Minevikust olevikku, sealt tulevikku

Anneli Mihkelev

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.Juhan Liiv Need Juhan Liivi surematud sõnad sobiksid suurepäraselt iseloomustama Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses 28. ja 29. oktoobril toimunud IX Balti kirjandusteadlaste konverentsi „Minevikust olevikku. Mäluteisendused kaasaegses kultuuris”. Nüüdseks juba traditsiooniks saanud iga kahe aasta tagant toimuv Balti kirjandusteadlaste ühiskonverents sai alguse 18 aastat tagasi Tallinnas tollase Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktori Toomas Liivi eestvedamisel. Ürituse korraldajaiks on olnud Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ja selle sõsarinstituudid Riias ja Vilniuses. Traditsioon näeb ette, et üritus leiab üle kahe aasta aset ühes Balti riigi pealinnas. See annab igale instituudile konverentsi korraldamise võimaluse korra kuue aasta tagant.

Esimestest konverentsidest peale on kõnealused teemad olnud seotud Eesti, Läti ja Leedu kirjanduseluga. Viimasel kolmel konverentsil on võetud keskseks mäluteema ning sellega seonduv. Nii oli 2005. aastal Tallinnas konverentsi teemaks „Meil on midagi ühist: balti mälu” („We Have Something in Common: the Baltic Memory”) ning lätlased jätkasid 2009. aastal kirjanduse ja mälu teemal „Taas balti mälu: kaotatud ja leitud 1940. – 1968. aastate kirjanduses” („Back to Baltic Memory: Lost and Found in Literature 1940–1968”). Vilniuse konverents 2010. aastal nihutas ajalist dimensiooni veelgi edasi teemaga „Balti mälu: lõpu algus. Kirjanduslikud protsessid aastail 1968–1988” („The Baltic Memory: the Beginning of the End (Literary Processes From 1968 to 1988”).

Seekordsel Balti kirjandusteadlaste konverentsil võeti mäluteema laiema vaatluse alla, keskendudes sellele, kuidas väljenduvad ja toimivad kollektiivne, individuaalne, kultuuri- ja ajaloomälu kultuuris, mitte ainult kirjanduses, vaid ka teistes kunstiliikides. Kui seni oldi ikka suuremal või vähemal määral kinni nõukogudeaegses poliitilis-kultuurilises pärandis, mille kohaselt käsitleti Balti riikidena vaid Eestit, Lätit ja Leedut, mis olid NSVLi poolt okupeeritud ja kuulusid Nõukogude Liidu koosseisu, siis seekordse konverentsiga üritati äratada see osa ajaloomälust, kus enne Teist maailmasõda arvati Balti riikide hulka ka Soome ja Poola. Teine maailmasõda ja kolme Balti riigi okupeerimine lõi kiilu Läänemere-äärsete maade koostöösse igas valdkonnas ning seda kiilu on tunda veel nüüdki, mil Nõukogude Liidu lagunemisest on möödas 20 aastat.

Kirjandust ja kultuuri silmas pidades ei saa ajaloost üle ega ümber: ajalugu on alati kohal, sest see on ühtlasi ka meie kultuurimälu. Seepärast on Juhan Liivi sõnad minevikust, mäletamisest ja tulevikust igati asjakohased. Minevikku ei saa ega tohi unustada, kuid sellega peab katsuma hakkama saada ning midagi tuleks sealt ka tulevikku kaasa võtta.

Ajaloo meeldetuletamiseks sai kõigepealt sissejuhatavalt sõna ajaloolane Olaf Mertelsmann Tartu ülikoolist, kes meenutas ajaloolisi sündmusi Balti riikide ajaloost ning juhtis ühtlasi tähelepanu ajaloo ja kirjanduse vahelistele suhetele ning kahe distsipliini erinevustele. Ometi on ilmselge, et kirjandus ammutab oma materjali sageli ajaloost ning kirjandusel on olemas omad lemmikperioodid, millest kirjutatakse rohkem. Teine maailmasõda ja sellele järgnev aeg oma traagikaga on kindlasti üks niisuguseid perioode. Kirjanduse uurijatele pakub huvi, kuidas kirjandus konstrueerib lugusid minevikust ning millist eetilist ja poliitilist mõju need lood ühiskonnas laiemalt võivad omada. Igasugune konstrueerimine toob aga esile uusi minevikutõlgendusi ning erinevaid lugusid, mida inimesed võivad ühe sündmuse kohta mäletada. Et igas loos on aga tera tõtt, sellele juhtis tähelepanu Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Mari Sarv, tuues näiteid igapäevaelust ja suuliselt levivaist lugudest. Pole välistatud, et järgmiseks võivad niisugused lood ilmneda juba kirjanduses ja kunstis.

Rahvastel mälestused ajaloost kultuurimälus erinevad, kuid sõjaga seonduv on alati traagiline ja valus. Aeg teeb aga siingi oma töö, muudab mälestusi ja pakub kunagistele reaalsetele sündmustele uusi tõlgendusi, kui mitte unustust. Võib-olla on üks ilmekamaid näiteid selles vallas ühe tuntuma rootsi kirjaniku Torgny Lindgreni romaan „Pölsan” (2002), millest kõneles soome kirjandusteadlane Marjaana Svala. See romaan Teise maailmasõja kurjategijast, kel on uus elu ilma ühegi seoseta mineviku ja olevikuga, puudutab paljusid rahvaid ja inimesi, kelle kultuurimälus on sõjakogemus, ka Läänemere ida- ja läänekalda elanikke.

Soome mäletab küll võidukat Talvesõda, kuid ka pidevat Nõukogude Liidu surve ja mõju all elamist pärast sõda. Meile lähedased maad pole maailmas ainsad paigad, mis tollaste sündmuste tõttu kannatasid. Sellest rääkis soome uurija Elina Liikaneni ettekanne kolmanda põlve kirjanike teostest, kus kujutatud Hispaania 1936. – 1939. aasta kodusõda ja Franco režiimi, ning nende teoste võimalikust mõjust tänapäeva ühiskonnale.

Nõukogude okupatsiooni all kannatanud Balti riikide inimestele seondub Teise maailmasõja aeg küüditamiste, metsavendluse ja stalinistliku terroriga ning nende mälestuste valust vabanemine võtab aega. Seepärast oli mitmeid ettekandeid, kust peegeldus valus ajaloomälu. Nii kõneles Anneli Kõvamees Tallinna ülikoolist sellest, kuidas eesti kirjanduses kujutati Nõukogude 1940. – 1950. aastate vangilaagreid. Eva Eglāja-Kristsone Läti ülikoolist keskendus läti kirjanike autobiograafiatele, mis on ilmunud pärast nõukogude aega. Sealgi ilmneb ajastu traagika ja vastuolulisus: nõukogude kaanoni omaksvõtt, kohanemine, nõukogude argielu jms.

Kolonialismi teemat puudutas oma muidu eksistentsialismile keskendatud ettekandes Epp Annus, küsides, miks oli eksistentsialismiteema Eestis väga populaarne just 1960. aastail. Postkolonialismi aspekti tõi välja ka Läti ülikooli teatriuurija, professor Benedikts Kalnačs, kes käsitles oma ettekandes kolme Balti riigi viimase kahekümne aasta draamakirjandust kui postkolonialistlikku, mis sisaldab hulgaliselt koloniaalseid narratiive.

Eesti teatriuurija Piret Kruuspere osutas ettekandes Madis Kõivu kolmest näidendist „Tagasitulek isa juurde”, „Stseene saja-aastasest sõjast” ja „Lõputu kohvijoomine”, kuidas neis viimase sajandivahetuse silmapaistvais eesti näidendeis antakse edasi kollektiivse ajaloomälu dramaatilist ja valusat kogemust.

Anneli Saro analüüsis oma ettekandes nõukogude aja kujutamist eesti teatrilaval ning filmis. Ettekandes jõuti siiski optimistlikumale järeldusele, et 1990. aastatel oli nõukogudeteema märksa rohkem esil, kui see on olnud XXI sajandi algul, ning needki vähesed lavastused, kus seda teemat käsitletakse, on pigem irooniavõtmes või teises äärmuses – nostalgilised ja müstifitseeritud.

Mitmes ettekandes Eestist ja meie lähinaabritelt üritati nõukogudeaegset kirjandust taaslugeda ning seal uusi aspekte avastada. Aare Pilv võttis vaatluse alla Rudolf Sirge romaanid „Rahu! Leiba! Maad! (1929), „Maa ja rahvas” (1956) ning esimese romaani uue variandi „Tulukesed luhal” (1961) ning arutles nende teoste põhjal kirjandusteose muutumise ja tõlgendamisvõimaluste üle johtuvalt ajaloolisest kontekstist.

Leedu uurija Dalia Satkauskytė analüüsis leedu luuletaja Vladas Šimkuse nõukogude ajal ilmunud tekste, mis on saavutanud taas populaarsuse, ning üritas jõuda selgusele, millised kultuurimälu elemendid muudavad teksti kõnekaks eri kontekstis ja eri aegadel.

Poolale tähendas Teine maailmasõda ja sellega seonduv kõigepealt holokausti ning seejärel kommunistlikku režiimi. Sellest, kuidas kirjanduses holokausti on kujutatud, et holokaust võib olla seotud väga erineva kontekstiga, rääkis oma ettekandes Marek Kaźmierczak Poznańi Adam Mickiewiczi ülikoolist. Seejuures tõi ta näiteid nii poola, kui ka inglise ja heebrea kaasaegsest kirjandusest, kus holokaust on üle kantud populaarkunsti vormidesse.

Grazyna Gajewska Poznańist keskendus oma ettekandes samuti popkultuuri ja mälu suhetele, võttes vaatluse alla Krzysztof Gawronkiewiczi ja Krystian Rosenbergi koomiksromaani „Achtung Zelig!” („Maailmasõda”). Kõneleja juhtis tähelepanu sellele, et 1990. aastate lõpust on seni peamiselt meelelahutuslikel eesmärkidel avaldatud koomiksid muutunud ka tõsisemate teemade, sh sõjateema käsitlemise vormiks. Kõnealused pildiraamatud on Poolas pälvinud laialdast akadeemilist huvi, sest seal on kasutatud kultuurimälu ning visuaalset keelt kõrvuti verbaalsega.

Lódźi ülikooli professor Eleonora Jedlińska rääkis oma ettekandes mäluteatrist, mis kujutab holokausti, Poola avangardistliku kunsti suurkuju Tadeusz Kantori loomingu põhjal. Poola uurijate ettekanded olidki selles mõttes igati uuenduslikud, et ühendati omavahel erinevate meediumide analüüs: sõna täiendas pilti ja vastupidi. Tadeusz Kantori looming ühendab teatri- ja kujutava kunsti ning on selles mõttes väga hea intermediaalse kunsti näide.

Teatri ja mälu teema leidis käsitlemist veel Läti Ülikooli doktorandi Zane Radzobe ühe silmapaistvama lavastaja Alvis Hermanise loomingut käsitlevas ettekandes „Teater kui mälumasin”. Hermanis on lavastaja, kes üritab Läti tänapäeva kultuuri mälu abil Euroopa kultuuri konteksti asetada.

Läti identiteedi otsingutest ja kujutamisest kirjanduses kõneles Maija Burima. Läti nüüdiskirjandus ei saa mööda minna riigi majanduslikust olukorrast, mis on kaasa toonud täiesti uue situatsiooni ning majandusemigrantide põlvkonna, kus esineb mitmeid identiteete.

Sellest, kuidas groteski kaudu on läbi aegade tähelepanu juhitud sellele, et midagi on ühiskonnas või konkreetses situatsioonis valesti, rääkisin eesti kaasaegse kirjanduse, täpsemalt Ervin Õunapuu ja Mehis Heinsaare loomingu põhjal.

Leedu kirjandusest kõneles seekord Tallinna ülikooli magistrant Berit Kaschan, keskendudes Jurga Ivanauskaitė skandaalsele, kuid mitmeid kultuurimälu kihte sisaldavale teosele „Nõid ja vihm” (1993) kui traumanarratiivile ennekõike naistegelaste seisukohast. Berit Kaschanile sekundeeris leedu kirjandust käsitledes Kaunase ülikooli uurija Tomas Kavaliauskas, kes võttis vaatluse alla Marius Ivaškevičiuse reisikirja “Minu Skandinaavia” (2004), kus taas peegeldub traumaatiline nõukogude kogemus Rootsi heaoluühiskonna taustal ning uues keskkonnas uue identiteedi loomine.

Soome modernistlikus kirjanduses läbi aegade kestnud maskuliinsust, mis mõnikord võib tekitada traumaatilisi kogemusi, analüüsis oma ettekandes Leena Mäkelä-Marttinen. Seejuures tutvustas ta Eero Tarasti loodud semiootilist Z-mudelit kui tõhusat abivahendit kirjanduse interpreteerimisel.

Juudi kultuur polnud konverentsil esindatud vaid holokausti kaudu. Artur Kamczycki Poznańi Adam Mickiewiczi ülikoolist analüüsis oma ettekandes Prantsuse kunstniku Christian Boltansky töid, mis kannavad juudi kultuuris väga olulist mälukultuuri. Ettekandes keskendus ta spetsiaalsele juudi kultuuris levinud esivanemate poole palvetamisele, mida nimetatakse Yizkor ning mis on sageli juudi kultuuri ekvivalendiks. Yizkor’i tarbeks luuakse kõikvõimalikke väikesi mälestusesemeid, fotosid jms pudi-padi. Boltansky dekonstrueerib oma fotodes sellist materjali, et esile kutsuda vastureaktsiooni, kuid ta ei eita kultuurimälu kui sellist, vaid uskumust, et mälu on midagi püsivat ja konstantset. Niiviisi Boltansky hoopis stimuleerib kultuurimälu ja selle arengut.

Kõnealusel konverentsil käsitleti nii holokausti kui ka stalinistlike repressioonidega seotud kannatusi kõrvuti kui ajaloo traagilist poolt. Poola kolleegide suurepäraste ettekannete vahendusel said Eesti kuulajad rohkem teada holokaustist ning Eesti, Läti ja Leedu ettekannetega jõudis poolakate ja soomlasteni teadmine nõukogudeaegsetest kannatustest. Väga ilmekas oli seejuures ühe poola kolleegi ütlus, et ajalookogemus küll ehk erineb, kuid valu ja trauma on ühesugune ja ühine. Mälestusmärgid nii natsismi kui ka kommunismiohvritele võivad seista ja peaksidki seisma kõrvuti, nii nagu on kõrvuti neist traagilistest sündmustest kirjutatud ja loodud teosed. Kultuurimälus talletatud ja aeg-ajalt kunstiteostes ilmnevad ajaloosündmused tähendavad, et mäletame minevikku, et liikuda tulevikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming