Merkuuri lapsed

Paavo Matsin

Psüühilise hügieeni seisukohast on Sandra Jõgeva parem kirjanik kui Jaan Kross.  Sandra Jõgeva, Draamapunkt. Võluri tagasitulek OÜ, 2008. 91 lk.         Psüühilisest hügieenist Kui keegi annab oma blogi põhjal välja raamatu, siis võib see tunduda täiesti mõttetu teona, lihtsalt feimi taotlemisena, mingi järjekordse sotsiaalporno lisamisena. Jõgeva raamatu puhul aga sellist probleemi ei teki. Minu silmis on blogidel ainult üks sügavam ülesanne – aidata inimesi nn psüühilise hügieeni hoidmisel. Kui lisandub boonusena veel ilukirjanduslikkus, siis on hea, aga see ei ole tegelikult nii oluline. Psüühiline hügieen tähendab seda, et inimene peab oma mitteteadvuse sümptomeid ise jõudumööda ja ausalt analüüsima. Jõgeva seda teebki. On muidugi küsitav, kas seda protsessi peab alati teistele inimestele demonstreerima, pigem vist mitte. Jungiaan  loeb näiteks kellegi unenäokirjeldusi või sisemonolooge nagu avatud raamatut, nii et vähemalt oma unenägusid ei maksaks küll kunagi avaldada. Jung on tegelnud mitteteadvuse sümptomite eneseanalüüsi küsimusega mitmel pool, põhjalikult aga teoses „Aion” (1951). On päris selge, et loominguline inimene peaks olema selleks jooksvalt suuteline, pealegi võib selline analüüs olla ka loojale endale ammendamatuks inspiratsiooni allikaks. 

Elulooraamatutest

Selles mõttes on igasugused tagantjärele kirja pandud elulooraamatud aste madalam kirjandus, rääkimata veel kellegi teise abil kirja pandud eluloole tagasi vaatavatest teostest, mida ilmub mühinal. Elulooraamatus, kus teine inimene (ajakirjanik, toimetaja, kõiketeadja) selekteerib, rühmitab, toimetab jne, ei ole psüühilise hügieeni seisukohalt mingit sügavamat tähendust, kuigi rahvas loeb nagu hull  ja ordeneid ning raha kõliseb. Täiesti eraldi tuleb ent vaadelda sellist teost, kus keegi loojale tõesti lähedal seisnud isik pärast tema lahkumist esitab oma sügavalt isikliku vaate. Siis võib tegu olla väärtusliku juhtumiga, kus tabatakse mitu kärbest ühe hoobiga ja muu hulgas sooritatakse ka lahkunud isiku kaasabil eneseanalüüs (vt näiteks Mari Tarandi raamatut „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”, Ilmamaa, 2008). Psüühilise hügieeni seisukohast on  Jõgeva parem kirjanik kui Jaan Kross, sest elu lõpul kirjutatud tagasivaatelistes mälestustes käib tavaliselt kõva idealiseerimine. Sellised mälestused on nagu uhke auriku saabumine pasunakoori saatel sadamasse, psüühilist hügieeni edendavat vahetut blogi aga võiks võrrelda sellega, kui laevaaknast vaatab välja Hercule Poirot. Mõlemal puhul jääb küll õhku küsimus, miks tegeletakse üleüldse eksponeerimisega, sest ka psüühilise hügieeni / mitteteadvuse sisu integreerimise seisukohalt pole see kuidagi oluline ja möödapääsmatu. Jah, aga veel parem küsimus oleks see, miks meie ise selliseid asju üldse lugeda tahame. Vastus on lihtne: uudishimu ehk nagu öeldakse „kes ei teinud jointi, see ei taband pointi”. Kust veel kui sellistest teostest saab lugeda kodanlane geeniuste veiderdustest, näiteks sellest, kuidas eesti kunstnik laseb kuskil Berliini performance’il (perfokal) kubemest ilutulestikurakette  (lk 17). Lugeja saab justkui osaliseks siseringi elus ja naljades ning saavutab selle, et teeb kättesaamatut jointi koos kirjutajaga.

Kunstist

Siit me jõuamegi ilukirjanduse, Jõgeva puhul aga ka üleüldse kunsti ja kunstnike juurde. Kuulsas Hercule Poirot’ juurdlusi kajastavas filmisarjas, osas nimega „Ristikuningas” (hooaeg 1, episood 9), satub kapten Hastings ühe jõukuri villas mingi moodsa sepise ette ja arutleb:  „Moodsas kunstis on midagi enamat, kui esmapilgul paistab. Asi pole selles, et nad ei tea, mida teevad. Üks sõber rääkis, et nad näitavad kõiki külgi ühel ajal. Et me ei peaks taha kõmpima. Päris terane mõte. Võtame või sellise asjanduse. See võib olla ta esikülg ja samas tagakülg, kui taipate. Tegelikult on see teaduslik. Kahjuks on kunstnikud napsist ja uimastitest poolsegased, nii et seda ei saa usaldada. Kunstniku temperamendi häda”. 

Ausust ja objektiivsust jääb alati pingestama ning kahtluse alla seadma ilukirjanduslikkus ja kunstlikkus ühelt poolt ning kõik kirjaniku või kunstniku isikuga seotu teiselt poolt. Blogi kasutamine ilukirjanduse allikana pingestab neid seise veelgi. Pilt, mille maalib endast Jõgeva oma blogis/raamatus, on suhteliselt masendav ja vastab päris hästi Hastingsi arutlusele kunstnikust: identiteedikriisid,  alkohol ja medikamendid, käimine psühhoneurovastuvõtus, pidev rahapuudus, maksmata arved, puuduv haigekassa kaart, läbiv rahulolematus, kogu elu käsitlemine kriisina, igatsus rikka mehe järele jne. Samas on Jõgeva ka „teaduslik” ehk analüütiline (tegeleb päris osavalt psüühilise hügieeniga) ja otsib loogilisi seoseid, analüüsib oma käitumist (näiteks reise, suhteid). Ka performance’i-kunsti vallas esindab ta oma sõnul koolkonda, kus arutatakse ja tehakse enne etteasteid proove, mis küll ei taga kuidagi perfoka õnnestumist (lk 33). Proovidele lisandub ka perfokate analüüs või miskid koosolekutele sarnanevad asjad. Minus kui lugejas tekib aga kodanlik küsimus, et kui see tegevus ei tee eriti õnnelikuks ega too erilist rahulolu,  siis milleks seda ikkagi tehakse?

Merkuuri lapsed

Sellele küsimusele saab vastata, kui analüüsida natuke Jõgeva kujundikasutust ja käitumismustreid ehk loomingut ja elu. Meie ees on inimene, kes arutleb pikalt näiteks hingerahu teemadel (lk 16), ta kasutab sõnu „põrgu”, „puhastustuli”, „deemonid”, „inglid”, „patt”, „kirgastumine” jne. Eriti ilmneb see Jõgeva ehk kõige teoloogilisemas palas pealkirjaga  „Veri ja au” (lk 11–18), kus ta elab depressioonide keskel läbi nagu mingi kirgastumise. Kuigi usku eitatakse, seda nimetatakse oopiumiks, kunstlikuks lohutuseks (lk 14), on kogu raamatus tajutav nagu mingi igatsus millegi kauni ja rahu toova, kindlust andva järele, ka mõtisklemine kaduvuse üle siin elus (lk 77). Kui sellele lisada pidev vajadus käituda rituaalselt, hakkab pilt selginema. Kohe päris esimeses loos kirjeldatakse meile mingi kunstinäituse avaperfokat,  kus juuakse verd, loetakse pühasid kirju, tehakse rituaalseid kehapaljastusi jne. See tundub olevat raamatu autorile kirjeldamist väärt ja oluline. Kui lugeda ka teisi sellesarnaste (nii tema enda kui teiste) etteastete ülevaateid, siis on asi jungiaanlikult võttes kaunis üheselt interpreteeritav. Kunstnike puhul on tegemist inimestega, kes peavad vähemal või rohkemal määral oluliseks iseenesetundmist. Ametlik religioon neid ei rahulda, sest see tõrjub  inimese loomalikku, tumedamat poolt. Tumedamale poolele ei ole justkui religioonis kohta, see on eemaldatud. Seda probleemi on käsitlenud Jung teoses „Merkuuri vaim” (1943), hiljem ka Bataille. Nõnda on teadvust esindav Kristus (Ise, Selbst’i sümbol) küll kultuuris olemas, aga mitteteadvust esindav Merkuur (ka Ise sümbol) puudub kaasajal, teadvuse ja mitteteadvuse vahel valitseb lõhe. Võiks öelda, et paljud kunstnikud on pigem Merkuuri lapsed, kes vajavad ja otsivad mitteteadlikult ametlikes religioonides tänapäeval puuduvat rituaalset käitumist.

Jõgeva kui medõde …

Rituaalides figureerib Jõgeva kui medõde: ta jahmerdab veenikanüülidega kunstirühmituse meditsiiniteemalistes perfokates ja arutleb isegi, et võiks minna kunagi meditsiinikooli. Teadmata mingeid taustu ja põhjendusi, juhiksin tähelepanu vaid ühele küllaltki triviaalsele  seletusele, miks on just meditsiiniteema populaarne. See on tänuväärne aines saadete ning seriaalide tegijatele (ilmselt ka siis perfokate tegijatele): nimelt on meditsiinis algus ja lõpp väga loomulikult olemas ja näiteks seriaali puhul ei pea kirjutaja vaevama end mõttega, kuidas mõnd stseeni või osa lõpetada, meditsiinilised lood annavad võimaluse alustada ja lõpetada (näiteks patsiendi tulek ja minek, mingi protseduuri tegemine) asja vägagi loomulikult.  Meditsiin annab võimaluse teatavaks loomulikuks terviklikkuseks. Ka kanüülipanekus on midagi paljutähenduslikku, on algus, protsess ja loogiline lõpp. Pealegi sotsiaalporno müüb ja inimene tahab väga lähedalt vaadata asju, mida ta ise teha ei taha; inimene ei pea ise  lõikuslauale minema, aga ta vaatab/loeb seda, mis teda huvitab. Meditsiinis kasutusel esemed seonduvad päris hästi ka Merkuuri laste temaatikaga. Mitteteadvuse tasandil vastavad meditsiinis Merkuurile just igasugused läbipaistvad asjad: nõud, klaas, õhk ja vesi. Veri markeerib lepingut ja ohverdust ehk on tõelise rituaali kõige lihtsam märk.

… ja orjapidaja 

Etenduste kõrval annab Jõgeva raamat ka mingi ülevaate ühe kunstniku igapäevaelust, näitab kui haavatav, kõikuv ja ebakindel ta on. Minu meelest tekib siin teatav vastuolu esinemistega, sisse tuleb tinglikkuse ja mängu mõiste. Jõgeva justkui kehastub ümber, kartlik üritab olla kartmatu, karja liige tahab saada karja juhiks, alfa-emaseks, ja nii võib blogipidamine / psüühilise hügieeni demonstreerimine hakata kätte maksma. Kunsti köögipoole näitamine juhib ka mõttele, et nii palju higi ja ettevalmistusi ning läbielamisi toimub nii vähese, lühiajalise ja kaduva hetkerituaali nimel, mille vältelgi eriti nagu kvintessentsiekstaasi ei saabugi, hoopis käed värisevad ja pabistatakse. Või vähemalt tahetakse meile jätta millegipärast selline mulje. Loomulikult on see eluviisina luksus. Kuid kus on nauding? Siit aga tekib jälle vana põhimõtteline küsimus, et miks siis üldse. Aga just nii arutleda  ei tohi, sest mitte kunstiküsimus pole praegu oluline, vaid see, et Jõgeva kirjapandut on huvitav jälgida, seega on ta igal juhul hea kirjanik. Kunstnikud on viimasel ajal üldse head ja väga radikaalset kirjandust teinud, mõelgem kas või Kiwa teostele. Ma ütleks, et neil on teatavat vajalikku üleolekut ja nad ei astu ilmselt nii lihtsalt igasugustesse esikusse toodud vanadesse sussidesse. Jõgeva vaimustust orjapidamise vastu aga ma ei jagaks (muide,  Jõgeva ise on selles mõttes kaunis vastuoluline, et kord nutab sentimentaalselt ja südamlikult mingi küüliku surma pärast ja siis justkui jälle „kehastub” brutaalseks lateksdaamiks), see on isegi ameerika kooliõpilastele tänapäeval suhteliselt rutiinne värk kuskil Pariisi Pigalle’i peal, kuhu nad rohkearvuliste ekskursioonibussidega pidevalt saabuvad.

Blogi või sushi?

Nagu näha, juhib Jõgeva raamatuna eksponeeritud  blogi lugejat pidevalt mingile seisukohavõtule kirjutava isiku eraelu ja arusaamiste suhtes ning foonina kujutava kunsti maailma. See on Jõgeval igatahes õnnestunud. Raamat on hästi kirjutatud ja sunnib ka lugejat esitama endale keset rahulikku elu ekstreemsemaid küsimusi, kas või näiteks mõtisklema, kuivõrd väikekodanlane või konservatiivne keegi ikkagi on või kas üldse pidada blogi või mitte. Kui kaugele võib minna psüühilise hügieeni  demonstreerimisega, mis võiksid olla selle plussid ja miinused? Jõgeva eraelust on huvitav lugeda, igaühe omast ilmselt mitte, seda tundub kajastavat enamik blogidest, mis on ikka täiesti mõttetud ja ka vabad igasugusest huvitavast psüühilisest hügieenist. Käisin samuti Tartus raamatu esitlusel. Avamisele jõudsin täpselt, kaasas üks teoloogiaüliõpilane, kel Nõmmel mitu maja ja Tartus Tähtveres kuuetoaline korter. Ma ei olnud siis veel raamatut lugenud, muidu oleksin võinud teda Sandra Jõgevale tutvustada, sest ta kirjutab: „Mulle tundub järjest enam, et sellest olukorrast – pidev rahapuudus, võlad ja maksmata arved, puuduva haigekassa kaardi peale ma enam ei mõtlegi – aitaks välja ainult rikas mees (või naine). Peab tunnistama, et kui eile varahommikul randa jalutasin, vaatasin mereäärse rajooni kalliste villade vahel otsiva pilguga ringi. Aga kell oli vähe ja kõik rikkurid  alles magasid. Ja mul oli huuleherpes ning mu parem käsi oli kaetud pulbriks kuivava inimverega” (lk 10).

Meie konservatiividena blogisid ei pea ehk nagu ütleb legendaarne üleminspektor Tom Barnaby teleseriaalis „Mõrvad Midsomeris”: „Ära kunagi usalda mehi, kes peavad päevikuid”. Läksime pärast hoopis Volgasse ja saatsime kõrvallauda naistele šampanja ning siis, nagu tavaliselt, edasi sushi-baari Tokyo.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming