Metsmildebergius

Jüri Mildeberg esitab küsimusi loometöö kui sellise kohta. Kellel on sobiv teatud raamatuid lugeda? Miks liigitatakse kirjanikud laste- ja täiskasvanute kirjanikeks? Kas illustreerijal on täita ainult toetav taustaroll?

KAISA MARIA LING

Kirjandusteadlastel justkui ei sobi rääkida kujutavast kunstist. Loomulikult ei saagi igaüks olla igal alal spetsialist, kuid arvamuste vahetamine võib anda värskeid vaatepunkte ning inspiratsiooni. Ilukirjanduse puhul võiks ammendava interpretatsiooni huvides sama teksti hinnata mitme ala spetsialistid. Kunstnikud näevad esmalt vahest kompositsiooni, tehnikat, värvi, kirjandusteadlased süžeed, seoseid ja üksikasju, ornitoloog aga määrab mõnuga, mis liiki on Marie Underi kuulsa teksti „Valge lind“ peategelane. Need lugemisviisid on kui ühe ja sama hulktahuka küljed – interpretatsioon on ruumiline. Siinkohal annan põgusa ülevaate Jüri Mildebergi tööst eesti ilukirjanduses.

Küps metafiktsioon

Jüri Mildeberg (sünd 1965) on kunstnik ja illustraator. Graafiku Aleksander Mildebergi pojana on kunst ehk osa tema geneetilisest koodist. Tema tööd on hinnas nii Soomes, Hollandis kui ka näiteks Jaapanis. Mildeberg on illustreerinud kümneid eesti kirjandusteoseid ning kirjutanud ka ise ühe raamatu, mis paikneb küll raamatukogudes lasteosakonnas, kuid ei peaks tingimata just seal olema.1

„Putkamissu“ (2011) on omakirjastuslik kontseptuaalne pildiraamat, mis annab kätte kõik võtmed Mildebergi loomingu tõlgendamiseks. Raamatu, kus on vaid umbkaudu 70 rida teksti, mis on ebatraditsioonilises suunas igal lehel eri paigas, läbiv motiiv on puu või taim, millel on hõredad oksad ja juured, aga lehti ei ole üldse. Selle kummalise puu mõtestamisel on aga abi hoopis ühest teisest Mildebergi teosest, 2017. aastal ilmunud rullraamatust „Linnukese mure“. Viimane kujutab endast suurt plakatit, mille ühes servas kulgeb Doris Kareva sisult eksistentsiaalne ning mõtlema ärgitav luuletus linnukese kasvamisest ja arengust, kuid suurema osa pinnast hõivab hoopis Mildebergi detailirikas ilmapuu illustratsioon.

Jüri Mildebergi illustratsioonidega raamatuid ei saa lugeda samamoodi nagu teisi. Pildid põhjustavad pikki pause, sest on vaja kõiki detaile uurida ning otsida salasõnumit nagu „Linnukese mure“ rullraamatu puhul (2017).

Kaido Vainomaa

Tegu on huvitava teosega, sest pildis näikse olevat hoopis rohkem infot kui sõnas. Küll võib sealt leida Paabeli torni, küll ilmapuu ümber keerdunud hiiglasliku mao,2 aga ka näiteks salapärase kassi, kes suitsetab piipu, ning Jeesuse, kelle ristitahvlile on „INRI“ asemel kirjutatud hoopis „RMLI“.3 Ilmapuu ise toetub selili keeratud kilpkonna kõhule, too balansseerib omakorda elevandi turjal. Elevandi sadulateki palistusele on trükitud kummaline muster, millele silm ikka ja jälle pidama jääb. Tuleb välja, et tegu on kirjaga, mis jookseb paremalt vasakule peegelpildis. Lõpuks veerin välja sõnumi: „MILDEBERG TEGI SELLE SEPTEMBRIS 2017 A KERKYRA SAAREL / DORIS KA … / SEETÕTTU ON TEGELASTEL KA KREEKAPÄRASED NÄOJOONED.“4

Veetnud lõviosa lugemisajast pildi üksikasju avastades ja dešifreerides, mõistsin, et hõredad puud „Putkamissu“ raamatus on ajurakud. Mildeberg on mõttemängude looja, intelligentne autor, kes esitab lugejale väljakutse – kui palju põnevaid seoseid ning uusi ideid leiad teosest? Just selle pärast köidavad temaga koos valminud raamatud nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Mildebergi illustratsioonidele on iseloomulik tume koloriit. Mõistatuslik salapära kutsub uurima, mis on nii tumeda raamatu sees peidus. Sage on ka erisuguste trüki­šriftide kasutamine, kusjuures tihti on tegu võõrkeelsete sõnade või lausetega („Power by flower“5, „SAMPO“, „УНИВЕРМАГ“, „KÖŞK“6) või hoopis matemaatikavalemitega (a+b=mc2).7 Mildebergi allkirjaks või õigupoolest autori­märgiks võiks pidada ampersandi & või väikest a-tähte.8 Põnevust lisab sage registrite vahetamine ning tehnikate ühendamine: vesivärvised heledad ja üksteisesse sulanduvad pinnad vahelduvad teravate pastapliiatsidetailidega, traditsiooniline luuleraamatuformaat jällegi moodsa lasteraamatu n-ö selgitava leheküljega, kus pildil lihtsalt neli erisugust mütsi ning nende nimetused.9 Kõige tipuks on raamatu autor ning peategelane nimekaimud. Raamatu tagaküljele on kirjutatud ka võti: „See raamat ei ole aru saamiseks. Ega edasi andmiseks. Hangi endale oma raamat, vaata ja rõõmusta!“ Kirjandusteadlased nimetavad seda trikki metafiktsiooniks. Jüri Mildebergi puhul on minu arvates tegu küpset metafiktsiooni viljeleva autoriga ning seda võib öelda kõigi tema illustreeritud teoste kohta.

Mildebergi loomekaaslaste rida on muljetavaldav. Peale juba mainitud Doris Kareva leiab tema illustreeritud teoste autorite hulgast eesti lastekirjanduse tipu: Aino Perviku („Ühes väikses veidras linnas“, 2009), Edgar Valteri („Noodaspea luiskelood“, 2011) ja Jaan Rannapi („Sarviline selgeltnägija“, 2018). Kas nende teosed on mõeldud ainult lastele? Ka Indrek Koff ning Anti Saar on tuntud eeskätt lastekirjanikena, kuid nende Mildebergi illustreeritud raamatud, nagu Saare „Juturaamat“ (2016) või Kofi „Poeem“ ja „Saja rahva lood“ (2016), on raamatukogus paigutatud täiskasvanutele mõeldud sektsiooni. Kas seegi on osa Mildebergi metafiktsioonist? On ta ehk teadlikult illustreerida võtnud just niisugused teosed, mille sihtgrupp on ebamäärane või mis on kirjaniku loomingus erandlikud? Ajurakkude metsas juba veidi seigelnuna tundub, et nii see peab olema.

Pikad pausid

Jüri Mildeberg esitab küsimusi loometöö kui sellise kohta. Kellel on lubatud ja sobiv teatud raamatuid lugeda? Miks liigitatakse kirjanikud laste- ja täis­kasvanute kirjanikeks? Kas illustreerijal on täita ainult toetav taustaroll?

Ka sel teemal on Mildeberg sõna võtnud. Juba mainitud Anti Saare jutukogu „Juturaamat“ kaanele on pronksjas läikivas kirjas kirjutatud „anti saar“ ja alaservas täpselt sama suures fondis „metsmildeberg“ – tavaliselt on illustreerija nimi ju peidetud kuhugi impressumilehele. Ka Kofi raamatute kaantel leidub Mildebergi nimi. Aga veel pärineb tema sulest (sic!) teos, mille kaanel ilutsevad lausa kolme autori nimed: Carolus Ernestus Baer (kes on muidugi Eestimaa uhkus, munaraku avastaja Karl Ernst von Baer), Jüri Mildeberg ning Paavo Matsin. Ja just selles järjekorras: esmalt fiktsioon, Baeri Doppelgänger, teiseks kunstnik Mildeberg ning alles viimasena kirjanik Matsin.

Näen siin kirjanduses autori nimetamise kulunud tava kriitikat, kuid „Baeri“ (2013) arvustuse alapealkirjas on siinsamas leheveergudel tõenäoliselt toimetaja käsi nimed jällegi traditsioonilisse järjekorda tõstnud. Põhjuseks võib loomulikult olla tõik, et Peeter Sauter arvustab peaasjalikult teksti, ehkki ka tema osutab: „… ma ei tea, kumb on Baeri raamatus esmaoluline ja kumb astub reas teisena, kas sõna või pilt.“10

„Putkamissu“ (2011) annab kätte kõik võtmed Jüri Mildebergi loomingu tõlgendamiseks.

Repro raamatust

Jüri Mildebergi looming on olnud edukas tänu mitme asjaolu kokkulangemisele: kuna ta on illustreerinud tuntud kirjanike loomingut, jõuavad pildid laia lugejaskonnani, seejuures on need teosed autori loomingus erandlikud, mistõttu üllatus lausa sunnib raamatulehti edasi-tagasi lappama. Mildebergi raamatute lugemine on teistsugune protsess kui lihtsalt juturaamatu lugemine, kuna see on katkendlikum. Illustratsioonid põhjustavad pikki pause, sest on vaja nende kõiki detaile uurida ning otsida salasõnumit nagu „Linnukese mure“ rullraamatu puhul. Illustratsioon läbi uuritud, on lugejal meelest läinud, millest eelmisel leheküljel juttu oli. Nii ei jäägi üle muud kui ka see uuesti üle lugeda. Siis aga trehvab ta jällegi sedasama illustratsiooni, mis on mitmekordse lugemise valguses omandanud uued tähendused. Nii võib see mõtteretk kesta üksjagu aega.

Samuti sõltub väga palju sellest, kas ollakse Mildebergi loomingu trikkidega juba kursis või mitte. Nii mõnedki pusletükid, näiteks „Linnukese mure“ või „Putkamissu“, võivad muuta terviku tähendust lugeja silmis kardinaalselt. Kui lugeda Mildebergi illustratsioonidega raamatuid suurel hulgal järjestikku, tekib väga tugev tervikutunne. Kuigi teksti autorid erinevad, seob Mildeberg nad kõik ühte ning lugejal on mitmete teoste sarnasuse tõttu tõenäoliselt tekkinud ka võimas ootushorisont. Midagi on siin tõenäoliselt peidus, tuleb otsida … Seetõttu nendin samamoodi kui Sauter: „Nagu ikka loob Jüri Mildeberg oma maailma.“11

See maailm on väga põnev, suisa mõistatuslik, ja tõmbab lugeja endasse. Teksti ja pildi sedavõrd mõtestatud tervik on kirjanduses väga eriline ning sellest tasub eeskuju võtta nii loojatel kui ka interpreteerijatel. Võiksime tulevikus vastastikku lugeda ning arvustada kirjandus- ja kunstiteoseid, et sünniks dialoog ning tekiks uusi ideid ja põnevaid seoseid.

Aga „Metsmildebergius“? Ka see on lihtsalt üks metafiktsioonimäng. Niisugune nimi sünnib, kui liita maailma näitusesaalides tuntud pseudonüüm Mildebergius ning Anti Saare „Juturaamatu“ kaanele trükitud „metsmildeberg“.

1 Kirjutamine saab siinjuures teistsuguse tähenduse kui luuletajate või prosaistide puhul, kuna Mildebergi kirjutusvahendid on hoopis mitmekesisemad.

2 Seega on tegu ehk hoopis hea ja kurja tundmise puuga?

3 Tähtede järjekord ei ole sugugi kindel, olenevalt lugejast võib sinna olla graveeritud nii „LIRM“, „IRML“ kui ka „ILMR“… Kõik need tähed on olemas Mildebergi perekonnanimes.

4 Leebe ja mõnus nali on üks iseloomulikumaid jooni Mildebergi kunstis ning seda on täheldanud ka mitmed teised (nt Lii Sadam 5. IV 2006 Sakalas).

5 Jüri Mildeberg, Putkamissu, lk…? Leheküljenumbrid puuduvad selles raamatus samuti!

6 Pärsia keeles „palee“, „mõis“ – see sõna on „Putkamissus“ idamaise tuttidega ehitud ehitise küljele kirjutatud.

7 Taas põnev mõistatus. Einsteini tuntud valem esitatakse tavaliselt kujul E=mc2. Millistest salapärastest komponentidest siis too energia õigupoolest koosneb?

8 „&“ tähendab teatavasti „ja“ ehk „lisaks“. Tõepoolest on Mildebergi teostes alati „midagi veel“.

9 Vt Putkamissu, lk 13 (siinkirjutaja lugemise järgi).

10 Peeter Sauter, Mildebergi-Matsini koerused ja kunsttükid. – Sirp 23. X 2013.

11 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht