Millal on kirjandus veel üldse kirjandus?

Piret Viires: „Virtuaalreaalsuse ja liitreaalsuse teemaga seoses tõuseb kirjanduse piiride küsimus – kui kaugele need piirid ulatuvad?“

PILLE-RIIN LARM

Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjanduse professoril Piret Viiresel on käsil digitaalse kirjanduse uurimus. Teadlane tutvustab Sirbi lugejale oma tähelepanekuid.

Mida kõike hõlmab õieti digitaalse kirjanduse mõiste?

Digitaalne kirjandus on Elektroonilise Kirjanduse Organisatsiooni (Electronic Literature Organization) definitsiooni järgi kirjanduse tunnustega teos, mille loomisel on kasutatud kas üksiku või võrku ühendatud arvuti võimalusi. Digitaalne kirjandus on digitaalselt sündinud, selle loomise ja lugemise eelduseks on arvutitehnoloogia. Sellise kirjanduse näidetena saab tuua hüpertekstikirjanduse, multimeedialuule, interaktiivse proosa, kollektiivsed online-romaanid, luulegeneraatoritega loodud luule, eri meediumide (tekst, pilt, heli, video) ühendamisel loodud keerulisemad kübertekstid jms.

Digitaalset kirjandust on loodud 1980. aastate lõpust. Uuemal ajal saab digitaalse kirjanduse hulka lugeda ka ühismeediakirjanduse (nt Facebooki-luule, tviteratuur) ja internetipõhise fan fiction’i. Niisugust kirjandust on loodud ka virtuaalreaalsuse tehnoloogiat kasutades (nt CAVE-luule, mida on arendatud USAs Browni ülikoolis). Näiteid on ka digitaalsest kirjandusest, mis on loodud liitreaalsuse tehnoloogia abil.

Digitaalse kirjanduse mõiste kõrval on kasutatud sünonüümina mõistet ‘elektrooniline kirjandus’. Eestis on minu enda eestvõttel läinud kasutusele ka küberkirjanduse mõiste, kuid kaldun nüüd siiski ise eelistama ‘digitaalset kirjandust’. See haakub paremini ka praegu aktuaalse digihumanitaaria valdkonnaga.

Piret Viires virtuaalreaalsusprillide ja juhtpuldiga 2011. aastal Browni ülikoolis USAs.

Virve Sarapik

Missuguseid tähelepanekuid oled Eesti digitaalse kirjanduse kohta teinud? Kas sellel on muu maailmaga võrreldes mõni eripära?

Eestis ei ole klassikalise digitaalse kirjanduse näiteid paraku kuigi palju võtta. Varasemast ajast on alles vaid mõned teosed, nagu Hasso Krulli hüpertekstuaalne luuletus „Trepp“1 aastast 1996 ja Aare Pilve luulekogu „Üle“2 samast aastast. Mitmed internetis olnud projektid on kahjuks kadunud, näiteks Märt Väljataga sonetigeneraator aastast 2000 või Tambet Tamme projekt „The Weather Station Never Lies“ ehk „Ilmajaam ei valeta kunagi“. Päris žanripuhta meediume ühendava digitaalse kirjanduse näide, mis on siiani kättesaadav, on Tõnis Tootseni veebilehel Mõttelõke leiduv „Jonnakas laul“ (2009).3

Küll aga on Eesti autorid olnud aktiivsed ühismeedia kirjanduse loojad, siin võib esile tuua Liina Tammiste Facebooki-luule ja Keiti Vilmsi säutsud. Facebooki on oma loomingu algseks avaldamiseks kasutanud paljud autorid: Kaur Riismaa, Janar Ala, Kaupo Meiel jt. Aktiivne oma loomingu postitaja Facebookis on ka (:)kivisildnik. Mart Juur ja Contra postitavad aga sageli Facebookis luuletusi või sõnamänge, mida Facebooki kasutajaskond edasi arendab – siin saab näha digitaalsele kirjandusele iseloomulikku kollektiivset ühisloomingut.

Kuidas suhtud sellesse, et veebikirjandus paberile pürib? Mullu ilmus seesuguseid teoseid lausa ridamisi. Kas paber on jätkuvalt prestiižsem kui internet ja raamatu ilmumine initsiatsioon?4

See veebikirjanduse paberile pürgimine on tõesti huvitav fenomen. USAs on ühismeediakirjandust hakatud nimetama alt lit’iks, mille eestkõnelejad näevad seda tüüpi loomingus võimalust vabastada kirjandus juhtivate trükimeedia kirjastuste hierarhilisest ja nende kontrolli all maailmast ning leiavad, et kirjandus peaks kuuluma vabasse võrguellu. Siiski on mitmed alt lit’i autorid oma teoseid ka trükis välja andnud.

Sama on Eesti puhul: nii Liina Tammiste kui ka Keiti Vilms, eesti ühismeedia­kirjanduse esindusnäited, on oma teoseid avaldanud trükis. See on selle poolest eriti huvitav, et kui autorite nagu Kaur Riismaa puhul, kelle luuletused ei ole vormiliselt spetsiifiliselt veebiluule, on Facebook lihtsalt mustandi- ja katsetuskoht, siis Tammiste ja Vilms on oma loomingu üles ehitanud just Facebooki ja Twitteri spetsiifikale. Sellest hoolimata on nad soovinud jätta jälje ka trüki­kirjandusse.

Võib tõesti arvata, et põhjuseks on raamatu ikka veel kõrgem prestiiž ja raamatu avaldanud autor on rohkem kirjanik kui ainult internetis avaldav autor. Teine põhjus võib olla igavikulise ja püsivuse otsing, paberraamat püsib kauem kui veebitekstid. Seda tõestab ka eesti varasema hüpertekstikirjanduse ja muude digitaalse kirjanduse projektide kurb saatus.

Missugune võib olla (digitaalse) kirjanduse tulevik?

Kogu digitaalse kirjanduse areng on sõltunud arvutitehnoloogia seisust. On liigutud lihtsatest 1990. aastate alguse hüpertekstikirjanduse teostest keerulisemate multimeediatekstideni ning XXI sajandil Web 2.0 arenguga kaasnenud igamehekirjanduseni ja ühismeediakirjanduseni, mida võib seostada osaluskultuuri mõistega.

Oletan, et kirjanduse tulevik võibki sõltuda sellest, kuhu suunas liigub arvutitehnoloogia. Ise pakun välja, et potentsiaali uuteks ja üllatavateks nähtusteks on virtuaalreaalsuse tehnoloogial. Kui CAVE-luule andis esimese tunde, kuidas võiks lugeda ja kogeda luulet virtuaalreaalsuses, siis tänapäeva VR-tehnoloogia arenedes oleks siin võimalusi kirjandusele rohkesti. Virtuaalse reaalsuse kunstiprojektid on kunstinäitustel juba olemas, seega võib eeldada, et virtuaalse reaalsuse vahendeid saab kasutada ka digitaalsete kirjandusteoste loomiseks.

Digitaalseid kirjandusteoseid oleks võimalik luua ka liitreaalsuses (kui võrrelda populaarse mänguga „Pokémon Go“, võiksid näiteks tegelikkusse ilmuda pokemonide asemel luuletused). Üks samm selles suunas on Kaur Riismaa nutiluulekogu „Tarabella“ (2017), kus audioluuletekstid on seotud Pelgulinna kohaspetsiifikaga, ehkki päris liitreaalsus­projektiks seda pidada ei saa.

Kogu virtuaalreaalsuse ja liitreaalsuse teemaga seoses tõuseb aga ka küsimus kirjanduse piiridest, sellest, kui kaugele need piirid ulatuvad. Millal on kirjandus veel üldse kirjandus, mida on selleks vaja? Lugu? Sõnu? Teksti? Keelt?

Mis on kirjandusele düstoopia?

Kirjandusele on düstoopia see, kui inimesed enam ei loe ja kui autorid enam ei kirjuta. Kui pole ei lugusid, sõnu, tekste ega keelt. Kui ei olegi midagi.

1 http://www.eki.ee/kodud/krull/trepp.htm

2 http://web.archive.org/web/19980223070631/http://www.lai.ut.ee:80/~rex/

3 http://www.motteloke.xyz/vilm.html#algus

4 Vt Piret Viires, Läinud kümnendil toimus eesti kirjanike hulgas digimodernistlik veebiplahvatus. – Postimees 12. XII 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht