Metsaülikool aastatel 1983–2005

Arvo Valton

Metsaülikool 1983–2005. Toimetanud Tiina Kirss, albumi komitee: Lilian Puust, Tiia Remmelkoor, Olev Träss, Vello Soots. Peakujundaja Marcus Kolga, talitaja Inga Eichenbaum. Kaanel Osvald Timmase maal. Kotkajärve Metsaülikool, 2013. 505 lk. Pealkirja „Metsaülikool 1983–2005” all on pärast hoolikat tööd ilmunud metsaülikooli teine album uhkes kujunduses, paljude fotodega, mitmete nende aastate jooksul peetud oluliste ettekannetega ning põhjaliku saatesõnaga albumi peamiselt koostajalt Tiina Kirsilt.

Niisiis on see teine album metsaülikooli tegevuse ülevaatega pealkirjastatud aastatega 1983–2005. Esimene album ilmus aastal 1984 ning hõlmas tegevusaastaid metsaülikooli algusest 1967–1982.

Vaadeldava teise albumi valmimiseni kulus hulk aega selle kavandamisest 1994. aastal kuni ilmumiseni. See on üsnagi mõistetav, sest eeltöö, materjali kogumine ja korrastamine, võttis tegijatel kutsetegevuse kõrval palju aega ning tegijate koosseisus oli ka mitmeid muutusi.

Tiitellehe pöördel on põhitegija Tiina Kirss nimetatud tagasihoidlikult toimetajaks ning albumi komitee liikmetena veel Lilian Puust, Tiia Remmelkoor, Olev Träss ja üks metsaülikooli hingesid, nüüdseks elavate seast lahkunud Vello Soots. Suurejoonelise ja kauni albumi on kujundanud Marcus Kolga.

Mingis mõttes on pikk tööperiood tulnud albumile kasukski. Kavandamise aegu arvati ülevaate tegemise lõpuaastaks 1994, hiljem kujunes selleks aasta 2005. See aga tähendab, et album hõlmab peale huvitavate tagasivaadete olulistesse aastatesse, vaid ka uusi selginemisi Eesti ja eestluse oludes.

Kanadas 1967. aastal alguse saanud väliseestlaste realistlikuma tiiva kogunemised, teadusvääriliste ettekannete kuulamised, eesti keele juurdeõppimine ja omavahelised kohtumised on hiljem laienenud ka Austraaliasse (1972) ja Rootsi (1976), kus üritus nimetati „Metrooks”.

Kuigi mõni kokkutulek toimus ka mujal, on Kanada, mis muidugi hõlmas ka USA eestlaskonda, metsaülikooli algataja ja selle sümbolpaik on Kotkajärve looduslikult kaunis koht Toronto lähistel. Selle ümbruses on ka mitmeid eestlaste suvemaju. Niisiis seostub metsaülikooli mõiste ennekõike Kanadaga ning selle suurima eestlaskonna keskuse Torontoga.

Kotkajärve metsaülikool on vaieldamatult oluline nähtus kogu Eesti kultuuriloos ja nimelt mitmest vaatenurgast. Esiteks kandis see, nagu kogu 1944. aastal pagulusse lahkunud eestlaskond, Eesti riigi järjepidevuse aadet, kuid esindas selle realistlikku ja maailmas toimunud muutusi enim silmaspidavat tiiba. Teiseks arvestati tõsiasja, et Eesti on olemas ikkagi vaid Eestimaal ja ei kusagil mujal ning orienteeruda rahvuskeha säilimise soovis saab vaid sellele, mis toimub siinsel territooriumil. Kolmandaks ja eelnevast tulenevalt otsis metsaülikooli seltskond kontakte okupeeritud Eesti inimestega, sealhulgas eriti kunstirahvaga, arvestas siinse kultuuri- ja poliitilise arenguga ning võttis olgu otseselt või kaudselt sellest osa nii oma tähelepanu, analüüsi, kui ka otseste mõjutustega. Arvan, et meie siin, alates 60ndate põlvkonnast, tunnistame mitte üksi näiteks Loomingu Raamatukogus ilmunud maailmakirjanduse teoste, Soome televisiooni, pidevalt segatud raadiohäälte jne mõju, vaid ka väliseesti kultuuri otsest toimet oma maailmavaatele, lootustele ja loomingule. Neljandaks oli metsaülikooli osavõtjate enamik teine või ka kolmas pagulaspõlvkond, tulenevalt olukorrast oli neile üks olulisemaid arutlusteemasid, kas olla eestlane, miks olla eestlane ja kuidas olla eestlane. Meile siin olid toona vastused nendele küsimustele enam-vähem endastmõistetavad, kuid arutelud neil teemadel olid küllap ühtviisi valulised, ehkki põhjused erinesid. Metsaülikooli arutelude vastukajad siin selgitasid ka meile mitmeid rahvusluse olulisi aspekte. Viiendaks mõjutas just metsaülikooli seltskond kontaktide kaudu otseselt meie poliitilisi arusaamu ja väitlusi.

Vaadeldavas kogumikus käsitletakse niisiis aastaid 1983–2005, seega kuulub suurem ajaline osa juba taas iseseisva Eesti aastatesse ning metsaülikooli aruteludel, sealhulgas ka rahvusluse teemadel, räägivad kaasa ka kodu-Eesti kultuuritegelased ja poliitikud.

Muidugi on kogusse valitud vaid väike osa nendel aastatel peetud ettekannetest ning koostajate eelistus on ilmselt olnud nimelt rahvusprobleemid, kultuur ja eriti kirjandus sealhulgas.

Raamatus avaldatud soliidse tagasivaate puhul isegi üllatab, kui olulistena ja tänapäevastena mõjuvad need arutelud ja valikud praegu, kaua tehtud kogumiku ilmumise ajal.

Oleme ju praegu olukorras, kus rõõm iseseisvuse tagasi saanud riigi ja rahvuse edasise säilimise võimaluste üle on paiguti vaibunud, muutunud virisemiseks või koguni nihilismiks, kus sõnad „rahvuslus” ja „eestlus” on mitmete tegelaste suus muutunud peaaegu sõimusõnadeks, kus palju rahvast rändab välja, selmet teha endast olenev omaenda riigi ja keskkonna ülesehitamiseks ja parendamiseks, kus on aina otsitud, kelle tiiva alla end järjekordselt sokutada, kuidas rahuldada oma isiklikke ja egoistlikke pretensioone.

Paljud ärimehed on valmis kasu lootuses ajama äri meile selgelt vaenulike seltskondadega, kuigi saavad sageli pärast mõningat edu rängalt petta. Põhjatu turu vallutamise lootuses on nad altid tegema ka poliitilisi mööndusi meid vaenavale riigile. Mõni poliitik on isikliku võimu nimel teinud salajasi kokkuleppeid ringkondadega, kellele Eesti iseseisvus on pinnuks silmas, on tühiste lubaduste eest (à la mitte kellelegi vajaliku presidendi auraha tagasisaamine) loovutanud mitte üksi konkreetseid väärtusi, vaid ka põhimõtteid. Meie põhiseaduses fikseeritud kõrged aated nagu rahvuse tulevik, keele ja kultuuri säilitamine ja arendamine on mitmed lausa naeruvääristanud või siis on õigete loosungite varjus tegelikult tegutsetud vastupidi. Muidugi näitab iroonilisus põliste aadete suhtes ilkuja enese ebakindlust ning tühisust, pidetust ja eneseupitamist, ometi on seda ebameeldiv kuulda – kas või tollesama metsaülikooli albumi ausate artiklite taustal.

Mõnikord on tunne, nagu oleksid paljud meist – kas niinimetatud kodueestlased või hilisväljarändajad – muutunud pagulasteks selle sõna halvimas tähenduses: kes ei hooli Eestist, rahvuskaaslastest, ühe toimiva kogukonna kõrgetest eesmärkidest.

Vahest on siinkohal rõhutatud ohud pisut liialdatud, kuid mitmete tendentside murelikuks tegev toime on ilmselgelt olemas.

Kui silmas pidada Eesti arengu helgemat poolt, võib ju öelda, et oleme saavutanud kaugelt enam, kui on loodetud. Sealhulgas ka metsaülikooli seltskonna kavades väljendatuna (näiteks Rein Taagepera 30 aasta programmis või mitmete Pocono kokkutuleku ning ka mõnedes metsaülikooli ettekannetes pakutud meetmetes). Uued ohud nagu naaberriigi ähvardused, välisriikide kontroll meie panganduse ja isegi ajakirjanduse üle, Euroopa liidu mitmed tobedad nõuded (paljude õigete ja põhjendatute kõrval), oma tegelaste plaanide ja visioonide puudulikkus ja heitlikkus, väljaränne, karjuv sotsiaalne ebavõrdsus, ettevõtluse ebastabiilsus, riigi vähene või isegi olematu toetus väikeettevõtjatele, rikastumine vaid vahendamise arvel jne on nähtused, mis hea tahte ja otsustajate riigimeheliku suhtumise puhul oleksid ületatavad või vähemalt leevendatavad.

Meie probleemide – pole ju kusagil ega eales seda, et probleeme poleks, need leiavad elu turbulentsuses ikka enesele koha, sünnivad või uuenevad – taustal oleks kasulik tutvuda mitmete aruteludega, mis on esindatud vaadeldavas albumis. Ka nende arutelude teatav idealism või koguni utoopilisus on õpetlik. Uhke on tahta võimatut, sest mõnigi sellisena näiv asi osutub võimalikuks.

On ju üks meie kitsaskohti minu meelest just visioonide kesisus, oma riigi võimalusi ja eripära arvestava tahte loidus. Kas ja kuivõrd on meie riik ja tema elanikud ikkagi iseseisvad?

Kõigi uute arengutendentside taustal näivad taas olevat aktuaalsed rahvusluse ja oma kultuuri säilitamise probleemid rahavõimu surve, välispoliitika arguse ja minnalaskmise tingimustes. Ka ses mõttes mõjub kõnealune album ajakohasena.

Mitmed fotod on albumis nostalgilise värvinguga, kuid kultuuriloo seisukohalt vajalikud. Enamik valitud tekstidest on aga mõjuvad. Kurb on lugeda tsüklit in memoriam, mis kahjuks saab aina täiendust, kuid ka see on osa meie kultuuriloost.

Kui öelda midagi kriitilist selle albumi kohta, siis seda, et paljuvõitu on kirjavigu (millest osa johtub ilmselt sellest, et suulist kõnet on kirjalikuks painutatud), kusjuures mõnes artiklis on neid palju, mõnes üldse mitte.

Teine koostaja oleks ehk artiklitest teinud pisut teistsuguse valiku ja see on täiesti loomulik. Siinne valik on küllap Tiina Kirsi nägu ja see nägu on igatahes meeldiv.

Ajalugu kordub oma paljudes nüanssides, suur osa põhimõtetest ja eetilistest hoiakutest kestab aga läbi aegade.

Nagu öeldud, on see album meile ka praegu õpetlik ja paneb mõtlema. Seda pole põhjust soovitada mitte üksi meie rahvuslastele, vaid ka kõigile oma isikliku tee ja meie ühiselu tee otsijatele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming