(:)MF-rahvas, MF-riik ja MF-keel

(:) kivisildnik

Paluge kedagi, et ta loeks teile selle loo ette, tähtis. Austatud kirjaoskamatud, lugupeetud kirjaoskamatuse õpetajad põhikoolis ja gümnaasiumis, kangelaslikud kirjaoskamatuse vastu võitlejad ülikoolis, teeneteküllased haridusministrid, uhked ja vabad esmakursuslased. Kirjaoskamatus on minu jaoks oluline küsimus, pean seda tsivilisatsiooni, kultuuri ja inimlikkuse lahutamatuks osaks. Toetudes argipäevastele tähelepanekutele ja mitmetele  uurimustele, olen korduvalt väitnud, et meie haridussüsteemis toimub loomastumine, mis väljendub epideemilises kirjaoskamatuses. Kunagi kirjutasin sellest Sirbis ja sain vastuseks kirjandusõpetajalt kurja kirja, et olen tatiprits ja peksan väljamõeldud õlgmehikest. Ei hakanud õpetajale vastu vaidlema, kui on tõesti nii, et õpilased loevad võrgust Harvardi loenguid ja õpetavad oma blogides õpetajatele kaasaegset kirjandust, siis on kõik kõige  paremas korras. Küllap eksisin. Mu hingerahu sai taas kord häiritud, kui Martin Ehala, Tartu ülikooli eesti keele didaktika ja rakenduslingvistika professor, avaldas loo pealkirjaga „Keel ei saa selgeks” (Õpetajate Leht 23. IX 2011). Martin Ehala tutvustab uuringut, mille kohaselt on enamik esmakursuslasi meie ülikoolides kirjaoskamatud, osundan: „Funktsionaalse keeleoskuse ülesannetes aga sai vaid 49% testi sooritanutest rahuldava või hea tulemuse.  Testi puudulikult sooritanute osakaal oli ligi 29%, ja nende hulgas on palju poolikuid sooritusi”. Seega 51% meie vaimsest eliidist ei oska lugeda, ei oska kirjutada ega saa aru, mis neile räägitakse. Ma ei hakka siin küsima, mitu protsenti kirjaoskamatuid meie ülikool vajab, et haridusminister saaks edasi astuda peaministriks või koguni presidendiks.    

 

Uuring tõestab veenvalt, et koole ei saa mitte milleski süüdistada. Gümnaasiumi lõpetajad ei valda küll funktsionaalset eesti keelt, kuid suuremal osal on käpas mittefunktsionaalne eesti keel, osundan: „Kui vaadata testitulemusi osapädevuste kaupa, siis selgub, et mõnevõrra paremad tulemused on saavutatud kirjakeele valdamises: 29%-l on see heal ja  28,6%-l rahuldaval tasemel.” Seega 57% esmakursuslastest valdab mittefunktsionaalset kirjakeelt, see on see keel, mis ei kõlba ei lugemiseks, kirjutamiseks ega kõne mõistmiseks, kuid on seevastu väga tõhus mittefunktsionaalse hariduse omandamiseks.   

Lõpuks ometi sain ma aru, mis meie haridussüsteemis toimub. Toimub üleminek funktsionaalse eesti keele õpetamiselt mittefunktsionaalse emakeele omandamisele. Probleem on selles, et kirjanik kirjutab funktsionaalses keeles, lapsed õpivad koolis aga hoopis teist keelt ja nii me ei saagi üksteisest aru. Loogika ütleb, et see keel, mida koolides õpetatakse, ongi eesti keel, mille kaitsmisest räägib meie mittefunktsionaalne põhiseadus. Kõik  asetub oma kohale, kui vaatame suuremat pilti. Mittefunktsionaalne väljasurev rahvas ja mittefunktsionaalne kreeka marurahvusluse ideedest vaevatud riik vajavad mittefunktsionaalset keelt. Kui kogu ühiskonnakorraldus on minetanud otstarbe, peab seda tegema ka keel. 

Mida peaks üks vaene kirjanik selles olukorras peale hakkama? Kas klammerduma meeleheitlikult funktsionaalse keele külge või minema kaasa progressiivse inimkonnaga isegi siis,  kui see ebameeldiv seltskond on otsustanud nagu üks mees loomastuda? Seaduskuuleka isikuna pole mul muud valikut kui alluda mittefunktsionaalse põhiseaduse vaimuvaesusele ja omandada mittefunktsionaalne eesti keel, et kirjutada selles mittefunktsionaalseid oode mittefunktsionaalsele režiimile ja tema välejalgsetele kaasajooksikutele. 

Loodan, et mulle saadetakse õpik või antakse järeleaitamistund, kus ma saan omandada mittefunktsionaalse eesti keele alused ja leida sel väga mõistlikul kombel ühise keele esmakursuslaste, nendest peagi sirguvate kirjandusõpetajate ning nende õpilastega. Mittefunktsionaalse kirjanduse loomine peaks olema kerge töö, kui raamat pole mõeldud lugemiseks,  siis ei ole vaja pingutada ega kangutada. Mittefunktsionaalsus on saanud valdavaks mõtteviisiks seetõttu, et meie majandus ei toimi, meie kultuur on hääbunud, rahvaarv kukub kolinal, töötus kasvab taevasse, poliitiline süsteem on piinlikult mäda ning meelelahutuslik tarbimine, mis on vallanud laiade masside meeled, on olemuselt eskapistlik ja masturbatiivne tegevus. Kui meil pole enam midagi teha ega öelda, siis ei vaja me ka sõnumite  edastamiseks mõeldud keelt. Mittefunktsionaalset kirjandust on väga palju kirjutatud ka oma aja ära elanud eesti keeles. Kirjandus pole probleem, me peame andma endale aru, kuhu liigub ühiskond ja kuidas neid liikumisi peegeldavad muutused keeles. Seni on mittefunktsionaalsus kuidagi juhtunud, läinud isevooluteed ja saanud sel kombel intellektuaalseks peavooluks, juhtivaks mõtteviisiks, keele vahendusel ka mõtlemise  vahendiks.       

Nüüd on aeg mittefunktsionaalsuse mehhanisme tundma õppida, et neid enda kasuks tarvitada või nendega vähemalt kohanedagi. Kui maja on maha põlenud, siis pole vaja koleda häälega kisendada: „Appi, tulekahju!”, Arukas on ennast kustuvate süte paistel soojendada, tunda rõõmu sellest, mis on, ja mitte kurvastada  selle pärast, mida üleliia palju ei olnudki.

 Pärnu 1. X 2011

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming