Mina olengi Albert Trapeež

Toomas Raudam

Leonhard Lapin, Albert Trapeež, tema sugulased, sõbrad ja tuttavad. Kujundanud autor, toimetanud Andres Langemets. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 102 lk. Kunagi kirjutasin essee oma ülikoolipäevist, toonastest sõpradest, ülikooli kunstikabinetist, Kaljo Põllust. Pealkirjaks panin „Mina olen visarid”. (Selgituseks neile, kes võib-olla ei tea: Visarid oli edumeelne kunstirühmitus, mis tegutses Tartu ülikoolis aastail 1967–1972.) Tahtsin selle võrdlemisi absurdse ning kohmaka sõnastusega öelda, et kogu mu hing kuulus, kuulub praegugi sinna, aega, mis polnud mitte ainult möödunud, vaid ka kadunud või isegi kaotatud, sest päris omatahtsi ei sünni ükski surm. Ma võisin selle aja kohta öelda ükskõik mida, kõik oli nii, oli tõsi. Olin mitmuslik ainsus, ma võisin käe ette sirutada, võtta kinni armetust loksuvast ukselingist ning tunda seal teisi käsi, välja sirutunud sõrmi, kes juba varem lingist kinni olid haaranud, et see kiiksatades alla vajutada pääsemaks jahedasse tuppa, kus võisin oma rahulolematusega rahul olla („visar” tähendab Simuna murdes rahulolematust). Kuigi „teine” olemine on tavaline nähtus, nagu ka selle mõiste filosofeerimine, juhtub siiski harva, kui see ka tegelikult nii on. Ikka tullakse ju selle juurde tagasi, mida tegelikult pole ja mis füsioloogiliselt kuskil ei asu, vaid mis pidevalt taastekib. „Mina” piiriks pole mitte inimaju, vaid nahk, imeõhuke membraan meie ja meid ümbritseva tegelikkuse vahel.

Lugedes Leonhard Lapini kirjutatud lugusid oma sõbrast, sugulasest ja tuttavast Albert Trapeežist, tundsin jälle toda õnnist armastus- või armumistunnet, mis toonagi, kui olin kiindunud kõigesse, mis minu ümber toimus. Tajusin, et ka minuga on juhtunud samasugused lood ja mitte pelgalt sarnased, vaid täpipealt sellised. Kuulakem, mida on Lapinil pajatada oma sõbra Alberti tuttavast Jürist, pangem tähele ka seda, kui talitsetud on jutustaja tegelikkuse esilemanamisel. Ta justkui kardaks solvata elu, mis kätkeb endas tükk maad karmimaid näiteid.

„Sellega võiks loo Jürist lõpetada, kui ta mõneti ei oleks erinenud teistest ligimestest – nimelt puudus Jüril pea. … Tal puudusid silmad, nina, suu, kõrvad, juustest rääkimatagi. Kuidas ta seejuures elus kõigega hakkama sai, jääb mõistatuseks” (lk 57).

Minul seevastu on kõik see, mida Jüril pole. Mul on pea, millest käib läbi mustmiljon mõtet murdosasekundiga, kusjuures vähemalt pool neist on laenatud või vägivaldselt võetud. Mul on silmad, kuid need pole nägemiseks, vaid pimedusse põgenemiseks. Mul on kõver katastroofinina, paraku see aga pärislõhnu ei tunne, pärilik viga, mis teha. Mul on suu, kuid sellest „kukub sillutisele üksikuid hõbenõusid” ja ma püüan sellega „kujundlikke kärbseid”. Mul on kõrvad, kuid need narmendavad rokist ja bluusist. Mul on isegi juuksed, kuid need pole kammimiseks, vaid nööri punumiseks, et tulekahju korral ennast sellega aknast alla lasta.

Kuid hoolimata sellest, õigemini, paremini, just tänu sellele, et mul on kõik eluks vajalik olemas, pean ma endalt igal hommikul pehmeid susse voodi alt varvaste otsa õngitsedes hämmeldunult küsima: kuidas ma küll eluga toime tulen? Pole ju loogiline, et tulen, ometi see nii on.

Toon veel ühe näite, siis lõpetan, sest selliseid leebeid, tegelikkust lakeerivad stseene leidub raamatus igal leheküljel mitu.

„Milleks?” imestas Trapeež ja keeras punast köögikraani – sealt voolas punast veini. Keerasin ka külmaveekraani, sealt voolas hoopis valget veini” (lk 43).

Nii ju ei olnud! Kui me kõik veinid olime ära joonud ja ühikatoa seinas olid augud nende avamisest ja meil oli juba ükskõik, mida juua, sest kõik muutus suus tagasi alkoholiks, täpsemalt viinaks, kui me siis kraanid lahti keerasime, tuli sealt selget šampooni, mis muutus suus seebivahuks ja me seisime kummargil peldikupottide kohal ja pakkisime verist sulaseepi. Ja nii kestis see nõukaaja lõpuni. Polnud ühtki kraani, kust oleks tulnud midagi muud. Õnneks me ära ei surnud, pärast laulvat revolutsiooni oli vesi jälle vesi ja viin viin ja niipea, kui Savisaar võimule tuli, kadusid ka prussakad nagu tina tuhka.

Mis parata, karm tegelikkus on Lapinist kaugel, tuhatjalu põgeneb ta selle eest oma töntsidel lampjalgadel. Kuidas ta küll oma eluga toime tuleb?

Jah, ma armastan Trapeeži rohkem kui „väikest vaala” Lapinit ja pean temast enam lugu. Mitte sellepärast, et tema pilk on kainem (oh, kui seda Leod vaid ees poleks!) ja sõna tabavam (kui Leo vaid lubaks!). Põhjus on lihtne. Kui Leo on pildil, siis Albertit seal pole. Pole veel kuulnud, et keegi temaga intervjuu oleks teinud või et ta mõnes surmavas meelelahutussaates à la „Jüri Üdi klubi” üles oleks astunud. Kui vaid nii saaks, olla olemata, ainult seal, kus sind on kõige rohkem, raamatus, pildis, muusikas! Paraku on see tänapäeval ilmvõimatu. Olin väga kurb, kui „Kodutuse” autor, kulka 2011. aasta proosapreemia laureaat Olle Lauli anonüümsusest loobus, oma näo lehte panna lasi ja ennast intervjueerida lubas.

Teen või tina: hiigelhea teosega võrreldes polnud rääkijal ei nägu ega tegu. Lähtudes ühest Lapini pildiseeriast, võin salamisi sosinal öelda: „Tal olid augud peas”.

Nüüd on järel vaid tema, Albert. Elagu transrasvunud Trapeež!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming