Metsiku „pibliotek” 140 aastat hiljem

Sirje Lusmägi

Rahvusraamatukogu tähistab oma 95. sünnipäeva ja 20 aastat Tõnismägi 2 maja valmimisest näituse ja raamatuga. Harulduste kogu näitusesaalis on avatud väljapanek „Metsiku „pibliotek”: ühe ärkamisaegse raamatukogu lugu” ning Eesti Rahvusraamatukogu varamu sarjas ilmus artiklikogumik „Arhiivkogu Rahvusraamatukogus: eesti kultuuripärandi hoidja”.

Näituse on koostanud Sirje Lusmägi, Liis Tamm ja Kaire Lass, kujundanud Tiiu Laur. Eksponeeritud on raamatuid Metsiku kogust, aga ka Pruulide perekonna ja raamatukoguga seotud dokumente. Näha saab ka kahte vanimat raamatut, mis kuuluvad Rakvere muuseumi kogusse. Taustmaterjal pärineb Eesti Ajaloomuuseumi ning Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudest. Näitus „Metsiku „pibliotek”: ühe ärkamisaegse raamatukogu lugu” on avatud 2014. aasta 8. jaanuarini.
Aastail 1872–1889 tegutsenud Metsiku Õppija Seltsi raamatukogu Lääne-Virumaal oli üks esimesi eesti talupoegade asutatud laenuraamatukogusid. XIX sajandil asutati umbes samal ajal ja varem ka teisi külaraamatukogusid, kuid Metsiku laenuraamatukogu on ainus, mis on tänase päevani säilinud peagu tervikuna.
Kunagine külaraamatukogu leiti 1966. aastal ühes Villandi küla talus Lääne-Virumaal, kui  F. R. Kreutzwaldi nimelise ENSV Riikliku Raamatukogu (praegu Eesti Rahvusraamatukogu) komplekteerijad sattusid sellele vanade raamatute otsimiseks korraldatud ekspeditsioonil. Tallu astuti sisse täiesti juhuslikult, kuid ootamatult selgus, et majas säilitatakse suurt, mitme sugupõlve jooksul kogutud raamatukogu ning omanikud on nõus müüma selle tervikuna. Lisaks raamatutele osteti fotoalbumeid, dokumente ja pereliikmete käsikirju: päevikuid, kirjanduslikke katsetusi, rahvajuttude ja kõnede üleskirjutusi jms. Kokku 2365 ühikut trükiseid ja käsikirju võeti arvele 1971. aastal arhiivkogu alla kuuluva memoriaalkoguna, mida hakati kokkuleppeliselt nimetama Metsiku koguks.
Omandatud kogu, millest umbes kolmandiku moodustab Metsiku Õppija Seltsi raamatukogu, oli kuulunud perekond Pruulile. Perekond Pruuli raamatulembus kestis läbi mitme põlvkonna. Raamatute kogumist alustas juba XIX sajandi I poolel esimene Pruulide perekonnanime kandja, Palmse mõisa õllepruul Hans Pruul (Pruhl, Bruhl, 1796–1864), kes pojapoeg Hansu andmetel jättis endast maha saja köitega raamatukogu. Siiski on Metsiku kogus õnnestunud tuvastada vaid mõned vaimulikud ja tarberaamatud, mis kindlasti kuulusid Hans Pruul vanemale.
Õllepruul Hansu poeg Danel Pruul (1840–1912) pidas isa ametit kümme aastat, kuid 1866. aastal ostis sealtsamast lähedalt Aaviku ja Marjametsa talukoha. Danel Pruul kirjutab mälestustes, et sai koolis käia vaid neli nädalat, kuid tema väljenduslaad ja käekiri näitavad oma aja kohta haritud inimest. Ta oli tuntud kui sütitav kõnemees ja tuline C. R. Jakobsoni pooldaja. Danel Pruul võttis osa mitmest tähtsamast ärkamisaja üritusest: toetas Aleksandrikooli liikumist ja kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi. Aaviku talus peeti ümbruskonna peod, kus lauldi, mängiti ja tantsiti viiulite saatel ja majaperemees esines kõnega. Ka kogus ta rahvaluulet ja oli Matthias Johann Eiseni usin korrespondent, tema kogutud muistendeid ja rahvajutte ilmus mitmes Eiseni rahvajutukogumikus.
Daneli poegadel Gustavil ja Hansul oli raamatuisse mõlemal omamoodi suhe. Noorelt tiisikusse surnud Gustav Pruul (1880–1905) oli harrastusnäitleja ja raamatuköitja, kes valmistas albumeid ja salmikuid müügiks ning püüdis mitmesugust äri teha, näiteks templeid müüa, nagu näitavad temast järele jäänud äridokumendid. Sestap oli ta endalegi valmistanud mitu tempel-eksliibrist nagu „Gustav Pruhl Metzikus” ja „Gustav Pruhl’i Raamatu-kogu raamat”. Näitlemist harrastas ta Salatse Kalevipoja Seltsis. Tegemist oli omamoodi heategevusüritustega, mille tulu läks seltsi kooli ülalpidamiseks. Gustavi omandimärkidega on säilinud kümmekond näidendiraamatut, mõnel neist algusse või lõppu kirjutatud osade jaotus ja väike ülevaade etendustest.
Vanem vend Hans Pruul (1875–1948) oli põhiliselt talupidaja, kuid aastail 1919–1924 ka Vihula vallavanem. Ta oli kaks korda abielus ja tal oli kaks last. Raamatukogule pühendas ta suure osa vabast ajast: tellis kirjastustest uusi raamatuid, köitis vanu kokku, pidas kataloogi. Hansu teise naise Elisabethi (Betti) tütar Agnes Solmann oli kunstiandeline, tema kaunistas kasuisa köidetud raamatute plokilõiked kirevate ornamentidega. Hans huvitus kirjandusest ja ajaloost ning tal oli oma maitse, kuid tema suhtumine oli siiski rohkem bibliofiili kui haridusjanuse kirjandussõbra oma. Ta hankis meelsasti vanemaid raamatuid, nagu nähtub märkustest tiitellehtedel. Hans Pruuli sulest pärineb ka kaks pereraamatukogu kataloogi, mõlemad koostatud osaliselt retrospektiivselt. Eesti raamatuloo seisukohalt on noorema Hans Pruuli suurim teene see, et ta säilitas ärkamisaegse laenuraamatukogu ühes kohas ega lasknud seda laiali kanda.
Metsiku Õppija Seltsi asutas 2. veebruaril 1872. aastal Metsiku koolimajas salgake ümbruskonna ärksamaid mehi, talupoegi ja külaharitlasi Metsikust, Vihulast, Aasperest, Sagadist ja Karulast. Seltsi esmaülesandeks sai laenuraamatukogu (ehk „piblioteki”, nagu seisab protokollis) pidamine. Asutajaliikmeid oli 12, aktiivsemad neist 6-7 meest. Seltsi presidendiks valiti Danel Pruul, kelle kodus raamatukogu ka tegutsema hakkas. Raamatukogule osteti 18 tegevusaasta jooksul 678 raamatut, nende kuuluvust tähistas tempel: „Eestikeele Raamatukogu Metsikus”.
Laenuraamatukogu tegevus soikus 1889. aastal. Pärast seda jäid raamatud Pruulide perekonda, kus neile endise hoolega lisa hangiti. Perekonna ja seltsi raamatud segunesid ning eriti vanemate trükiste puhul on raske eristada, kas need kuulusid algselt Pruulidele või laenuraamatukogule.
Laenuraamatukogu rajades olid asutajameestel kindlad eesmärgid, mis ka protokolli kirja pandi: „… saab ostetud, esiteks: sündinud asjade ja juttoramatuid. Kui seltsi joud annab; siis Koli ja ka keik waimolikkud ramatud …”.

Neist suunistest lähtudes hangiti Metsiku kogusse eelkõige ilukirjandust, eriti eesti autoreid. Seetõttu võib sealt leida kimbukese 1860–80ndate esitrükke, mõne autori puhul on aga esindatud peaaegu kogu looming. Metsiku  rahva lemmikautorid olid Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Lilli Suburg ja Jakob Pärn, hilisemast ajast Eduard Vilde ja Eduard Bornhöhe.
Eesti klassika kõrval leidus Metsiku kogus rohkesti tõlgitud ajaviitekirjandust, näiteks raamatusarja „Eesti rahwa-biblioteek” (Tartu, Schnakenburg, 1880–1891) vihikuid.  Sellesse sarja kuulusid värvilise kaanepildiga taskuformaadis umbes sajaleheküljelised enamasti ajaloolise sisuga trükised: „Joosep Haideni elulugu”, „Wallensteini surm”, „Masepa ehk sõit surma riiki”, „Raudse näukattega mees”. Raamatukokku hangiti ka rohkesti seiklusjutte, mille tegevus toimus kaugetel maadel: „Tumm tütarlaps ehk Lapse-röövel Hiinamees: Üpris ilus ja liigutav jutustus Ameerika maal” (1882), „Bulgaria neiu ja Wene pealik: Jutustus Wene-Türgi sõjaplatsilt 1877” (1880), „Neegri kuningas Kambuda” (1876) jt. Nende raamatute välismaistest autoritest ei ole palju teada, enamasti on tegemist saksa produktsiooniga, kuid tõlgitud on ka vene, inglise, ameerika ja prantsuse autoreid. Sekka juhtus ka klassikute teoseid, näiteks A. Puškini „Pealiku tütar” (1879), N. Gogoli „Kasaka-hetman Taras Bulba” (1880), L. Tolstoi „Kaukasuse wang”, V. Hugo „Notre-Daame kellalööja, ehk ilus mustlasetüdruk” (1875) jt.
Ka vaimulik kirjandus kuulus ärkamisaja lugeja vaimsete otsingute juurde. Laenuraamatukogule hangiti äratus- ja harduskirjandust, kirikulugu ja misjonitööd käsitlevaid raamatuid. Danel Pruul tellis naabriga kahasse „Missioni-Lehte”, lisaks piiblile (1862) leidus Pruulide kogus mitu katekismust ja kaks suurt jutluseraamatut (1823 ja 1837).
Tähtis koht oli Metsiku kogus ka koolikirjandusel ja „õpetlikel raamatutel”, nagu tollal aimekirjandust nimetati. Kooliraamatuid on säilinud XIX sajandi keskpaigast alates, sh Põlva pastori Johann Georg Schwartzi toimetatud kaheksa jaoga „Koli-ramatu ” sarja raamatud (1852–1861), millest Metsiku kogus leidusid rehkendamise, ajaloo ja geograafia õpikud ning vana testamendi laulud. Sajandi teist poolt esindavad
C. R. Jakobsoni koostatud paljude piltidega kooliraamatud „Weikene Geograafia ehk Maadeteaduse käsiraamat” (1875, 2. trükk) ja tütarlaste lugemik „Helmed. 1. jagu” (1880) jt. Vene keele õpikutest võiks nimetada Ado Grenzsteini „Riigi­keele õpiraamat Eestlastele. 1. jagu” (1888). Oma aja kohta väljapaistev trükis on Pärnu Eliisabeti kiriku pastori Ernst Wilhelm Woldemar Schultzi koostatud esimene eestikeelne atlas „Maa kaardi-ramat kus sees 16 Maa Kaarti”(1859) käsitsi koloreeritud kaartidega.
Õpetlikest raamatutest on vanim „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat. Ehk maggusad ja tullusad juttud ja õppetussed, kuida ma-rahwas woib rõõmsaste ellada, ausal wisil rikkaks sada, ja isse ennesele … abbi tehha.” (1790) ja see võis Pruuli perekonnale kuuluda juba enne laenuraamatukogu. Segasisulistest talupoja-käsiraamatutest on Metsiku kogus Muhu köstri ja kooliõpetaja Carl Wilhelm Freundlichi „Pöllumehhe ait: Öppetakse Lojuste arstimist, messilaste piddamist …” (1863). Tervishoiu käsiraamatutest vanim on Saaremaa arsti ja kirjamehe Johann Wilhelm Ludwig von Luce „Terwisse Katekismusse Ramat …” (1816). Meeleldi uuriti Metsikus ajalooraamatuid: kogu sisaldab teoseid Eesti, Venemaa ja teiste maade ajaloost, XX sajandi algul on nooremal põlvel aga märgata poliitikahuvi kasvu.
Ajakirjandust telliti Pruulide perekonda juba XIX sajandi keskpaigast, tavaliselt naabritega kahasse, nii sai mitut lehte lugeda. Loeti Tallorahwa Postimeest, Eesti Postimeest, Missioni-Lehte, Sakalat ja Valgust. Kõik lehed hoiti alles ja köideti aastakäikudeks, kuid ruumipuudusel oli Hans sunnitud suure formaadiga lehed muuseumile annetama. Igal aastal hangiti aastaraamat-kalendrid, mida peremees kasutas tihti ka märkmeraamatuna, algul „Maa-rahwa kasuline kalender”, hiljem „Talurahwa Kasuline kalender”, „Isamaa kalender” ja/või „Eesti Postimehe kalender”.
Metsiku Õppija Seltsi raamatukogu kui omamoodi fenomen ja side rohkem kui sajanditaguse vaimsusega on pälvinud ka raamatuloolaste tähelepanu.
Rohkem saab Metsiku kogu kohta ja rahvusraamatukogu arhiivkogu kohta lugeda äsja varamu sarjas ilmunud artiklikogumikust „Arhiivkogu Rahvusraamatukogus: eesti kultuuripärandi hoidja”. Kogumikus on keskendutud rahvusraamatukogu arhiivkogule. Raamatu koostamist alustas nüüdseks meie hulgast lahkunud Helle Remmelt, tema tööd jätkas Kaire Lass, toimetanud on selle Anne Ainz. Kaks artiklit selles kogumikus on pühendatud Metsiku laenuraamatukogule ja raamatulembesele Pruulide taluperele: Helle Remmelti üldtutvustus „Metsiku raamatukogu lugu” ja Liis Tamme uurimus „Raamatuköitjad Danel, Gustav ja Hans Pruul” Metsiku raamatukogu köidetest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming