Memento mori

Gohar Markosjan-Käsper

Katkend romaanist Päike pimestas ... ei, päikest polnudki, üksnes väljakannatamatult ere valgus ... Margole meenus Veneetsia, ta oli päikeseprillid koju unustanud, või õigemini, mitte unustanud, vaid lihtsalt ei pidanud vajalikuks neid reisile kaasa võtta, ja niipea, kui nad astusid vaporetto’lt kaldapealsele, umbes pool kilomeetrit Doodžide paleest, hakkasid tal silmad vett jooksma, ehkki oli sombune, ainsatki kiirt ei tunginud läbi paksude valgete pilvede, helkis laguun ise ja õhk täitus mingi erilise säraga ... Kuid siin polnud laguuni ega Veneetsiat, või kui, siis üksnes temas eneses – sest vaimusilmaga võis Margo näha Veneetsiat igal ajal, ning isegi see kujuteldav vaade, veduta, nagu ütleksid itaallased, kutsus temas esile kõige ehtsama Stendhali sündroomi, pisarad tikkusid silma ja hing jäi kinni – milline ilu, milline kirjeldamatu ilu ... Kuid siin polnud Veneetsiat ega päikest, oli üksnes valgus, pimestav valgus, mis tuli teadmata kust ja pani silmad valutama... Kas tõesti lumi? Maa oli kaetud paksu koheva valge ... kuid ei, sellest vaibast siin ei tõusnud jäist hingust, jalgadel polnud külm, ehkki varba otsas olid tal Tallinna ilma kohta väga kerged kingad ... Oli see vatt? Ei, vatt on matjas, sellest siin aga sähvlesid värvilised sädemed ... Margo kummardas ja katsus ... Justkui lumi, kuid soe. Ja kuiv. Eriti see teda miskipärast ei üllatanud, ta kahetses vaid, et taas pole musti prille kaasas, kus sa hing neid siin ostad, isegi kümne euro eest mitte – just nii palju maksid Veneetsias kõige odavamad hiina prillid, mille raam läks katki paari nädala pärast –, kuid varsti harjusid silmad valgusega ja ta nägi taamal inimesi, neid oli palju ja enamik neist istus või lebas sellel kummalisel soojal lumel, mõned jõid läbipaistvatest kruusidest mingit valget vedelikku, küllap piima ... piimajõed ja pudrumäed, meenus äkki ... putru keegi ei söönud, küll aga jäätist, mitut eri sorti, vahvlitorus, pulga otsas, ehtne nõukogudeaegne eskimo, šokolaadiglasuuriga kaetud silinder ... Eneselegi märkamatult oli ta lähemale jõudnud ning võis nüüd eristada käsi ja nägusid ... käed hoidsid sööki-jooki ja lebasid tegevuseta, näod peegeldasid peamiselt igavust ... Ning veel – mängis muusika, vaikne sfääride muusika, loomulikult Bach. Ja keset kogu seda toredust kõrgus liikumatu umbes poolteist inimkasvu kuju, kes justkui kiirgaski arusaamatut valgust. Margo astus tema poole, vaatas ... nojaa, piibliski on ju kirjas, et „jääte minu seltsi”... Kõige enam meenutas Jeesus iseennast Mantegna maalilt, ehkki pildil oli ta lebavas asendis, siin aga seisis püsti – seisis ja vaikis, ning keegi ei pööranud talle tähelepanu ...Äkki kostis hirmus ragin ja mürin, looduse kataklüsmid selliseks võimelised pole, siin on vaja inimest, isegi Zeus, müristades, ei suuda teha nii kõva lärmi kui homo sapiens: taamal kukkusid möirgama võimendid, krigisesid ja krägisesid mikrofonid, ning patisakste kamp –jah, just patisaksu nad meenutasid – läks liikvele, maaslamajad kargasid püsti ja kõik pistsid punuma hääle suunas ... Nagu oleks keegi hõiganud: „Tsirkus saabus!” Hõlstihõlmad riivasid lund ja keerutasid selle lendu, paljad päkad välkusid, üks sprinter põrkas kokku monumentaalse Kristusega ja ... jooksis temast läbi.

„Hologramm,” ütles keegi mürgiselt, Margo pööras ümber, tema ees seisis konksninaga mees, kelles ta kohe tundis ära Dante Alighieri.

„Kuidas?” pomises ta, üllatatud rohkem poeedi tehnilistest teadmistest kui tema ilmumisest enesest, Dante Margo vapustuse põhjust ei taibanud, viipas käega – vaata! – ja Margo nägigi selles tühjas ruumis, mis oli tekkinud pärast suurt ülepeakaela põgenemist, üksteisest paarisaja meetri kaugusel seisvaid või õigemini sinna paigutatud hologramme. Loogiline. Teid on palju, mina olen üksi … või tema on üksi, mõtles kuurordi looja ning tegi endale selgeks füüsika alustõed – just-just, pole tarvis anda ennatlikke lubadusi!

„Ja kus on Beatrice?” küsis Margo mitte eriti taktitundeliselt, kuid Dante ei solvunud, üksnes kehitas õlgu.

„Jumal seda teab. Siin on nii palju kõike, kogu igavesest elust ei piisa, et läbi käia.”

Jah, muidugi, piimajõed ja pudrumäed, jõgedes kümmeldakse ja ammutatakse kruusiga piima, pudrust ei taha mõeldagi, nagunii segatakse seda jalgadega, võib-olla mitte räpastega, kuid hügieenist on asi kindlasti kaugel … aga kas tasub kogu aeg tegelda toiduainetega, küllap leidus siin muudki, üksnes mida?

„Kuid jumal ju teab,” lausus Margo. „Teiste sõnadega, on kursis. Kas tema poole ei saa pöörduda? Või ei anta siin informatsiooni?”

„Ei, miks, pöörduda võib,” ohkas Dante, „ainult et …”

Ta ei jätkanud, kuid Margo mõistis teda ka sõnadeta – kellel ongi tahtmist kohata lapsepõlvearmastusi, ta oleks ka ise nende eest paradiisist ära põrgusse põgenenud … ja kui armastus on veel ideaalne … Siis nii kaugele, kui jalad võtavad.

„Mis siin veel on?” vahetas ta arukalt teemat. „Piimajõed?”

Dante vaatas talle hämmeldunult otsa ja Margo taipas viimaks, et ta on kõik sassi ajanud, pole siin mingeid piimajõgesid ega ole kunagi olnud – mis siis aga oli? Ta tegi pingutuse, ja tõepoolest, mälust ujus välja kusagilt loetud fraas: „inglitega asustatud rõdud”. Kohe kerkis vaimusilma ette ooperiteater, parter, selle ümber loožid, kaheksa kuni kümme rida, punane samet, kullakiht, voolitud bareljeefid, kristall-lühter Michelangelo või Raffaello laemaali all, säravad näod ja värisevad luigetiivad, ainult sellest ei saanud ta aru, kummad inglid oma olemuselt on – kas pühakud või sünnipärased tiivulised … ta tahtis juba Dantelt küsida, ega see koht äkki meenuta La Scalat või mõnda teist seda sorti teatrit, kuid siis meenus talle, et vaene Dante ei teagi ju, mis on ooper, polnud tema ajal sellist kunsti. Aga äkki siin on? Ta küsis, kuid Dante üksnes vangutas pead, paha lugu, midagi pole.

„Millega te siis siin tegelete?” uudishimutses Margo, ning „Jumaliku komöödia” autor kostis lakooniliselt, ent lõputu ängiga hääles:

„Tunneme õndsust.”

Tõlkinud Kalle Käsper

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming