Meister ja leebus

Paavo Matsin

Jan Kaus, Elu ja kirjandus. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2012. 188 lk. Sissejuhatuseks Jan Kausi tekstikogu, mis hõlmab valikuliselt kirjanduse kohta kirjutatut aastatest 2004 – 2011 kannab tammsaarelikult klassikalist pealkirja „Elu ja kirjandus”. Kausi valitud pealkiri on tegelikult maksimaalselt mittemidagiütlev, peaaegu samasuguse üldistusastmega nagu kunstisaalis mõnikord maali all olev pealkiri „Nimetu”. Töö (tekstid, maal) on mõeldud sellisel juhul rääkima rõhutatult iseenese eest. Ilmselt on kriitikakogu põhjal küll võrdlemisi intrigeeriv, kuid ikkagi problemaatiline teha üldisemaid järeldusi autori vaimumaailma kohta. Siiski on see minu arust kergem, kui üritada teha neid näiteks ilukirjanduse põhjal. Tegelikult on täiesti võimatu ja absurdne üritada aru saada, mis olid kas või Tammsaare arvates tõde ja õigus. Ja miks peakski kellelgi olema mingisugused kindlaks kujunenud vaated, kristalliseerunud arusaamad? Need võib leida ju ainult kirjandusuurijate peas, eriti nende puhul, kes ei ole lähemalt ühtegi klassikut tundnud, tema sokke ekspositsioonis lambi alla nihutanud. Idealistid kirjanduskonverentsidel eeldavad, et kõik on hirmus süsteemne, defineeritav, kuid kirjanik tavaliselt ehk ei tea isegi, mida kirja paneb. Võib-olla on nii ka kriitikuga? Ometi mingisuguseid järeldusi ligi seitsme aasta jooksul Kausi kirjutatud tekstide põhjal teha saab, tuleb lihtsalt siit ja sealt väikeseid suhtumiste, eelistuste, meeldimiste ja mittemeeldimiste killukesi korjama hakata. Kuidas iseloomustaksime nende põhjal Kausi kriitikuna?

Kausi akvaariumi asukad

Kui vaatame, keda Kaus kõige sagedamini nn tegelastena dialoogi võtab, siis isikunimede registri alusel on need eelkõige Tiit Hennoste, Mihkel Mutt, Aare Pilv, Berk Vaher, Jürgen Rooste, Rein Veidemann ja veel mõned. Näiteks Aare Pilve kõnetab Kaus artiklites kui luuletekstide autorit, aga ka kui filosoofiliste konstruktsioonide defineerijat, kellega saab küll vaielda, ent kellega saab ka koos küsida. Ka mõne teise „tegelasega” diskuteeritakse tekstides samamoodi, see tähendab pigem neutraalselt, leebelt. Selline tundub olevat suhtumine kas või Märt Väljatagasse. Kaus kasutab tema seisukohti kommenteerides leebeid (leplik-diskuteerivaid) väljendusi „nii ja naa” ning „võib-olla”.

Paari tegelasega on Kausi suhted aga reljeefselt ambivalentsemad. Eriti hakkab silma polemiseerimine Rein Veidemanniga, kelle tegevust ja seisukohti kohati tuliselt kritiseeritakse, teisal aga jällegi hinnatakse positiivselt ning kasutatakse oma mõttearenduste põhjendamiseks. See viitab kriitik Kausi avarale südamele, väiklane ta ei ole. Veel üks selline kangelane, kellesse Kaus suhtub peaaegu sama kirglikult, tundub olevat Berk Vaher, kelle kohta ta tõdeb, et nad tulid ka kirjandusse ühel ajal, 1997-1998 (lk 140). Vaherit kujutatakse jõulisena, kuid vastukäivaid avaldusi tegevana, kelle suhtumisi ei jagata (näit lk 76), kuid keda tunnistatakse mingit kindlat vaatepunkti edendavana ja kirjanduse aktiivse mõtestajana (lk 140). Siinkohal võib resümeerida, et vähemalt pealtnäha on kriitik Kaus üldiselt silmatorkavalt empaatiline kirjandusemõjutaja ega võta teisi mõjutajaid (Vaherit, Veidemanni) mustvalgelt, kohati ta nõustub nende seisukohtadega, aga kui ei ole nõus, siis ka vaidleb vastu. Vahel rohkem, vahel vähem argumenteeritult. Võibolla võiks isegi kujutada mingit mõttelist skaalat, kus keskel oleks Kaus oma suhtumistega, ühes servas Veidemann ja teises Vaher. Tundub, et Kausi kui kriitiku eetikakoodeksi juurde kuulub ilmselt (vähemalt ideaalis) see, mida ta mõnele teisele kriitikule, näiteks Vaherile ette heidab: kriitik Vaher tegi justkui kellelegi (Kalle Käsperile) liiga (kajastades tema teost liiga napilt). Kriitik Kaus ei taha kellelegi liiga teha. Isegi nende kildude ja pisidetailide põhjal (mida oleme siin kindlasti ehk üle rõhutanud ja kontekstist väljagi rebinud, aga see ongi meie ülesanne praegu) hakkab ilmet võtma Kausi kui kriitiku ideaalne akvaarium. Esimene tähelepanek ongi see, et külm see akvaarium ei ole, pigem ikkagi üldiselt mõistvalt ja parajalt soe.

Kausi leebus ja Beekmani needus

Heaks näiteks kausiliku leebuse kohta on artikkel Vladimir Beekmani mälestusteraamatust. Kaus toob siin ära ühelt poolt Vaapo Vaheri radikaalsema seisukohavõtu ja ka Krossi leebema arvamuse. Ta näitab ka ise väga filigraanselt vastuolusid Beekmani mäletamistes, toob argumente sellise isiku mõistmise vastu, aga ka poolt. Kuid lõpuks intelligentse inimesena ikkagi justkui resigneerunult leebub ja nendib, et Beekmanil oli vähemalt mingites asjades „omast kohast ka omajagu õigus”( lk 137).

Kuid elu on julm. Ütleksin nii, et juba puht profülaktilises mõttes peab eesti kirjandusajalooga kohas kriitik ka karm olema, muidu võidakse tema leebust kurjasti ära kasutada juba palju suuremas ja pole võimatu, et ka ülbemas plaanis. Selline täiesti ratsionaalne ja moraalirelativistlik (olles Roomas, käitu nagu roomlane) lähenemine, kausilik mõista üritav leebus, võib kaudselt esile kutsuda õudustäratava eskalatsiooni. Igal juhul just selliselt ootamatult mõttelt tabasin ennast, kui lugesin 12. oktoobri Sirbis ilmunud usutlust Ülo Tuulikuga. Tuulik ülistab varjamatult nii iseennast kui ka parteifunktsionääre ja arutleb tõsimeeli, et on olemas mingi nõukogude aristokraatia (milline elajalik ja põhjani mäda, oksüümoronlik sõnapaar!), mille esindajaks on Tuuliku arvates seesama Vladimir Beekman! Lugedes seda igasuguse mõõdutunde kaotanud jaburdust, tahtsin hüüda: seltsimehed, jääge ikka oma liistude juurde! Keegi ei ole tulnud näpuga miskit järge nendes vanades asjades ju ajama, aga … mingi loomulik asjadest arusaamine võiks ikka täiskasvanud inimesel olla. Tõesti, ei ole vaja sellist õudset pseudorenessanssi, kus püha õhtusöömaaja laua taga istuvad järsku pioneerid! Nii et paraku, midagi ei ole teha, kohati on vägagi ohtlik olla tolerantne ja natukenegi leebe! Vana kooli mehed kasutavad seda ju kohe ära! Kui töötasin kunagi Tammsaare muuseumis, ütles legendaarne vana kooli mees Elem Treier ikka, et kõik pingpongipallid tuleb alati elus ja kirjanduses tagasi lüüa! See tähendab, et ei mingit leebust! Kujutan ette, mida oleks arvanud Bulgakovi „Meistri ja Margarita” kass säärastest Tuuliku massolitlikest aristokraatidest! Moraalirelativismi kriitikas on alati sedastatud, et leebuse ja tolerantsiga, kõikemõistvusega aktsepteerime tegelikult märkamatult aktsepteerimatut, idealiseerime kunagisi olukordi liialt, kõike seda paratamatut sitta ajaloo sukasääres. Ma ei oska küll muud ravi säärase nõukogude aristokraatia jutu puhul soovitada, kui et seltsimees Tuulik peaks vaatama mõne Habsburgi matuserongkäiku või tutvuma näiteks parun Julius Evola elulooga. Mingid mastaabid on ikka täitsa paigast ära! Ega kriitik Kaus siin süüdi muidugi ei ole, kuid nentigem imestunult, et ka leebuses on peidus omad ohud!

Nõnda omaette puhisedes ja Habsburgide matuserongkäigu ülevusega end rahustades jõudsin mõtteni, et just radikaalsemat lähenemist on eesti nüüdiskriitikas vähe. Parafraseerides arhitekt Maurerit filmist „Sügisball”, võiks küsida, et kas kõik peab ikka nii õdus ja mõnus olema. Muidugi arhitekt ka lõpuks jõi ja tantsis päris üksinda hirmsas getos, aga … Kui isegi iga kirjaniku ideaalkriitikut (see ei ole iroonia!) esindavat empaatilist Kausi lugedes võib selline mõte tekkida, siis on asjad üldisemas akvaariumivees ilmselt üllatavalt halvad. Akvaarium võib roiskuma minna üliruttu! Hea kriitik-akvarist muidugi armastab kalu, aga ei sööda neid kunagi üleliia ega jäta vahest ka vett vahetamata, kuigi see võib kalu hirmutada ja šokeerida. Õige akvarist peaks mõtlema akvaariumi vaadates alati nagu Bulgakovi kass kirjanike maja silmitsedes. Kass tundis õudust, kujutades ette, mis seal kõik võib aset leida.

Väga positiivne näide Kausi leebuse ajatust tarkusest on vaatlus Õnnepalu „Flandria päeviku” teemal. Ühelt poolt Kaus tajub, et tegemist on tupikuga, kuskil on piir. Ta arutleb tabavalt, et kui Õnnepalu ütleb, et kirjanik olla on tühisuste tühisus, siis miks ta üldse kirjutab ja annab raamatu välja (lk 42). Samas ruttab Kaus ütlema, et selline lähenemine on ikkagi (kirja)tähenärimine ja Õnnepalu tekstil on palju väärtusi, näiteks stiilne eneseanalüüs ja muud, nii et ta eelistab alati autorit, kes ajab kas või jama, aga teeb seda nõtke sulega. Mäletan ise sellest Õnnepalu raamatust tõelist kõrgemat pilotaaži mittemidagitegemise kirjeldamisel, seda võis tõesti imetleda. Niisama selgesti on mul ka meeles „Flandria päeviku” fiktiivajalooliste vahepalade, mungaksolemise ettekujutamise piinlik sobimatus ja hämmastav kohmakus. Kuid Kaus on hea südamega kriitik, ta ei puutu neid vahetekste negatiivselt. Õnneks on antud kausilikust leebusest kaunis keeruline tuletada miskit kummalist tuulikulikku lagundavat eskalatsiooni nõukogude munkluse olemasolu kohta! Vahel hea kriitik peabki vist olema leebe. Kõigest hoolimata.

Dihhotoomia tunnetamine

Arvan, et Kausi leebus ja empaatilisus tuleneb sellest, et ta on ka ise olnud otseselt ilukirjanduse tegija, seega arvustatav ning arvustuste lugeja ja läbielaja. See võib muidugi vahel segada kriitikut. Kaus tunnistab, et näiteks nullindate vaatlemiseks pole tal piisavalt distantsi seetõttu, et oli tollal ilukirjanduses otsene osaleja (lk 140). Neid kaht vastanduvat positsiooni (luuletaja ja seda luuletamist mõtestada püüdev filosoof) on ilusti esile toodud kogumiku Kaplinskit puudutavas arutelus. Eks kriitik räägi kedagi käsitledes ikka ja alati ka endast. Pakun, et selle dihhotoomia tunnetamisest ongi ehk pärit Kausi sümpaatselt mõista püüdev hoiak. Nii nendib ta kriitikuna, kuidas Mutt kirjutas mingi tema teose kohta „mõõdukalt kriitilise ja samas õnneks ka mõõdukalt tunnustava arvustuse” (lk 68). Kas just mingis selliselt tempereeritud lähenemises ei peitu ka Kausi kui kriitiku ideaal? Kriitiku ülesannet on Kaus avanud lähemalt Kalle Käsperi loomingut vaadeldes. Ta nendib: „kirjanduse mõtestajate ülesanne on rääkida olukord selgemaks. Üks selgitamise võimalus on märgata tendentse, käia välja suundumusi, tehes nii üldistusi, mis toovad välja raskuspunktid” (lk 75). Väga ilusti ja õigesti öeldud. Iseloomustavaks näiteks sobib artikkel „Jalutav kirjandus”, kus Kaus on märganud pisiproosaga seotud tendentse 2009. aastal nii ilukirjanduses kui ka selle retseptsioonis.

Alternatiivseid arutlusi

Muidugi on seegi ainult üks võimalus mitmetest lähenemistest. Olen ise üritanud teadlikult vältida igasugu suuremaid suundumusi raamatute hulgas, mida lugemiseks valin (aastaid lugesin peamiselt ainult eesti keelde tõlkimata teoseid ja olin nördinud, kui midagi minu valikust tõlgiti eesti keelde …). Teiselt poolt on minu ideaaliks ka kirjanik, kes korjab üles mõne ammu unustatud teeotsa ja hakkab sealt jälle edasi minema ning vilistab sellele, mis toimub kuskil mainstream’is. Eesti kultuurimaailma viga ongi see, et loetakse liiga palju ühtesid ja samu raamatuid, seepärast ka mõeldakse väga ühesuunaliselt. Kausi kui silmapaistvalt tähelepanelikku kriitikut ma selles väga süüdistada ei julge (näiteks oli ta üks vähestest, kes märkas kunagi rühmitust 14NÜ ja sellest kirjutas). Olen nautinud lugejana ühtviisi nii asjalikku, suundumusi ja tendentse seletada püüdvat kriitikat kui ka teiste kriitikute rohkema ilukirjandusliku pretensiooniga loodud lähenemisi, kus küünitatakse vaatama müstilise loori taha. Eesti vaimuilmas laiemalt on muidugi lubamatult puudu hiigelsuured kõrgmäestikulised territooriumid, mis võimaldaksid sümboltasandi vähegi adekvaatsemaid vaatlusi. Väga halvasti on lood näiteks filosoofilise traditsionalismi tutvustamisega. Pärast Haljand Udami lahkumist puuduvad need teemad peaaegu täielikult eliitajakirjade pakutavast mõttevoolude buketist. Näiteks Tuulikulgi oleks ju möödapääsmatult teraapiline tutvuda sügavuti parun Evola loominguga. Igav on meie mõtteakvaarium, kui siin ujuvad ainult põhjakoristajad ja populaarsed neoonkalad, vaja oleks ikka ka midagi hoopis bisarsemat!

Nullindate kajastamisest

Käsitledes nullindaid eesti kirjanduses, toob Kaus ühelt poolt esile paljususe tuleku, aga esitab isikliku eelistusena ikkagi pigem tõelise mainstream’i paraadi. See on antud köitva kriitikakogu ilmselt ainus koht, millega ma absoluutselt nõus ei ole. Olen mõelnud, et tasakaalustatum vaade peaks arvestama senisest palju jõulisemalt nn eraldi protsessiga, mis toimus valdavalt Tartus ja millest on päris hea ülevaate andnud Aare Pilv oma käsitluses „Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta”. Kogu see suurepärane Pilve materjal tuleks nüüd kuidagi seostada teise, ülemise ja Tallinna-keskse kreemikihistusega ning kogu uhke tort siis taldrikule lõpuks upakile ajada. Autorid nagu Kompus, Sommer (Sommerit Kaus küll mainib oma nimekirjas, ka Erakkonda), Kaspar, Mikita, Vaher, Barthol Lo Mejor, eriti aga kõige puhtamad metafüüsilis-avangardsed suurkujud Kiwa ja Luuk on nullindate tegelikud tegijad, mingite päris uute võimaluste läbimängijad. Huvitaval ja tähenduslikul kombel kurdab Kaus ise samas artiklis, kus ta nullindate kontekstis Tartu avangardist vaikides möödub (ja nii selle marginaliseerib), et näiteks kirjandusrühmitus Õigem Valem on kellegi poolt marginaliseeritud.

Kunagi teoloogiat õppides imestasin pidevalt, millise täiesti põhjendamatu pretensiooniga tõsteti piiblist mingeid lauseid teistest rohkem esile (näiteks misjonikäsku Matteuse evangeeliumi lõpus). Üldisemasse pilti mitte nii lihtsalt sobivaid ja paradoksaalsemaid kirjakohti välditi (näit Jeesuse lauset Johannese evangeeliumi kirjakohas 10: 34 , et inimesed on jumalad). Kui midagi väga mantrana korratakse, siis jääb lugejale ikka mulje millestki või kellestki kui väga tsentraalsest. Ei ole midagi teha, kordan samasuguse mantrana eesti kriitikkonnale, et nullindate olulisemad (ja avangardsemad) aktsioonid ning trükised sündisid minu arvates ikkagi kaugel pealinna institutsioonidest. Ja nagu nüüd on hakanud selguma, mitte isegi niivõrd Tallinna ja Tartu kui hoopis Tartu ja Mitte-Tartu omavahelises pinges. Selle maa-aluse jõe, mitteteadvuse verise Jordani initsieeriv emajõelik vool kutsub kõiki eksinud nullindate kirjanduskäsitlejaid ka praegu meeleparandusele. Tahaks hüüda, et tulge, tallinlased, kõige oma sotsiaalse närvi ja niinimetatud ühiskondlike teemadega Tartu luhamehe juurde, kes ristib teid, eksituses olijaid, meeleparandusega! Ja ehk avangardi taevad avanevad ning ka nullindate õnnetu kirjanduslugu saab lõpuks objektiivsemaks!

Lõppsõna

Kahtlemata on Kaus olnud kriitik, kes on loonud kirjanduskaanonit. Kaanon tähendab tõlkes mõõdupuud. Milline peab kaanonit kujundav kriitik olema? Leebe või karm? Milline on üldse kriitiku mõõtmise mõõdupuu? Milliseid voorusi peab see mõõdupuu sisaldama? Kuidas võidakse ka intelligentset leebust ikkagi kurjalt ära kasutada? Lugegem ja õppigem seda kõike väga healt kriitikult Kausilt ning elust ja kirjandusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming