Metafoorid tänapäeva Eesti meedias

Priit Põhjala

Komistusi metafooridega. Koostanud Asta  Õim, toimetanud Katre Õim. Kujundanud Sirje Ratso, Peeter Paasmäe fotod. Keelehooldekeskus, 2011. 59 lk.  Veel on trükisoe Keelehooldekeskuse kuues väljaanne, septembri lõpus ilmunud „Komistusi metafooridega”. Sarnaselt keskuse publitseeritud eelmise raamatuga, Helju Valsi artiklikogumikuga „Ei päevagi kirjareata”, on ka Asta Õimu koostatud metafooriraamatus tähelepanu keskmes tänapäeva eesti meediakeel.  Nii Vals kui ka Õim – esimene on truuks jäänud oma lemmikžanrile, milleks on ajaleheartikli mõõtu satiirid, teine on valinud sõnaraamatulikud lühiartiklid, mis on raamatus järjestatud tähestikuliselt – näivad oma raamatus valutavat südant meediakeele muutuste pärast, on leidnud sellest keelest põhiosa oma näidetest ja pingutanud selle keele paremaks, kuulaja- ja lugejasõbralikumaks korraldamise nimel. 

Asta Õim on seda tehes võtnud ette meediakeele kujundliku osa, jagab näpunäiteid metafoorsete üksiksõnade ja väljendite kohta, mis on talle viimasel ajal kõrva ja silma jäänud raadiost ja ajalehtedest-ajakirjadest. Et paljud käsitletavad metafoorid on sootuks uued, paljude vanade tähendusväli on aga laienenud, leiab metafooride juurest nende tänapäevase  tähenduse ja kasutusvõimalused ning kasutusnäited meediakeelest.       

Lisaks pakub autor ülemäärasest tarvitamisest haledaks kulunud metafooridele ärksamaid sünonüüme („alfaisane” pro „sõnn”, „sigalahe” pro „hulltore”, „vett peale tõmbama” pro „kolikambrisse heitma”) ning ebaloogiliste  või ebakohaste metafooride asemele konteksti paremini sobivaid keelendeid („lasta kaks kärbest ühe hoobiga” pro „tabada kaks kärbest ühe hoobiga”, „oravad peedivad Ilvest” pro „oravad ahistavad Ilvest”, „Ega meie president ei ole ka mingi kummitempel Urmas Reinsalu kätes” pro „Ega meie president ei ole ka mingi hüpiknukk Urmas Reinsalu käes”). Kõige selle juures on autor pidanud vajalikuks (metafoorselt!) mainida, et tema „eesmärk  ei ole mitte näpuga näidata”. Ja hea ongi, sest sageli kipub inimestesse, kui tahta neile õpetada nende oma emakeelt näpuga näidates, sugenema õpi- või argumenteerimishimu asemel pime trots. Toon siinsamas ühe markantse, just nimelt meediakeelt puudutanud näite: 2008. aastal tegi Keeleinspektsioon ettekirjutuse Eesti Päevaleht Online’ile, põhjuseks sealne keelevigade rohkus. Toonane peatoimetaja reageeris trotsliku kahemehe  kombel, teatades, et vilistab inspektsiooni juhtnööridele ning kirjutab kas või kirillitsas, kui tahab. Lisaks süüdistas ta Keeleinspektsiooni ametnikke töö ajal tinapanemises. Et sellist äraspidist reaktsiooni vältida, ei tule keeleinimesele kahjuks oskus suunataõpetada niimoodi, et suunatav-õpetatav sellest ise arugi ei saa. (Helju Vals, olgu lisatud, oli siinkohal suur erand: tema keeleline autoriteet ajalehtnike seas oli nii suur, et isegi ta  otseütlemiste ja näpuganäitamiste peale ei söandanud naljalt keegi okkaid püsti ajada.) Asta Õimule kui keeleteadlasele on iseenesestmõistetav (seega pole ta seda oma raamatus ka liialt eksplitseerinud), et kujundlik mõttelaad ja metafoorid ei kuulu pelgalt üleva sõnakunsti, see tähendab proosa või poeesia haldusalasse, vaid on mõtlemise ja keele loomulik ja vajalik osa mis tahes valdkonnas. Filoloog ja tõlkija Anne Lange on selle aksioomi  osaliselt sõnastanud oma „Tõlkimise aabitsas” (lk 42), manitsedes mitte mõtlema metafoorist „kui esteetilisi eesmärke teenivast tühjast kaunistusest, kui kujundlikust keerutamisest, millega paistab silma ilukirjandus”, sest see tähendaks „tõmmata keelt sirgeks, võtta keelelt tunnetuslik sisu”. 

Ent selle, et metafoor ei ole mingi sporaadiline keelenähtus, on minu arvates kõige tabavamalt ühte lausesse püüdnud inglise kirjandusteadlane  Terry Eagleton. Lauses „Manchesterist leiab rohkem metafoore kui Marvelli tekstist” vastandab ta kaks keelelist äärmust, proletaarse ja kriminaalse subkultuuri pealinna ning kujundirohke metafüüsilise luule suurkuju Andrew Marvelli, andes ühtlasi mõista, et metafoorid on pigem argikeele kui verbaalsete kunstiaktide pärisosa. Muuseas, selle valguses tundub paradoksaalne üks hiljutine tendents eesti keeles: hirm või ebamugavus kujundlike sõnade ja väljendite kasutamise puhul ning sellest johtuv tahtmine neid stigmatiseerida kas siis jutumärkidega või lühendiga (nn, n-ö), vahel kogunisti mõlemaga korraga! À la „Treener lubas n-ö „kinga anda” kõigile mängijatele, kes korralikult treeningutel ei osale.” Kujundlikkus on keele niivõrd loomupärane osa, et enamasti ei ole seda vaja sugugi markeerida. Kui aga selleks ometi kiusatus tekib, siis tasub  pigem juba mõelda, kas kujund on sellesse konteksti üleüldse sobilik või tuleks see asendada mõne muu keelendiga.       

Meediakeelgi on loomuldasa metafoorne, ehk isegi keskmisest enam, sest „avalik keelekasutus on tihti orienteeritud […] epateerivale väljendusele”, nagu kirjutab Asta Õim.  Epateeriv tähendab seda, et meediaruumi keelega täitjad pingutavad, et luua juba pindunud metafooride kõrvale mahlakaid keelelisi kujundeid. Seega võib täpsustades lisada, et kujundlikkuse küllus meediakeeles tuleneb kaht sorti metafooridest: igapäevased argikeele metafoorid (neid me sageli ei teadvusta kui metafoore, need on surnud või kivistunud, fossiilsed) ja teadlikult konstrueeritud värsked metafoorid (neid luues läheneb ajakirjanik –  pahatihti küll ainult eesmärgilt, mitte aga andelt – luuletajale, kes samuti teadvustab metafooride loomise protsessi). Tahan veel eraldi rõhutada, et tähelepanu, mida Keelehooldekeskus pöörab just nimelt tänapäeva eesti meediakeelele (ja mitte ainult teemakohaste väljaannete üllitamise, vaid ka koolituste ja seminaride kaudu), väärib tunnustust, sest meediakeele analüüs, kriitika ja suunamine ei ole meil kaugeltki nii järjepidev  ja professionaalne, kui see olema peaks. See on probleem, millele on juhtinud tähelepanu näiteks Mati Sirkel talle omase elegantsiga (vt artikkel „Keel kui moraalne instants”, Eesti Päevaleht 27. III 2010), tuues eeskujuks juudist austerlase Karl Krausi meediakriitikale pühendatud ajakirja Tõrvik (Die Fackel), mida too fanaatiline mees jõudis ainuisikulise autorina välja anda ligi tuhat vaimukat numbrit, „pöörates tähelepanu mitte suisa kirjaoskamatusele,  vaid tühjale fraasile, keelelisele manipuleerimisele, näidates ära selle võtted ja ohud”. 

 Sirkel küsib, kes võiks sama õilsa fanatismiga pühenduda eesti meediakeele „Augeiase tallide rookimisele” – vajadus selle järele on aina tungivam. Nõustun temaga, mistõttu mulle oleks küll meelepärane, kui Keelehooldekeskuse asjatundlik huvi meediakeele vastu  poleks juhuslik ja ajutine, vaid teadlik ja pikaajaline suund.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming