Mihkel Kunnuse kiri Andrei Hvostovile

Andrei,

kas mäletad, et „Šokolaadist printsi“ esitlusel palusin raamatusse sisse kirjutada „Autor kinnitab, et kõik siin on tõene /allkiri/“? Sa põrnitsesid mind tükk aega veidra pilguga ja kirjutasid „Miski pole juhuslik“. Mul läks mitu kuud, enne kui taipasin selle pilgu tähendust! Milline tobe kokkusattumus! Õigemini pihtasattumus. Ma tahan autoritelt enamasti just sellist kinnitust, sest midagi peab sinna ju kirjutama.

Hiljem kohtusime Edmund Burke’i seltsi kirjandusüritusel. Olin selleks ajaks juba raamatu läbi lugenud. Võtsin Sul nööbist ja ütlesin, et suurepärane teos, aga peategelane pidanuks olema naine. Naised ei saa frontaalselt rünnata (evolutsioon ei soosi selliseid), see­pärast nad ründavad rohkem või vähem psühho­paatiliselt. Solva meest ja ta sõidab sulle kümpi (vajadusel koos kambajõmmidega), solva naist ja miskipärast hakkavad sind ümbritsema ärapööravad seljad, su sotsiaalvõrgustik mureneb. Pedagoogikakoolitusel räägiti ka sellest, kui erinev on poiste ja tüdrukute koolikius. Sa üritasid midagi seletada, et peategelane on seksuaalne deviant ja nii edasi, aga ma mõtlesin vaikselt ikka, et no milleks selline kujund. Ah, ühes raadiosaates ütlesid ka, et naislugejatele on peategelane sümpaatne tundunud, muidugi.

Rahvusraamatukogu referendi ehmatasid ikka üsna ära. No küllap on ta kena inimene, kindlasti on, mina aga lugesin äratundmismelanhooliaga. Mul polnud dokumentaalsetest aspektidest või prototüüpidest vähimatki aimu, sest mina olin toona, kirjeldatud sündmuste toimumise ajal, positivismist vaimustunud poisike, kes sellest valdkonnast üldse ei huvitunud.

Aga!

Ei läinud väga palju aega mööda, kui hakkasid tilkuma esimesed arvustused. Ja Sinu Facebooki märkused à la protagonist jalutas vastu ja rõõmus ta ei olnud.

No mida kuradit, Andrei!

Las ma tsiteerin nüüd karistuseks pikemalt Milan Kunderat.

Tolstoi kork oli haiglaselt hüpertrofeerunud surmahirm, mis annab kristlusega segatult kõva pitseri küll.

Sergei Prokudin-Gorskii / Wikimedia Commons

„Tšehhi poeedid jumaldasid Prousti loomingut, kuid nad ei tundnud tema elulugu. Ivan Blatny ei teadnud sellest midagi. Ja ka minagi kuulsin alles tükk aega hiljem, et Albertine’i tegelaskuju olevat inspireerinud hoopis noormees, kellesse Proust oli armunud.

Aga mis te räägite! Pole oluline, kes teda inspireeris, kas mees või naine. Albertine on Albertine, ja jäägu see nii! Romaan on alkeemia, mis teeb mehe naiseks, naise meheks, kõntsa kullaks, anekdoodi draamaks! Tegu on jumaliku alkeemiaga, mis annab igale kirjanikule jõu ja tema kunstile salapära ja hiilguse!

Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsioon end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.

Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“

Andrei, vennas, miks Sa tapsid mu Šokolaadist Printsi!?

Muidu aus mehelik rünnak – frontaalselt, selge ja nimi all. Aga, kurat … Nojah, küllap oli põhjust.

Pealegi homo homoks, ka nemad võivad olla meie vennad. On sagedaminigi. Võtame näiteks suurima, Thomas Manni, mehe, kes elas terve elu, käsi pigistatud rusikasse, nii et nukid valged. Ühte kõrva närib eetiline kreedo, teise kõrva siugutab keelt maise ihu elajalik taak, ihunälg, mis leevendust ei saa saada. Vahel mõtlen, et kas tema korgiks oli tõesti moraalne veendumus? See eeldab ebainimlikku jõudu. Mihhail Lotman tunnistab, et oli vapustatud, kui sai pärast ta päevikute avaldamiskeelu möödumist teada, et Mann ei realiseerinud iial oma homoseksuaalsust.

„Šokolaadist printsi“ lugedes võib aga veenduda, et autor on hetero. Oi, kui hetero! Nii hetero, et viskaks korgi maha kui saaks, rsk! Suuta nii pikalt ja barokselt kirjeldada naise suguelundit ja …

No see paistab juba Su teistestki tekstidest, et autor kannatab raskekujulise heteroseksuaalsuse all.

Selsamal Edmund Burke’i seltsi kirjandusüritusel kommenteerisin ma Maarja Vaino ettekannet Tammsaarest, et Anton oli end mehena ise välja praakinud, oma raske haiguse pärast. Sul lõi silma särama, vennas. Tavahuvitatud publiku hulgas paistis see silma.

Naistele on sõnaosavus väga külgetõmbav, üks külgetõmbavamaid asju mehe juures. Me arendame endas selle omaduse välja. Antongi oli särav jutuvestja, salongitäht. Ja siis, prauh, selline haigus, selline kehaline haavatus, et pärast sööki pead mõni aeg kaldu lamama, et söök õiges kohas püsiks! Selline mees ei sobi meheks, ei sobi abikaasaks, seda mõistis Anton selgelt. Aga õrnuse- ja armuigatsus jääb ju ometi alles! Külm teeb mõistusele head, kohe väga, aga, noh, külm on.

Kui lugesin Ilmar Vene põhjalikku esseed „Don Juani ja Wertheri armastus“, mille ta lõpetab tõdemusega, et Tammsaare „Elu ja armastus“ on suurmehe ebaõnnestumine, siis sain aru, et essee autor on vist gei (seda veendumust kinnitab ta pisarateni heldimus Thomas Manni pihtimuse juures, et temagi on suudelnud). Ilmar Vene toob välja, et Rudolf on korraga elukauge targutaja, parandamatu melanhoolik ja meeleline don Juan ning see komplekt ei ole veenev, sest komponendid ei sobi kokku. Eh, ometi on see täpse pealkirjaga teos, verega kirjutatud autobiograafiline meistriteos, mida lugedes võib noogutuslihase üle koormata. Rudolf on ju viljatu, tal on kork peal, ta tunneb, et ta ei tohi armastada, aga armastada ihkab. Manngi küsib „Võlumäes“, kas suguvõimetutel hauaeelikutel on õigus võrgutada, tantsida paaritustantsu. Ja siis Rudolf lendabki põgusalt õielt õiele, keelates endale kiindumist nagu Kundera Tomaš. Vaadake või seda, millise pilguga Anton Petrovitš „Varjundites“ vaatab järele elavale elule, mis temast eemale triivib!

Ja no keela sa naisele oma ihuvilja, kui naises kisab titenälg! Pea lõikab otsast! Seepärast „Juudit“ ongi nii veenev. Anton teadis väga hästi naise tahtmisi. Samuti on Marta Sillaots, naine, eks, kiitnud Antonit selle eest, kui hästi ta oskab kujutada sigitust ihkava naise traagikat. Et Tammsaare naiskarakterid on väga veenvad ja elavad, on tunnistanud paljud naislugejad. No muidugi, Anton oli neist ju väga huvitatud. Kuni üks arvas, et aitab küll, ja pani lehte kuulutuse, et Anton on nüüd tema omand. Paljud on arvanud, et see kuulutus oli Antonile sihitud. Ullikesed, see oli naiskonkurentide eemalepeletamiseks. Käthe pidi Antoni võimalusi kärpima, ta sulgu suunama.

Andrei, vennas, mis on Sinu kork?

Sul on ülihea eestikeelne sõnavaldamine, tähendab, sa oled ülihästi välja arendanud eesti naiste võlumise organi, aga vene nimi … ega ometi mitte see? Et sa tahtsid eesti naisi, aga sind tõrjuti su nime pärast nõukogude venevihasel ajal? Veneviha vastu oled ka ülitundlik (ma lausa võpatasin Liivi muuseumis!). See on muidugi selline väga peentel ja habrastel savijalgadel oletus. Jah, liigagi. Rahvusteema ei tule ilukirjanduses sisse. Pigem siis haigus? Sest loengul rääkisin haigusest. Astma?

No las jääb oletuseks.

Antoniga võrreldes on Sul igatahes liha, luid, sooni ja mahlu kõvasti rohkem, kohe kõvasti rohkem.

Kui asetada Sind mõttelise punktina punkt Antoni kõrvale ja sealt sirge läbi tõmmata, siis tabab see Lev Tolstoid. Stefan Zweig kirjutab: „Kui silmapiirile ilmuvad naised, hakkab verejanuline loomakari ulguma ja raputab raudseid trelle. Üksnes Tolstoi märatseva munga­hirmu, tema fanaatilise õudusetunde tõttu isegi terve ja rõõmsa, alasti ja loomuliku meelelisuse ees võib aimata temas peidetud paanilikku mehelikkust, loominimese kiimalisust, mis ennast tema nooruses veel vabalt ja väga metsikutes ekstsessides välja märatses – end Tšehhoviga võrreldes nimetas ta ennast „väsimatuks hoorajaks“ –, et siis vägivaldselt viiekümneks aastaks keldrivõlvide alla kinni müürituks jääda, kinni müürituks, aga mitte maha maetuks; et tal seda ülitervet meelelisust terve eluaja üle jäi, seda reetis tema rangelt kombelises loomingus ainult üks asjaolu: just nimelt see tema paaniline hirm „naise“ kui kiusaja ees – tegelikult aga omaenda ja pealtnäha piiritu iha ees“.

Tolstoi kork oli haiglaselt hüpertrofeerunud surmahirm, mis annab kristlusega segatult kõva pitseri küll. Sinu looming on mõistagi rangelt mittekombeline, eks ajad ole muutunud. Sina omakorda ei saa astma tõttu kasutada Tolstoi leevendusmeetodit: „Ta ohjeldab ennast kindlasti rohkem kui teised inimesed, aga ta teab: venelane ei saa olla karistamatult, ka mitte rahva hulgast pärit liialdaja, ekstsesside fanaatik, äärmuste ori. Seepärast rahustab tema tahtetarkus omaenda keha maha, seepärast annab ta alatasa oma meeltele tegevust, laseb neil ennast tühjaks joosta, pakub neile ohutuid mänge, õhu- ja lõbutoitu. Ta väsitab oma lihaseid viimse võimalusi vikatiga niites ja põllul adra taga astudes, rammestab neid võimlemismängudega nende pinge mahalaadimiseks.“ Oimetuks sportimine on tõhus leevendi tõesti.

Alkohol. Alkohoolsus kumab läbi. Andrei, Sulle saaks viidata skeemiga: purjus astmaatiline Tolstoi ja tema mälestused – selles peaaegu mõistelises vastuolus (Tolstoi ja astma!) näib mingi selgituslik mõõde olevat küll. Tolstoil ju ka korraga mootor huugab täistuuridel, ent pidur on peal.

Muidugi, kunsti ja surve nimel võib endale ise korgi peale panna. Thomas Mann oli veendunud, et Nietzsche nakatas end ise süüfilisega. See on korralik kork, naah! Armuorganist saab surmaoda, õrnus keelatud. Ega väga lahjematega saagi, pöördumatus on kork par excellence. Muidu on nagu enese isude eest sahvriukse lukkukeeramine, endal võti kaelas. Armastada sa ei tohi, see soojendab, oli punkt Adrian Leverkühni lepingus. Jaa, soojus on keelatud! Külm peab olema, mida külmem, seda parem, külm teeb mõistusele head.

Mõned aastad enne oma surma, aastal 1877, on Dostojevski kirjutanud oma jutustuse „Teisik“ kohta, et see ei õnnestunud tal üldse, kuid selle idee on „küllaltki helge, ja midagi tõsisemat sellest ideest ei ole ma iial kirjanduses väljendada püüdnud“. See on allegooriline jutustus alkoholismist, sõltuvusest: su kõrvale ilmub su teisik, kes teeb sinu näoga kõikvõimalikke jõledusi, ometi vastutad tema eest sina. See pinge lõhub, lammutab ja moonutab isiksust. Alkohol on tõeline häbisahk! Sahk, mis lükkab häbi – selle olulise sotsiaalse regulaatori – järgmisesse päeva kuhja, kuid enne laseb tänase joobunud häbituses vaadata inimhinge nendesse soppidesse, kuhu kombeline kunagi ei näe. „Šokolaadist printsis“ on selle saha jäljed sügavad. Andrei, räägime sellest mõnikord õlleklaasi taga (minul, tõsi, alkoholivaba).

Tervisi,

Mihkel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming