Mida mõtleb elevant?

Doris Kareva

Eesti ei erine Põhjamaadest ega Euroopast mingi erilise eksootikaga, tunnustada tuleb eesti keele ja kultuuri väärtustamist sellisel tasemel, et see tagab kirjanduse normaalse arengu. Võrreldes mäemari või udmurdi kirjandusega, nagu leidsid Valeri Alikov ja Mush Nadii, on eesti kirjandus praegu üsna õnnelikus olukorras. „Eesti on ilus, inimesed on kuldsed, ajalugu paneb imetlema – kirjandus on kuldne, kohe tõlgiks ja tõlgiks!” võttis selle särasilmselt kokku Mush Nadii. Tõlkimiseks pakub enamikule tõlkijaist jätkuvalt huvi ennekõike eesti uuema ajaloo lahtikirjutus, Enel Melbergi sõnul „see, mis kirjeldab tänapäeva Eesti probleeme ja konflikte, ümbersättimine ja üleminek vene ajast eesti aega. Ka Valeri Alikov peab oluliseks just sotsiaalsete probleemide esiletoomist tavalise inimese tasemel ja tema vaatenurgast. Kaisu Lahikainen märkis eestlaste ajalootunnetuse eripärana huumorit, irooniat ja eneseirooniat, millega mõnedki nõusse jäid. Peeter Puide soovis lugeda suurt romaani Tammsaare või Väinö Linna stiilis, Turid Farbregd aga küsis: kes suudaks Jaan Krossi mantli oma õlgadele võtta? Ka Cornelius Hasselblatt imetles Krossi loomingu võlu: „ajaloolisus, intriig, filosoofiline sügavus, probleemistik – ja siis veel suurepärane keel!” „Inglise keelde,” arvas Christopher Moseley, „oleks vaja tõlkida Mats Traadi, Andrus Kiviräha, Ene Mihkelsoni teoseid, ennekõike aga Tammsaare „Tõde ja õigus””. Olulisena märgiti välja ka Andrei Hvostovi lood ja Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja”, Maarja Kangro ja Mehis Heinsaare looming.

Hannu Oittinen arvas, et eesti kirjandust annaks soome keelde tõlkida kiiremini ja palju rohkem, kui siiamaani on tehtud. „Tänavuse Helsingi raamatumessi jaoks tõlgitud üle 20 eesti raamatu võiksid arvuliselt näidata taset, milleni oleks praegustes kirjastusoludes võimalik jõuda igal aastal. Igal juhul võiks ja peaks tõlkeid tegema rohkem, et anda ka välislugejatele võimalus ise jõuda järeldusteni. Ühtlasi on üsna kummaline, et Juhan Liivi ja Lydia Koidula luuletusi on soome keeles välja antud vaid hästi ammu ilmunud antoloogias ja mõnes ajakirjas. Tundub, et ka vanema eesti luule puhul võiks jõuda ümberhindamiseni.” Klassika taastõlkimise vajadust rõhutas ka Irja Grönholm. Saksa kultuuriruumis hinnatakse nüüdisproosa kõrval ennekõike klassikat.

Ka Christopher Moseley leidis, et inglise keeles oleks vajalik avaldada hea ja ülevaatlik luuleantoloogia kronoloogilises järjekorras, ühtlasi märkis ta, et kui eesti näidendeid rohkem tõlgitaks, võimaldaks see kindlasti rohkem lavastusi ingliskeelses maailmas. Eesti luule on kõrgel tasemel, kinnitasid mitmed tõlkijad üksmeelselt. Kirjastajad tahavad aga romaane, nentis Turid Farbregd. „Ja kus on eesti suur naisprosaist, kes selgitaks eesti inimese elu nõukogude annekteerimise ajal ja üldse selle anneksiooni mõju?”

Ilmar Lehtpere tõi välja eesti naisluule omapärase jõulisuse (Kristiina Ehin, Ly Seppel, Livia Viitol, Kauksi Ülle, Hella Wuolijoe) ning leidis, et luuletajad võiksid kirjutada rohkem poeetilist proosat. Lühidust ja kontsentreeritust, üllatavust ja värskust eelistasid mõnedki tõlkijad tekstide valikul. Adam Cullen aga, hetkel Tallinnas tegutsev ning eesti keele üsna hiljuti, kuid väga heal tasemel omandanud ameeriklane, arvas, et see, millest kaasaegses eesti kirjanduses puudu jääb, on ennekõike enesekindlus ja -usaldus; usk endasse, enda vajalikkusse ja tegelikku võimsusse.

Kokku võtnud Doris Kareva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming