda nii ei jäeta; siis peab juhtuma üks kahest võimalusest; solvaja peab andestust paluma või võtma vastu keretäie. [—] „Mees austab ennast, köiki teisi mehi ja eriti naisi. Pea meeles, et mees ei solva teisi ja muidugi ei lase ta ka ennast ja oma pruuti solvata. Asi tuleb ära klaarida, saad aru, üksi või teiste abiga selgeks rääkida. Vöitlema läheb mees siiski ainult pruudi pärast ja siis ka kindlasti paljaste käte ja täie jöuga. Seda vöitlust ei tohi teised segada. Vöitlus on aumeeste asi …” (lk 59). Arusaadav, et nähes Saaremaale risti-rästi raudtee ehitamist, mille rööpad kohe valmimise järel üles kisti, vangutas vanaisa pikalt pead, siis lubas endale tembu, mida poiss polnud enne näinud – sülitas ja ütles: „Vene värk!

Raamatu lõpuosa lehekülgedelt õhkub mõistetavat masendust: talud olid tühjaks viidud, põllud söötis, iseolemisest ilma jäetud inimesed vajusid tusakoorma ja üksinduse all üha enam kühmu … „Pärast küüditamist inimesed suurt ei suhelnud. Üksteise pool külas enam ei käidud. Kiiged seisid. Pallimängimise mõtet ka ei tulnud. Inimesed rääkisid vaikselt ja käisid, silmad maas. Võib-olla oli paljudel häbi, et neid teistega koos ära ei viidud; võib-olla oli häbi edasi elada, sest sel õudusööl ei hakatud vastu … ja eelistati elu orjuses.” (lk 75).

Vanaisa surmaeelsed sõnad aga võtavad kokku kõik selle, mis talupojaväärikust ajast aega toetanud on ja mida tasub tänapäevalgi meenutada: „„Ära sa tööd karda! Kui sa tahad ja oskad teha tööd, ei juhtu sinuga midagi halba. Siis elad ära.

Ära sa poliitikaga mässa! Kui sa poliitikasse oma nina pistad, siis on ainult aja küsimus, millal kõik pea peale pööratakse ja sulle peksa antakse.

Ära sa sinna mine, kuhu sa tahaksid minna; mine sinna, kuhu sind kutsutakse.

Kõike, mis siin olemas, saab kuidagi tagasi, isegi tervist, kui õnne on, aga au peab hoidma. Au peab hoidma veel rohkem kui elu”” (lk 86).

„Vanaisa” on eesti folklooris sageli esinev sõna Taevaisa ehk jumala tähenduses, kelle seadustest lähtub maapealsete asjade korraldus. Ülo Vooglaiu vanaisa, 120-kilone ja ligi kaks meetrit pikk saarlane, kes Esimeses maailmasõjas teenis kahuriväes, sest hobused ei jõudnud kahureid läbi kraavide ja metsade vedada – mehed jõudsid –, on oma sõnumi, mida tähendab eesti mehe au ja kuidas sellele truuks jääda ka rasketel või segastel aegadel, igatahes tütrepoja vahendusel väärikalt edasi andnud.

Küllap on igale õigele tüdrukulegi selge, et mitte vara või välimus, vaid au on mehe mõõt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming