Meisterlik igavikutunnetaja

Rolf Liiv

Viiu Härmi pea kogu luule mõjub ühtede kaante vahel võimsalt Viiu Härm 1978. Anne-Malle Hallik

Viiu Härm, Keegi teeline. Varrak, 2004. 744 lk.

Viiu Härmi uus erakordselt mahukas (üle 700 lk!) luuleraamat sisaldab ta varem ilmunud kogusid ?Pealkirjata? (1973), ?Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast? (1978), ?Valge vaikus? (1979) ja ?Sina, jõgi? (1984). 2004. aastaga on dateeritud luuletsükkel ?Sõnad lähevad mööda?, kuigi mõned luuletused on 80ndate algusest.

Viiu Härmi esikkogus ?Pealkirjata? domineerivad lapsepõlve mälestuskillud, mis on esitatud lihtsakoelistes katräänides, võimendades veelgi siirast igatsust. Otsekui sümboolselt lõpetab esikkogu lahkumine kodust ja vanaemast. Juba esimesest luulekogust kumab läbi sügavalt isikupärast religioossust, milles leidub pisut groteskigi: ?õhtul põlvili ma kuu pealt / kutsun jumalat? (lk 64).

 

Usumotiivid nõukogude ajas ja igavikutunnetus

Ootamatult argisesse konteksti on asetatud (siinkirjutaja interpretatsiooni järgi) Jumalaema: ?alt teed pidi tuli üks naine / ta kõrval poisipõnn / ja jälle see oli maarja / õnnistus meile ja õnn? (lk 66). Nõukogude ajal ilmunud teksti kohta jahmatavalt mõjub otsene palve: ?lepita mindki / ainus ravitseja kolmainujumal / selle maa peal? (lk 116). Samuti kohtame Noa laeva motiivi (lk 158). Vahel kasutab Viiu Härm lausa teoloogilisi termineid: ?et üle igaühe pärispatu / on taevas täht sest patust puutumatu? (lk 236).

Kohtame ka hirmu sakraalse ees, põgenemist selle eest: ?Maad puudutada, maad, / mitte taevast.? (lk 308). Puhtakujulise palve leiame lk 439: ?Palun, Issand Jumal, / halastust ja vajan, / Taevaisa, vajan / väga Sinu nõu.? Selle teksti võib kindlal meelel klassifitseerida kristlikuks luuleks. Poetessi rännakud ilmaruumis võtavad vahel rabavaid pöördeid: ?Kummuli päikese kohal / ripub mu paat. / Alaspäi istun ja, pea kuklas, vaatan.? (lk 314).

Viiu Härm näib valdavat üsna meisterlikult igavikutunnetuse metoodikat: ?Peata oma peegeldus voolavas vees. / Või ajas. / Igavikku on tunda.? (lk 330).  Vastuolulisust tekitab aga murelik tõdemus teisal: ?et sa igavik nii lähedal oled / nii tume nii võõras / ega võta mind omaks? (lk 489). Seega on poetessi kontakt ajatusega muutlik, osutudes vahel võimatukski. Kõige olulisem on aga inimese teatav kaitsetus igaviku ähvardava massiivsuse ees: ?siiski see tähevõrk pea kohal peab / igavik / see raske mass / jääb teispoole tähist taevast / tähtedest kaitsevõrk / tsirkuses / nõrganärvilistele? (lk 490).  Siit tuleb välja tõdemus, et inimene ei taluks kosmilist, jumalikku energiat puhtal kujul ? on tarvis kaitset või  filtrit, milleks Viiu Härm peab tähistaevast.

Üks poetessi ihalusi on saada priiks inimolemisest: ?Suubuda, kaotada oma nimi! /…/ kasvan suureks… saan jõeks…? (lk 339).  Sügavat empaatiat tunneb Viiu Härm loodusega,  pärides näiteks, mis tunne võib olla raagus pihlakail. On tajutav soov samastuda millegi muu, suurema, pühamaga, vabaneda piiratud inimkestast.

 

Suits otsis, Härm leidis

Viiu Härmi  teises luulekogus ?Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast? on tunda pisut pettumushõngu, varjatud valge laeva motiiv põimub oma saare müüdiga. See, mis Gustav Suitsul jäi leidmata, on Viiu Härmil peaaegu käes (tõsi, hiljem selgub, et tegemist oli siiski maaga): ?aga päeviti silmapiiril / on mere sees piimvalge saar / mida pidasin nii kaua laevaks / mis minuta minna ei saa /…/ nüüd ma tean et seegi on maa? (lk 85). Eriti intrigeeriv on oma saare ohverdamine lapsele: ?saad minult minu saare / mõtte- ja meelteoma? (lk 102). See tähendab kirjandusajaloolist lõpuleviidust: Gustav Suits otsis ? Viiu Härm leidis ja kinkis edasi. Juurteotsimise valulikkust peegeldavad read: ?traageldusena läbilõigutud soontena / lähevad esiemade teed /…/ ei midagi ei kunagi teada saada emade emast? (lk 101).

Viiu Härmi luule kaldub matriarhaalse väärikuse poole, ta värsistab nii oma vanaema kui tütarde tegemisi, jättes meesliini pisut tagaplaanile (mis ei ole sugugi etteheide!). Viiu Härmi feminism on orgaaniline ja endastmõistetav ega vaja valjuhäälset poodiumilt deklareerimist:  vanaemadesse, emadesse ja tütardesse lihtsalt ON  kätketud vägi, mida tuleb tunnistada, respekteerida ja ? last but not least ? poetiseerida, mida Viiu Härm ongi teinud par excellence.

Viiu Härm on oma nimegi pununud läbiva ja müstilise motiivina tekstidesse: ?ei näe neid kaski kunagi ma härmas? (lk 73). Teisal aga on juttu pingul härmaniitidest (lk 106).

Otsekui metafüüsiliste maalingute tasakaalustamiseks millegi maisemaga on Viiu Härmil jätkunud silma ka paljastav-realistlikeks olupildikesteks: ?trollibussis on pungil õhtu / joodiku eetrilehast? (lk 139). Kuid loomulikult ei vääri selline temaatika enamat kui vaid paari värsirida, erinevalt paljudest noorema põlve vulgaarsuse apologeetidest…Viiu Härmi loomingus on  harmooniliselt põimitud argine ja pühalik, ta ei põlga mainimast täikatki, kust saadud esimene heleroosa kleit (lk 163).

Südamlikud ja peaaegu dokumentaalsed on vestluskatked tütrega. Ent need võivad muutuda teinekord ähvardavalt eksistentsiaalsekski: ?Ema, kui sinust saab rohi ? / Tütar, kui sinust saab lind? (lk 307). Just nii murrab poetess välja nunnutamistest tulvil lasteilmast. Viiu Härmi lapsekäsitus on tõsifilosoofiline. Idamaise reinkarnatsiooniteooria hõngu hoovab  Taaveti sündimise päeva pühendusluuletuses: ?su / kõikekogenud ilme / kaasas kõik / läbitud sünnid ja surmad / kaasas / ja see teinegi, lõputa olek / kestvuse kestvus? (lk 398). Samas luuletuses kuuldub ka Doris Kareva häält: ?mõistatan su suletud laugude tagamaid / su huulte liikumises / ürgühist keelt? (lk 397). Viiu Härm näib armastavat igavikulisi küsimusi à la ?kas on taevas tähti rohkem / kui on pungi puul? (lk 150). Sellest õhkub kirglikku igatsust murda välja ajast ja ruumist. Kogu raamatu ilusaimad on ehk järgnevad read: ?see maailm hoiab mind nii palju ja nii kaua / kui on veel inimesi kes mind armastavad? (lk 228).

 

Muutub Juhan Liiviks

Luulekogus ?Valge vaikus? on Viiu Härm taandanud vormi miinimumini, piirdudes paari-kolmerealiste lakooniliste, ent sugestiivsete pildistuste, mõtestustega. Filosoofilise kvintessentsi leiame aga Härmi lühimast, üherealisest tekstist: ?kõik on kõige parem? (lk 277). Ehk võtab just see  tõdemus kokku tervele mõistusele tugineva, ent ometi sellest kõrgemale pürgiva poetessi kreedo.

Saatuselgi on oma koht Viiu Härmi keerulises luuleilmas ? mõistatuslikul ja ohvrit (luuletusi) ootaval saatusel. Ärgem unustagem, et Viiu Härm on näitleja, mistõttu ümberkehastumine ei valmista talle raskusi: ?läbi minu käte voolab rõskus / nüüd ma olen sajueelne pilv? (lk 542). Või siis muutub ta ühtäkki Juhan Liiviks: ?seisan tühjal külamäel / siit on neli teed / paremal on raagus puud / mere tinaveed? (lk 545).

Põlvkondade naisliini müstilisest järjepidevusest ja kestvusest kõneleb kõige selgemini luuletus ?Viies põlv? (lk 584). Viiu Härmi põlvkondade seotuse kontseptsioon tühistub aga skeptilise alatooniga tekstis: ?näe sinna on tõmmatud põlvkonna piir / ja me keegi ei tea ega näe / kas nad tulevad võttes või jättes käe / kui saadab neid punane viir? (lk 635).

Dissidentlikku ettevaatlikkust väljendavad read: ?kuulan ja mõtlen et kes see teab / kuipalju kõrvu on majal? (lk 583). See täiendab harmooniliselt Paul-Eerik Rummo samasisulist luuletust: ?Seintel on kõrvad ja kõrvus ilusad kõrvarõngad? (?Saatja aadress ja teised luuletused 1968 ? 1972?, 1989, lk 27).

Lõpetuseks nautigem, kui selgesõnaliselt on Viiu Härm määratlenud oma loomelätted: ?mu laulud ei tule tuulest / ja nad ei tule mu seest / mulle mõnikord annab neid jumal / minu hingevaevade eest? (lk 637). Seega on Viiu Härmi luules ülekaalus sakraalne tasand, mida tasakaalustavad helged meenutused ning looduspildid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming