Melanhoolse rändaja öölaul

Leo Luks

Arvi Siia valikkogu vajasime palju enam kui tunnustatud klassikute kordustrükke – klassikuid ei ähvarda unustus, küll aga Siiga. Arvi Siig, Neoon kangialuste kohal. Pegasus, 2007. 551 lk.

Mõõdukalt marginaalne

Ei ole õige väita, nagu oleks Arvi Siig päris tundmatu luuletaja, kuid ta pole ka üldtuntud. Vaevalt saab väita, et Siig oli andetu autor, kuid ometi jääb ta kirjandusloos suurte tähtede varju. Ta on üks neist autoreist, keda kirjandusloos riivamisi mainitakse – tunnustatud, kuid unustatud. Kindlasti ei kuulu ta kooli kirjandusprogrammi ega vist ka ülikoolide kirjandusstuudiumisse. Olen isegi olnud Siiast kui mitmete suurepäraste Vennaskonna laulutekstide autorist pikemat aega huvitatud, ometi ei kasvanud see huvi piisavaks, et tema luulekogusid raamatukogust välja nõuda. Pärast Siia mahuka valikkoguga tutvumist tekkis mus arusaam, et autori mõõdukalt marginaalne staatus ei pruugi olla kirjandusvälistest asjaoludest tingitud kurioosum: tegu on luulega, mis ei kuulu kuhugi, mis ilmneb vahepealsuses. Väidan hinnangutega ette rutates, et Siia valikkogu vajasime palju enam kui tunnustatud klassikute kordustrükke – klassikuid ei ähvarda unustus, küll aga Siiga. Seda, et ilmunud raamat nihutaks Siia liialt meie kirjandusruumi tsentrisse, pole tänapäeva elu infotiheduse juures karta.

 

Eikellegimaal

Siiga on enamasti nimetatud linnalüürikuks, sageli on tema luulest leitud sotsiaalset optimismi. Esimene määratlus on õige, aga luule mõistmise seisukohast ebaoluline ning teine määratlus on sootuks vale (nagu paneb saatesõnas tähele ka Rein Veidemann, vt lk 532). Viimasel ajal on kogunud hoogu Siia tõlgendamine vastukultuuri autorina (vt lk 537–547), mis pole taas vale, kuid siiski liiga kitsas perspektiiv. Samuti näitab kõnealune valikkogu, et Siia luule ei piirdu vormiliselt sugugi üksnes väljapeetud, lauluks sobivate riimidega (vt nt „Sinine ateljee”, lk 101 jj). Suur luule on alati midagi enamat kui eluline hoiak või vormimäng, seda ei ole võimalik tõlgendada asise maailma seostes. Suur luule suundub teispoolsusse, maailmast välja, Blanchot’ õnnestunud määratluse kohaselt ei ole kunstil tõde, kunst on maailma vaikus.

Kui radikaalne modernistlik luule (nt Jaan Oks) sööstab raevuka otsustavusega teispoolsusse, hüljates sageli keele väljenduslikkuse funktsiooni, siis Arvi Siia positsioon on komplitseeritum. Siia luule püsib enamasti otsapidi maailmas, kuid edastab ometi hallides toonides võõristust ja küsimusi. Siig on luuletajana sellest maailmast välja tõstetud ning vaatab seda skeptilise imestusega. See on meeleolu, mida edastavad hästi Vennaskonna vinguva viiuliga viisid („Tuled öös”, „Hall taevas”, „Seitsmeteistaastased”). Parima kokkuvõtte nimetatud väljaspoolsusest võib leida luuletusest „Õhtune hommik” (lk 229-230):

Ma lähen. Linn – kui väljuks mustast foonist.

Mis tüdind näod! Või on see vaid neoonist?

Kuid silmad – justkui nähtavuse umbusk.

Suur kodutus … Või nii vaid mulle tundub?

 

Kodutu luuser

Viimati tsiteeritud luuletus jätkub küsimusega: „Mis on siis juhtunud? Ei miskit. Kõik on sama.” Kuna kunst on maailma vaikus, jääb luuletaja igavesti kodutuks, ta saab luuletada Ernst Enno kombel üksnes kadunud kodust. Just seetõttu räägib Siig sageli nn deklasseerunud elementidest (litsid, joodikud) ning põrkab kohkunult eemale mis tahes mugandumisest (vt „Kas nii?”, „…Nad läksid öös”). Kuigi sageli lõpevad Siia elupõletamist kirjeldavad luuletused kahtlusega, ei mõju see sugugi nii, nagu kõneleks autor moraali nimel, lihtsalt seatakse kahtluse alla lunastuse leidmine hedonismi ekstaasis. Veel võimsamalt kui libude ja lõnguste kirjeldustes avaldub Siia kodutus kodutu koera („Vennas”) ja vangistatud tiigri („Tiigrid”) kujundites. Samuti tuleks esile tõsta vanglateemalist „Bambyt”, mis kõlab nõnda ehedalt nagu „tsooni” seest tulnud platnoiballaad. Pole üllatav, et Siiale meeldivad öö ja sügis, sest „Sügis ei keela, ei käsi, sügis vaid osutab: „Näe”” (lk 471).

Veel tahan tähelepanu juhtida sellele, et Siia õnnestunud luuletustes kaotavad argised asjad oma asisuse, muutudes eksistentsiaalseteks küsimärkideks (vt eriti väga jüriüdilikult kõlavat „Võtit” lk 131). Samuti ei asetse Siig kogu oma loometee vältel maailma ja eimiski suhtes täpselt samal positsioonil, ka tema liigub vahel keele lagunemise suunas (nt psühhedeeliline „Sinine ateljee”). Üksikud sürrealistlikud keelemängud („Une nägu”) tunduvad siiski Alliksaare ahvimisena.

 

Armutu

Armuahvatluste poolt läbi proovimata skepsis osutuks kindlasti kahtlaseks. Kuigi Siia luules leidub üks erootikas ülevust leiduv luuletus („Siluetid”), jäädakse enamasti ka voodis võõraks:

 

sest kuigi teineteist ei tea me, –

kui öös me saime sõnadeta.

siis milleks hommikulgi peame

end sõnadega teiseks petma

(„Hommikune kohv”, lk 190)

 

Huvitaval kombel kirjeldab Siig intiimsfääri sageli vemmalvärsis à la Villon (vt. „St. Pauli kvartal Hamburgis”, „Kinnine monoloog”). Tänapäeva kontekstis ei ole Siia seksluules muidugi midagi šokeerivat, iga noorautor teeb talle detailide poolest ära, kuid huvitav oleks teada, kuidas mõjusid need luuletused ilmumise ajal, mil puritaanlus avaliku sõna sfääris oli normiks. Ei luuleta ju Siig niisama seksist, vaid enamasti just prostitutsioonist, andes sõna ka prostituutidele endile. Sugugi mitte alati pole tegevustik seejuures väljapoole Nõukogude Liitu viidud (nt „101. kilomeeter”, lk 64). Igatahes ei kao üksilduse poeetiline laeng lembelüürikasse, Siig jääb armutuks.

 

Ajatu ja ajakohane poliitilisus

Eelnevalt avasin Siia luule vahepealsuse, mis jääb otsapidi maailmaga seotuks. Seetõttu ei taotle Siig oma luules ajatust, vaid kahetseb, et ei jõua kogu aega kirja panna. Mina mainin järgnevalt Siia luule poliitilisust üksnes tervikpildi huvides, kuid mulle tundub, et teema võiks suuremat huvi pakkuda neile uurijatele, kes peavad luule sotsiaalset funktsiooni oluliseks.

Olgu öeldud, et Siia luules esineb hetki, kus poliitika vilksatab sobimatult, meeleolu rikkuvalt sisse (vt nt „Sinine ateljee”, lk 106). Kui samas oletada, et luuletaja on kirjutanud seal üles oma teadvuse voolu, ei saa teda selliste kõrvalepõigete eest ometi hukka mõista. Kuid üldiselt ei mõju Siia poliitilised mõtisklused sugugi vulgaarselt, kinnitades pigem autori skeptikustaatust. Siig kritiseerib selgesõnaliselt marksismi õpetamist ülikoolis („Üliõpilaskohvikus”), poliitilist karjerismi („…Nad läksid öös”), esitab prohvetliku visiooni jälgimisühiskonna arengust („Ood osavale egoistile”), mainib Praha kevade enesepõletajat jne. Konteksti tundmata on raske öelda, kas Siia nomenklatuurne positsioon kommunistlikus parteis võimaldas tal olla teistest avameelsem. Oma koguga „Epigrammofon” näitab Siig, et ta mõistab luuletaja kodutusele vaatamata suurepäraselt konteksti, milles elab (vt nt „Meil Maarjamaal”).

 

Kel aega ja läbemust luulet lugeda, võiks Siia valikkogu kindlasti kätte võtta. Siia luule kunstiline tase on küll kõikuv, paljugi on sellist, mida üle lugeda ei viitsi, kuid paremad luuletused ei jää taseme poolest meie suurimatest meistritest maha. Siia lugemine võiks olla kompromiss neile, kes otsivad luulest muud kui nalja ja meelelahutust, kuid ootavad, et ka luulekeel säilitaks tähenduslikkuse. Asjaolu, et Siig luuletab formaalselt võttes linnaelust, võimaldab ehk tekstidega kergemini haakuda. Ometi on temaatika suure luule puhul ebaoluline, sinna sisse elades vakatab korraga linnakära, maailm vaikib. Kes seda vaikust kardab, see peaks hoidma kunstist eemale nagu katkust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming