Metafoor – too esimene reegel

J?n Rooste

1.

Mulle meenub mõnikord, kuidas Asta Põldmäe mulle Loomingust ühe proosateksti tagastas ja ütles, et see on ju täitsa toredasti kirjutatud, aga “selle kõige kohal lasub mingi igavuse vaim”. Meenutan seda peenetundelisust heameele ja tänutundega, sest tal oli täiesti õigus, 100%. Miski sarnane tunne valdas mind vana rühmitusekaaslase (TNT päevilt) ja koolivenna (Tallinna reaalkool) Neeme Põdra uut kogu lugedes; pean tunnistama, et aja edenedes on ta saanud oma kirjutusest ja keelest palju teadlikumaks, ja eesti kultuuri mõttes on see, mis ta teeb, igati professionaalne. Mäletan teda meie viimastelt ühistelt luulelugemistelt Vanalinna Muusikamajas ja reaalkoolis (kuhu mul oli au ta ise kutsuda): Põdra näitlejameisterlikkus ja lugemise mõõdukas, sisendav toon on aja jooksul arenenud, nii et nautisin ses keskkonnas ka mõnd teksti, mida niisama paberilt ehk kõheldes loeksin. TNT suurim vastuolu (ja lagunemise algpõhjusi) oligi ehk me (muidugi laiemalt “me” kui me kaksi) esteetiline erimeelsus. Isand Põder ja mina ei tajunud luulet lihtsalt samamoodi, me eeldasime selt erinevaid asju, nii et, saanud näppu “Kaktuste puiestee”, olin väga positiivselt meelestatud ja ootasin erilist laengut ning osalt selle ka leidsin… Ent, jäägu meile see õigus näha luulevõimalusi erinevalt ja olgu lugejad seks viimaseks kohtunikuks, aga siin see diskussioon nüüd paraku jätkub. Ei oskagi öelda, kas eelisseisus olen mina arvustajana või Põder kirjanikuna, aga võtame lähtekohaks selle, et mõlemad on juba punkte korjanud ja kohtunikul lugemine lootusetult sassis.

 

 

2.

See luulelugu algab Prahas aastail 1966–68 (lk 7–9), ent täiesti lüüriliselt. Viieteistkümnenda lehekülje juures olen märkinud: see meeldib mulle, see on esimene siin, mis pole “hästi kirjutet”, mida lugedes ei hakka pööraselt igav. Nii see paraku on, hea kooli korralik, “eneseküllane” ja mõõdetud sammul läbikirjutatus mõjub mulle muserdavalt. Hakkan mõtlema, et olen rännanud endas (lk 17) kõlab Põdra suust, nagu oleks see välja mõeldud, esteetiline konstruktsioon. Ent: luuletusis nagu “Poisid ja tüdrukud Laatsareti tänavast” on Neeme Põder perversselt nauditav, oma kujundikruvimises nagu miski vaimupiinaja, sellise maniakina ilus ja köitev nagu ööst ilmuv luulepervert. Mu lemmik.

Ka lühivormes, aforismes on ta tabav, selliseid võiks Põder enam teha. Kuigi, see on üsna erandlik, et säärane mehelik targutamine mulle meeldib, aga tal tuleb see loomulikult välja (ka ta luuletustest säherdusi aforistlikke kilde korjates annaks korraliku pisikese kogu kokku panna, viimane aforismimeister eesti luules, kes mind seisatama, kuulama ja naermagi pani, oli Jan Kaus, ja sellestki on juba aega möödas, mil ta aforisme kirjutas): Ajalugu põeb tulehaigust. / See on ravimatu. / See lõppeb alati tuhaga. (lk 20). Selles on miskit fataal-goethelikku, lõplikku – just kirjandusajaloo seisukohalt. See meeldib mulle, sest päris elus ju lõpplahendusi pole, lõpetamata lood ajavad sind elu lõpuni taga ja siiski pole lootust pääsemisele…

Tema suhet kirjandusse kirjeldab kaunimal moel luuletus “Keerdtrepp” (lk 21), mis oma suletuses, estetismis, luulemaagia ihaluses on täistabamus tosse järeljärelarbumise vaimu (kus värsikooli on ammu asendanud vabavärsikool, palju vabameelsem, kuid meisterlikkusele pürgijatele ka palju keerukam õppeasutus). Näiteks “Pildid Pärnust” (lk 23–25) on meisterlik omaenda keelevõimaluste käitlemine; see on üdini kohvikuluule, tundlemine kujundeis, kuid just seepärast ülepeakaela naudinguisse tormav. Luuletus “Sabatini aias” (lk 28) on see, mille juures eneselt küsisin, mis on too (järel)järelarbumise ime, et nad ikka veel jaksavad… ammutada tost kõige kergemini ammenduvast allikast… Mis maagia? Mentaalne antropofaagia? Et sa tahad ise olla see maapind, millest su kultuur on pärit? Olla korraga huumus ja too uus taim, võsu? Aga nii ju ei saa.

Põder kipub oma romantilisimais kujutelmis vinti üle keerama: Ütle, miks ihkad imetlust, nõuad sädelust? – / ise olles valguskartlikus rüüs/ ja nutad, kui kaevud on täis / ja räägid, kui sul pole häält. (lk 29). See on nii hirmutav, nagu oleks siinkohal luule surnud, nagu murtaks mulle mõne kaugema sugulase matustel kadunukese küljest kild ja öeldaks naeratades – võta mälestuseks. Mina ei saa, sest tahan uskuda selle vanamuti, selle luule eluvõimesse. “Lumi ja päevalill” (lk 30) mõjub ses valguses nagu keskealise naissoolise kultuurisõbra kunagine sahtlitekst.

Ilmselgelt eelistab Põder poeetilist sõnajärge, lõhub meeleldi tavasüntaksit ja vahel ka ühildumisvormeleid. Raamatu edenedes pakub ta meile poeetilist retoorikat ja pastoraalset pateetikat õrnas filosoofiakastmes (“Sisyphos”, “Igavik oleks olnud niivõrd hea”, lk 38 ja 39). Seejuures hakkan mõtlema: see oleks ilusaim dekadents, allakäigukulg, puhas nauding iseendast ja oma troopidest! Sellisena võiks Põder olla moodsa eskapistliku dekadentsi eestkõneleja – just sellisena, nagu teda näha ihkaksin. Paraku: sellise luule olemuslik tunnus on see, et ta ei räägi vastu, ta ei põrple, ei lasku madalasse dialoogi oma (kriitilise) lugejaga. Nii et ma ei saa teada, kas Põder on seda mõelnud, plaaninud, läbi tunnetanud. Selleks kasutab ta luulekogu edenedes liiga palju veel hermeetilisemaid kujundeid ja lisab süntaksisse liiast, räägib kõrvalepõikeist ja kõrvalepõikeis.

 

 

3.

Neeme Põdra meetod on leida kujund, metafoor, ja ehitada sellele väike maailm, väike luuletus (pikemaid tsükleid leiab siit näpuotsaga). Kohati mõtleb ta hämmastavalt visuaalselt, kujutava kunsti või mingi muu meediumi kujundeis (nagu nt Ivar Sild sageli): sisisev puu, /fantaasia on rünnanud su ujedust, / tunned end kui jõest leitud põlenud flööt, / plokkflööt. (lk 33).

Laias laastus võikski öelda, et tänane vabavärsipoleemika on “suurtes massides” (kes üldse peatuvad, et luulele hetk pühendada) levinud vormiskeemi- ja (eriti) riimiihalusele vaatamata jäänud püsima (nerudaliku probleemina) metafoori kui esmase luuletunnuse juurde. Metafoor – too esimene reegel – on Neeme Põdral ilmselgelt täidetud.

Pääasjalikult on siin tegu kaht sorti metafooriga: deskriptiivne (aitab teksti kulgu, lugu edasi) ja hermeetiline (autor teab ise, millest ta räägib, ja keegi tont ka ei pea aru saama, millega see just päädinud on). Hermeetiliste metafooride vohades valdab siinkirjutajat tunne, mille Neeme Põder on nii täpselt sõnastanud lk 87: Lehekülgede pööramisel pole mõtet.

Selles ongi asi: Põdra luule tunnusena on kujund, metafoor, kõik kõiges. Aga mina ootan kujundilt lugu, miskit võtit lugude maailma, luugi lahtiklõpsatamist, ent tema ei taha mulle seda anda, sest ega luule ole miski “Alice imedemaal”, eks ju. Ja kõik need tunnid /on korraga novellid  (lk 47) ütleb luuletaja ja petab mind, ei anna mulle neid lugusid, mille järele janunen. Võib-olla on Põdra luule häda sarnane minu omaga mingis faasis (nt raamat “Lameda taeva all”): sa leiad imehea kujundi, nagu nt Põder lk 48: juunis juua tüdrukut jääga, ja ehitad kogu teksti sellele, oskamata taga tõtt-öelda miskit erilist pääle hakata. Ka ei oska ta luuletust sageli stiilselt lõpetada: jätab kas asja ähmaseks, uduseks, enama järele janunema, või köhib välja ilmselge, eeldatava lõpu. Näiteks luuletuses “Karpkalad” piisaks sellest, et peategelane näeb pärast kaubakeskusest väljumist inimesi samasuguste silmadega nagu karpkalad. Hirmumine, ärajooksmine, kõik see lõpp, sel pole enam midagi tegemist lähtekujundiga, lihtsalt formaalne kokkutraageldus, tüütu päälegi.

 

 

4.

Vahel on luules liiga palju sõnu, aga see tuleb tost pürgimusest – ütlematusest lahti saada. Või hoopis ütlemise hirmust äkki? See väide kõlab nüüd ise liig metafüüsiliselt. Samas saan ma aru, kuhu Põder pürib: miskisse mõeldavasse puhtusse. Miskisse sellisesse, nagu kirjeldatav “tema” luuletuses “Fusioon” (lk 54). See reserveerib luulele kuidagi ülevama ja puhtama kuju, kui sümbolismisudu ja modernismiroe talle ca sajand tagasi jätsid. Selletaoline ihalev müstitsism hakkab siin-sääl väga hästi tööle tänu Põdrale pigem erandlikule lause loomulikkusele, mis toob talle omase estetismi kõrvale miski jää-raamatu-tunde, mingi gootilik-sumeda meeleolu.

Raudteel sajab kohutava hooga, / tema ei näe, kui kergelt ta kõigest möödub, / rongiaknale piisku vaid jääb; / tema näeb ainult unenägusid, /aina unenägusid, ilusaid ja läikivaid, / sinilinde sülitavaid puid / ja kuis ta istub nende all, / kaugel tina ja tõrva purskavaist allikaist. (lk 63). See on Põder ise, ta autoripositsioon, eskapistlik valik, muidugi, seda ei saa hukka mõista, aga seda ei pea ka mõistma. Sest eskapism toob kaasa alati teatava hulga hermeetilisust, ainuomast lahtipookimatut krüpteeritust.

Et Neeme Põdras elab ja pulbitseb kirjanik, kes tajub ka elu tuikeid ja kulgu, mitte ainult seda ähmast võimalust tast mööda vaadata, selgib poeesist “Tulejoonel” (lk 66), millest aimdub raudteelähedase elu tuksumist ja ilu ja kurbust ja üksildust. See haagib omakorda Põdra nägemusega luuletajast – “Sõnalasi” (lk 67) võiks võtta luuletaja ülesande, rolli manifestaalse tekstina; see sisaldab küll hulga metafüüsilist valgustaja- ja peiarirolli, ent päädib õnneks loomulikus sigitamisfunktsioonis: Küll sünnib nende käidud teel / aina uusi lapsi.

 

 

5.

Põdra luulekogu häda nr 1 on see, mis paljudel teistel. See pole mingi filosoofiline lahknemine mu luulenägemusest, vaid toimetaja puudumine. Üheksakümmend kuus lehekülge vältavast poeesiaoopusest oleks välja võlunud poole nõtkema ja raputavama kogu, sest siit leiab tekste, mil pole raamatusse muud asja pääle autori õrnuse oma semiootiliste lapsukeste vastu. Aga nagu Eestis on raske leida hääd pädevat baaridaami või palgamõrtsukat, eks ole sama ka luuletoimetajatega. Tean üldse ehk viit-kuut, kes tõsiselt üritavad ja tekstidega tööd teevad, ja ilmselge, et praeguste ilmumismahtude juures jääb sellest väheseks… Põdra kirjanduslik mina näikse olevat leitud ja maha märgitud ja oma tehnilisi oskusi arendamas, mis siis, et vastne kogu siinkirjutajale veidi tüütu sai.

 

 

6.

Ja ikkagi läen härdaks ja tunnen õrnust, kui mõtlen, et Põder siin just reaali koolikella mõtleb (ent mine sa tea): Ja roostet lisandus koolikella. / Ning muudkui murenes maja. (lk 65).On ju ilus?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming