Milleks (au)hinnata tõlget?

Kerti Tergem, tõlkija ja toimetaja

Aasta algus on kirjarahvale alati pisut pidulikum kui jõulud, sest kõikmõeldavad auhinnafondid avavad taas oma rahakotirauad, et tunnustada möödunud aasta tublimaid suleseppasid. Kutsutakse kokku komisjone, kuhu tillukeses Eestis polegi nii lihtne liikmeid leida, sest teiste üle otsustaja roll tähendab ühtlasi enda loomingu taandamist võistlejate seast. Olgu valik milline tahes, kritiseerijate read aastatega ei hõrene ja sündinud  irisejate suud ei sulge ka sinna topitud auhinnanuts.

Kultuurkapitali aastapreemiate komisjonid on oma valiku rahva ette toonud. Žürii töökoormuse hajutamiseks on seekord moodustatud kaks erikomisjoni, lastekirjanduse ja tõlgete hindamiseks. Esimest korda arvustab tõlkeid kolmik, mille kõik liikmed on ise tõlkijadtoimetajad. Toimetaja loeb teksti teistmoodi kui lugeja, nimetatagu seda pealegi  professionaalseks kretinismiks. Ja kogenud toimetajal piisab raamatu põgusast lehitsemisest, et teha vahet heal ja halval tõlkel. Möödunud aasta tõlkeraamatute bibliograafiline loend üksi oli 64 lehekülge pikk.

Kuidas sellises massis üldse teri sõkaldest eraldada? Erialakirjanduse tõlkimine nõuab eeskätt vastava valdkonna tundmist, sestap hinnatakse – nagu kirjas ka kultuurkapitali statuudis – ilukirjanduslikke tõlkeid, kuna neid võib  pidada enam-vähem ühes kaalukategoorias võistlevaks. Ennekõike jäävad silma maailmakirjanduses tähelepanu pälvinud teosed, sest üksnes meisterlikult kirjutatud algupärand pakub tõlkijale piisavalt väljakutset ja võimalusi oma oskusi ja keele rikkust demonstreerida. Lisaks on väga headel tõlkijatel voli valida vahendamiseks väga head kirjandust. Ehkki müügiarv näitab vastupidist, ei taha ma siiski uskuda, et eestlane otsib raamatust üksnes  seda, kes kunas kui kõvasti kaanis ja kuidas kellele kuhu keeras. Kuigi valiku tulemused võivad näida ettearvatavad, tuginevad need kõigi eelarvamuste kiuste argumenteeritud tekstianalüüsile. Nii on jäänud nominentide seast välja avalikku imetlust pälvinud teoseid, mille pool loorbereist tegelikult toimetajale kuuluksid. Või siis suurepäraseid tõlkeid, millele on teinud karuteene kirjastuses lugemata jäetud korrektuur. 

Angloameerika tõlgete massiline ülekaal kisendab vajaduse järele premeerida eraldi tõlkeid inglise keelest ja muudest keeltest. Sellise võimaluse puudumist kompenseerib komisjon sageli väga erilistest keeltest tehtud tõlgete esiletoomisega. Eesti algupärandile jagub auhindu siit ja sealt ja sageli nopib need üks ja sama autor. Tõlkijatele aga tähelepanu ei jätku. Ajalehtede raamatututvustustes „ei mahu„ sageli mainima  isegi tõlkija nime, rääkimata talle mõne kiidusõna poetamisest. Raadios loetakse ette raamatukatkendeid, kuid kes on need eesti keelde pannud, seda ei kuule pea kunagi. Nõnda näidatakse oma hoolimatust ja lugupidamatust ning rikutakse elementaarseid autoriõigusi. Tõlkija nimi on kaubamärk ja see ei tohiks puududa kusagilt, kus tema tõlkest juttu. Läbi meie kirjakeele suhteliselt lühikese ajaloo on tõlgetel olnud keele arengule  märksa suurem mõju kui eesti algupärandil. Järelikult on oluline, kes ja kuidas neid tõlkeid teeb.

Olen vägagi selle poolt, et ergutamist vajavad just noored tõlkijad – noored ses mõttes, et 10–15 aastat tõlketegevust ei ole veel märkimisväärne iga. Oma põlvkonna tegijate seast võin kvaliteedimärgiga nimesid lugeda üles terve rea: Triinu Pakk, Aet Varik, Ene-Reet Soovik, Indrek Koff, Maarja Kangro,  Kati Lindström jpt. Lugege nende tõlkeid ja te ei pettu. Aga tõlkija on nagu hea vein, mis aastatega aina paremaks läheb, olenevalt muidugi sellest, kuidas teda (s.t nii veini kui ka tõlkijat) hoida. Kui oled terve elu keelepõldu harinud ja sinu tõlgete seltsis on märkamatult üles kasvanud mitu põlvkonda tublisid inimesi, siis võiks ju väike tähelepanuavaldus ometi õigustatud olla? Nõnda kukubki välja nii, et kultuurkapitali aastapreemiat samastatakse  elutöö preemiaga, sest see on üleüldse ainus võimalus tunnustada tõlkijat. Head tõlkijad ei kasva puu otsas, vaid kogenud ja peenetundeliste toimetajate käe all. Häid toimetajaid omakorda otsitakse Eestis tikutulega taga. Kui me nende tööd rohkem väärtustama ei hakka, sureb see liik peagi välja koos ilusa emakeelega.

Eesti autoritele jagab kultuurkapital aastaseid ja mitmeaastaseid loomestipendiume ja ühekordseid  autorihonorare. Miks ei võiks olla ka tõlkijate toetamiseks ning tunnustamiseks veel mõni väljund? Võib ju unistada, et ehk võtavad Eesti Rockefellerid vaesel ajal lohutuseks pihku hea raamatu ja märkavad ka selle tõlkijat. Ilus oleks igasugune algatus. Tõlgete hindamine ja auhindamine ei ole mingil juhul tühi töö ja vaimunärimine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming