Miks uurida ajalooromaani?

Eneken Laanes

Ajalooromaani all mõistetakse enamasti seda XIX sajandi võtmežanri, millele pani aluse šoti kirjanik Walter Scott. Scotti romaanid, nagu neid on käsitlenud Georg Lukács, oli osa XIX sajandi alguses aset leidnud muutustest ajalooteadvuses. Lukács väidab, et tänu sotsiaalseid tüüpe esindavatele tegelastele ja mineviku kommete antikvaarsele kirjeldusele õnnestus Scottil näidata minevikku esmakordselt ajaloolisena, s.o pidevate muutuste jadana, millel on suund ja eesmärk. Scotti romaanid andsid seega panuse progressiusule toetuva ajakäsitluse väljakujunemisse. Lisaks sellele seostab romaaniuurija Franco Moretti neid ka XIX sajandi rahvuslike liikumistega, mis seisid dilemma ees, kuidas liita sotsiaalselt ja majanduslikult ebaühtlasi kooslusi rahvustervikuks. Kujutades konflikte eri piirkondade või sotsiaalsete kihtide vahel ja näidates nende konfliktide lahenemist, aitasid Scotti romaanid kustutada rahvuse sisemisi piire, Moretti sõnastuses rahvust „voolujoonestada”. Kuna ajalooromaan kasvab selle uurijate jaoks välja poliitilisest ja sotsiaalsest reaalsusest, siis seletatakse ka selle vajumist perifeeriasse XX sajandi alguses ja eriti kahe ilmasõja vahelisel perioodil, seda just Euroopa-keskses maailmakirjanduse kaanonis, just olude muutumisega. Uut huvi ajaloo vastu täheldatakse ilukirjanduses alles XX sajandi teisel poolel, eriti alates 1970. aastatest. Rööbiti Hayden White’i nimega seostuva narratiivse pöördega ajalooteaduses hakkasid ka ilukirjanikud kirjutama romaane, mis selle asemel et pakkuda terviklikku ja läbilõikelist pilti minevikust nagu Scotti romaanid, seadsid hoopis küsimuse alla meie võime minevikku tunda ja kujutada. Selline ajalooromaan on tuntud Linda Hutcheoni vermitud historiograafilise metafiktsiooni nimetuse all. Minevikutõlgenduste kahtluse alla seadmiseks ja alternatiivide pakkumiseks kasutatakse romaanis mitmeid eksperimentaalseid vormilisi võtteid nagu mäng ajatasanditega, eri žanritesse kuuluvate tekstide põimimine romaanitervikusse, ebausaldusväärne jutustajakuju, anakronismid, mitu alternatiivset lõppu jne.

Oma hiljutises katses leida seost XIX sajandi ja XX sajandi ajalooromaani vahel käib Perry Anderson välja provokatiivse idee, et kui XIX sajandi ajalooromaani kujundiks on progress, siis XX sajandi ajalooga tegelevat ilukirjandust ühendab ja ühtlasi vastandab XIX sajandi omale lisaks epistemoloogilisele huvile ka ühine teema – ajalookatastroofid: „Mitte rahvuse esilekerkimine, vaid impeeriumide häving, mitte progress, mis toob vabanemise, vaid ees ootav või juba saabunud katastroof. Joyce’i terminites ajalugu kui õudusunenägu, millest me ei suuda ärgata” (Perry Anderson, From Progress to Catastrophe. – London Review of Books 28. VII 2011, 33, nr 15, lk 24–28).

Isegi kui tunnistada selle mõttevisandi ilu, leiame siit kohe ka esimese vastuse essee pealkirjas esitatud küsimusele, mida võiks ehk veelgi kitsendada: miks uurida eesti ajalooromaani? Kui vaatame natukegi Euroopa kaanonist kõrvale, näeme, et eesti kirjanduses nagu mitmete teiste noorte või ka postkoloniaalsete rahvaste kirjanduses ei kaotanud ajalooromaan XX sajandi esimesel poolel oma tähtsust. Eks paljud rahvused ja rahvusriigid kujunesidki ju alles möödunud sajandil. Kas peame sellest siis hennostelikult järeldama, et eesti ajalooromaan XX sajandil on ka vormilt XIX sajandi kirjandus? Või ei mahu seos rahvuse kujutlemise ja vormiliste lahenduste vahel Andersoni suurde skeemi, kus XIX sajandi rahvuslus sünnitas traditsioonilise ja 20. sajandi katastroofid eksperimentaalse vormi? Alles pärast seda, kui oleme uurinud 1930. aastate militaristlik-maskuliinseid ajalooromaane, Ristikivi paguluses leitud teed ajaloo juurde või Krossi mitmekesist loomingut, saame vastata, kas see seos funktsiooni ja vormi vahel ikka peab paika.

Teine tähelepanek, mis seab Andersoni skeemi kahtluse alla, on see, et ajalugu ei esine kirjanduses sugugi mitte ainult katastroofi kujul ja eksperimentaalses vormis. Vähemalt samavõrra on esil ajalooromaan žanrikirjandusena ja ajaloo teema peavoolu kirjanduses, mis ei ole ei pessimistlik ega ka vormilt üleliia eksperimentaalne. Ka siin on heaks näiteks eesti nüüdiskirjandus, mis pakub mitmekesist paletti neist võimalustest, kuidas ajalugu ilukirjanduses meie kaasajal esineb. Juba kahe kümnendi eest tõi üksikisiku minevikupaine kirjanduse keskmesse Ene Mihkelsoni vormiliselt otsinguline looming. Andrei Hvostovi „Henrik” ja „Projektijuht Posse” esindavad seda revisjonistlikku ajalookirjandust, mis püstitab endale epistemoloogilisi ja eetilisi probleeme, küsides, mida saab minevikust teada ja kus on meie eetilised piirid kujutamaks ajaloolisi tegelasi. Täiesti erinev on Tiit Aleksejev oma kahe viimase romaaniga, mille loitsiv stiil manab meie ette võluva fiktsionaalse maailma. Seal on minevik pigem pelgupaik, sobiv taust ajatute mehelikkuse, au ja sõpruse teema lahkamiseks. Indrek Hargla ajaloolised kriminaalromaanid on lugejatele külgetõmbavad muu hulgas kindlasti ka kohaliku olustiku tõttu.

Ja lõpuks, ning sellest oleks tulnud ehk alustadagi, on eesti ajalooromaan huvitav materjal kultuurimälu uurijatele. Parafraseerides Heinrich Heinet, nimetab Ann Rigney ajalooromaani „kaasaskantavaks monumendiks”, rõhutades, et erinevalt materiaalsetest monumentidest võimaldab ilukirjandus kanda kultuurimälu edasi ka ruumilise distantsi korral, näiteks paguluses. Samuti on need vastupidavad ajas, kuna kanoonilisi tekste loevad järgnevad põlvkonnad üha uuesti ja ka unustusse vajunud tekstid võivad tänu vastsetele lugejatele tuua esile uusi minevikutahke.

Rigney näitab, et kuigi ajalooromaanide lugejad tunnistavad kirjaniku õigust fantaseerida, võtavad nad neid fiktsionaalseid tekste ometi kui üht ajaloo versiooni. Lugejad annavad endale aru, et see pole täiuslik, ja see tõukab neid uurima, kuidas asjad tegelikult olid. Samuti õhutavad ühed tõlgendused looma teisi ja alternatiivseid ning seda mitte ainult ilukirjanduse vallas, vaid ka teistes žanrites. Nii toidavad ajalooromaanid lubadust paremast ja korrektsemast ajaloost kunagi tulevikus ja mõjutavad ajalookultuuri väljaspool ilukirjandust. Eesti kultuuris on siin parimaks näiteks muidugi Bornhöhe „Tasuja”, mille rolli Jüriöö-teksti genereerimisel on kirjeldanud Marek Tamm, või ka Vilde „Mahtra sõda”. Mõlema puhul on üsna kindel, et ilma nende teosteta ei tunneks ka meie ajalooteadus Jüriööd ja Mahtra sõda sellise kaliibriga sündmustena, nagu need on seda praegu.

Ajalooromaani käsitletakse konverentsil „Ajalooromaan: poeetika ja poliitika”, mis toimub 8. ja 9. märtsil Tallinna ülikoolis. Info www.utkk.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming