Mitte-Tartu marsib!

Paavo Matsin

Mitte-Tartu. Koostanud ja toimetanud Sven Vabar. Kujundanud Mari Anso, pildistanud Kaja Pae. Topofon, 2012. 304 lk. Kiitkem kindral Vabarit! Kui keegi tahab hõivata ja tutvustada laiematele hulkadele midagi nii salastrateegilist nagu Mitte-Tartu olemasolu Tartus, siis on päris selge, et kaasata tuleb kohapealsed kõige kõvemad tegijad. Käesoleva kogumiku kaante vahelt leiabki kogu Tartu kirjanduslik-filosoofilise eriüksuse SAS Delta Force Commandos Nightstalkers Masing (Anti Saar, Berk Vaher, Joanna Ellmann, Maarja Pärtna, Kaja Pae, Aare Pilv, Tanel Rander, Meelis Friedenthal, Lauri Pilter, c:, Erkki Luuk, Kiwa, Mehis Heinsaar, Jaak Tomberg, andreas w). Ka nende kindrali Sven Vabari toimetamisoskuses pole mõtet kahelda, viimaste aastate üheks huvitavamaks ja intrigeerivamaks teoseks tuleb kindlasti pidada tema eelmist paraadülevaadet, Mehis Heinsaart käsitlenud artiklikogu. Nende kahe raamatu graviteeti ja kapatsiteeti vaagides võiks öelda, et Mitte-Tartu on praegu tugevamas seisus kui Tartu. Võiks isegi öelda, et Mitte-Tartu on vallutanud Tartu ja liigub vaimse välksõjaga ka Tallinna (ja Mitte-Tallinna) suunas. Peab kohe ütlema, et Tallinna kirjandusringkondadel ei ole vastavat väljaõpet ega mingit ligilähedastki koondumiskogemust. Ilmselt tapetakse nad luhauduga otse nende staabis Harju tn 1 ja ei halastata isegi ajakirja Looming kongidesse taganenud toimetajatele.

Mis on Mitte-Tartu?

Aga mis on siis see salapärane Mitte-Tartu? Raamatu eessõnas defineerib toimetaja Sven Vabar mitte-kohad paikadena, „millel puudub ümbritseva üldkehtestunud kultuuri jaoks tähtsus”, paljudel juhtudel on nende puhul tegu „ideoloogiliselt tõrjutud, pahaks pandud, välja tõugatud, koloniseerimissurve all kannatavate kohtadega”, need on ka „mõistlikku tähistust tõrjuvad teadvustamatuse-kohad”. Tartu puhul ei tule tema arvates niisiis mitte-kohtadena kõne alla näiteks „Werneri kohvik, kevad/sügis-hooajaline Toomemägi, kirjanduslik Karlova, Supilinn oma aguliromantikaga”, need on kohad ehk Tartu. Mitte-Tartu on selle teooria kohaselt pigem Hiinalinn, Raadi lennuväli, Annelinn ja muu selline.

Kahtlemata on Vabari selline lähenemine õigustatud ja intrigeeriv, kuid marginaalsusteooria alusel võib ka absoluutselt keskne kultuuris olla tegelikult tundmatu. Kõige lihtsam näide siin oleks mõni klassikaline ja ajaloos hinnatud kirjandusteos, mida keegi enam lugeda ei viitsi, kuna arvatakse, et niikuinii on kõik seda lugenud ja uurinud. Ka Mitte-Tartuga võib nii olla. Tõeline Mitte-Tartu võib minu arvates tänapäeval peituda ikkagi sellessamas Werneris või Toomemäel või lihtsalt raamatus pealtnäha igava pealkirjaga „Tartu”. Ka nendegi puhul on palju tundmatut, mitte-teadvustatut, näiteks kas või ülikooli peahoone pööning, mida vanasti kartser-muuseumis käies alati imetlesin. On üsna loomulik, et nii efemeerse valdkonna puhul ei ole ka kogumiku autorid mingi ühe lähenemise esindajad ega defineerigi midagi väga jäigalt. Saar kirjutab näiteks kaubamaja ning Ülikooli tänava vahelisest haljasalast, Pilv sellest, et ülikooli peahoone asus tema jaoks pikka aega nagu mingis tagahoovis, Vabar ise ka muudest abstraktsetest väljakutest kesklinnas. Mullegi tundub, et just ajaloolistes tsentrumites võib kohata peadpööritavat teadvustamatust ja unustust palju kontrastsemalt kui kuskil võsastuvas äärelinnas. Kui vaadata seda kogumikku, siis asub huvitaval kombel oluline osa Mitte-Tartust justkui hoopis inimeste lapsepõlves, sest seda raskesti tabatavat ulmariiki konstrueeritakse päris mitmel puhul pigem meenutuste (Pilv, Kiwa, Rander) kui konkreetsete uurimisretkede (Pae) või eksperimentaalsete meditatsioonide kaudu (Luuk).

Tartut ei ole mõtet muidugi ülehinnata, pakun, et enamikule väljastpoolt tulijatele on nii Supilinn kui ka Karlova ikka veel päris Mitte-Tartu. Tallinnast vaadates on üldse kogu Tartu kindlasti lihtsalt Mitte-Tallinn.

Aga et tegu ei ole mingi tavalise lahinguga, siis pole võimatu, et kindral Vabar nihutab Mitte-Tartu eest, võideldes tegelikult nii hoopis teadvustatud Tartu piire jõuliselt laiemaks. Värskes raamatus pildistatud-kirjeldatud Mitte-Tartu võib ju nüüd pärast tutvustamist saada üha enam külastatavaks nagu mõni Lonely Planeti reisijuhis soovitatud restoran, kuhu rahvas pärast lugemist tavaliselt kokku tormab. Salapärane luht ja mitte-koht kuskil Tartu silla all võivad sedasi täiesti devalveeruda ja isegi hävida.

Eriüksuse SAS Delta Force Commandos Nightstalkers Masing perimeeter

Loogiliselt kasutab Vabar ka mõistet „Mitte-Tartu literaadid”, ta sedastab, et juba Masing, Kaplinski, Alliksaar, Ehin, Kõiv liikusid kohati Mitte-Tartus. 1990ndate alguse värvikamad kirjandus- ja kunstiinimesed elasid küll Supilinnas (näit ka kogumikus esindatus Heinsaar) ehk Tartus, kuid tehti asju ja esindati pigem seda, mis kajastab Mitte-Tartut. Mitte-Tartu poole peale lähevad ka Erakkonnast paar autorit, Teatrilabor, Erkki Luuk, Kiwa ja eksp-liikumine ning veel mõned isikud. Vabar teeb eessõnas juttu ulmekirjanike seltskonnast, kes olid justkui kuskil Tartu ja Mitte-Tartu vahepeal (nt nimetab ta Friedenthali). Huvitav, kas seal vahepeal oldi geograafiliselt või vaimselt?

Vabari arvates määrabki eriüksuse liikmesuse see, et kõik eespool nimetatud liiguvad ühtviisi nii vaimselt ja loominguliselt mitte-kohtades kui ka tunnevad huvi linnaruumi vastu. Siinjuures on loomulikult kõrvaline küsimus, kas need isikud kunagi on elanud ise Mitte-Tartus. Mitte-Tartusse kuulumine ei ole nii lihtsalt määratletav. Näiteks Heinsaare loos „Kuusteist vaikuse aastat” vastandatakse hoopis Soomaa (või üldse metsikum loodus) ja Tartu ning tema teises vinjetis pealkirjaga „Ta on ootel ja valmis” kogetakse midagi ilmutuslikku ikkagi Supilinnas ehk selles linnaosas, mis on Vabari nägemuses niisiis pigem juba Tartu kui Mitte-Tartu. Ometi on selge, et toimetaja on üritanud siin Heinsaare lugudega edasi anda ikka sedasama erilist Mitte-Tartu essentsi, mille on otsinud ka teised kirjutajad, kes otseselt kirjeldavad linna või enda psüühika äärealade Mitte-Tartut. Niisiis, Mitte-Tartu võib olla mingi koht või piirkond linnas, ent ka hoopis tegevus (nt ebatavalises kohas luulelugemine või tänavakunsti tegemine), tihti ka näiteks lapsepõlvemälestus või psüühiline seisund. Mitte-Tartu on natuke nagu tiibeti joogide imemaa Šambala või Kristuse kuulutatud Jumala riik, mis on juba otsaga kohal ja inimese sees (vt lk 17:21, uuemates piiblitõlgetes on eksitavalt-liberaalselt „seas”).

Relvad ja kaliibrid

Mitte-Tartu temaatikat võib esitada ja esitataksegi kogumikus väga erinevate žanriliste relvaliikide toel: siin on esseid, novelle, näitusi saatnud kontseptuaalseid tekste, luuletus jne. Oluline on märkida, et ka üks ja sama autor võib vaadelda Mitte-Tartu teemat eri stiiliregistris. Näiteks Tanel Rander avaldab eeldatavalt lapsepõlvemeenutuse Annelinnast, kuid ka fantastilise essee Emajõest, kindral Vabar ise aga näituseteksti väljakutest, lagendikest ja luhast ning ühe novelli, mille tegelasteks on Tartu tänavakunstnikud.

Kogumiku Mitte-Tartu kirjutajaid võib katsuda ka muul kombel liigitada. On neid, kes üritavad teadvustamatusest, linna ja psüühika luhaaladest rääkida võrdlemisi spetsiifilises keeles. Esmapilgul läheksid siia eelkõige Luuk, Andreas W, Kiwa, Saar, Rander ja autor pseudonüümiga c:. Vähemalt mõned neist kuuluvad ka eksp-listi. Kuna ma kuulun ka ise sinna, siis võin öelda, et selles listis saadetakse peaaegu ainult tõelisi mitte-kirju ja tegeletakse Mitte-Tartu piiride jõulise laiendamisega.

On ka romantilise või nostalgilise tooniga lähenemist (mis muidugi ei välista stiiliregistritega mängimist, absurdisööste ja muud), nagu Vabari grafiti-Romeost ja -Juliast rääkiv meisterlik „Tänavakunstnikud”, Berk Vaheri sisekaemuslik lühipala „Baltijos Cirkas” , Heinsaare luhainimese Tartu tuleku jutt ning jällegi Kiwa tõeliselt voolav nostalgilis-lapsepõlvlik proosapoeem „t-st”. Mulle tundub, et Kiwa nagu mitmed teisedki siinsed kirjutajad toetub ehedatele piltidele nooruspõlvest, mida siis arendatakse hüperbool-saluutselt. Mingis mõttes ongi vist mälestuste esitamise ainus aus vorm just siis, kus kõik on päris ja pseudo üheaegselt. Muide, ka mul on sama kogemus mis Berkil: just lapsega jalutades olen sattunud kummalistesse kohtadesse, kuhu muidu kuidagi asja ei oleks või kus ilma lapseta oleks ehk isegi piinlik, kahtlane ja ebamugav, pervertlik ringi liikuda. Eluskilbi kasutamine on vana ja äraproovitud võte.

Friedenthali ajalooline naturalistlik pala „Kass” peaks ilmselt, vaatamata kogu järjekindlale jälestusväärsuse kultiveerimisele, ikkagi minema samuti romantika alla juba puht valitud kitšiliku ajaloolise lähenemise poolest. Tombergi polüfoonilist „Faddei Bulgarini kümme soont” on raskem määratleda. See meenutas mulle natuke kunagisi Trubetsky pundi tehtud täiuslikke rokkromaane, mis vastasid ju ka oma siit-ühiskonnast-ära-ihkamisega (igasugused Muuga ufod jne) otseselt romantilisele koodile, kus keskne teema on alati põgenemine olemasolevast (ajahetkest, ruumist, riigist, ajastust, reaalsusest fantaasiasse jne).

Mõnes mõttes on niisugune nostalgiline ja romantiline lähenemine paradoksaalne, kui mõelda valdavalt ikkagi karmidele mitte-kohtadele, mida üritatakse kirjeldada lugejale. Ilmselt erineb ka inimese vaade, kes elab ise Mitte-Tartus, väljastpoolt sissetungija omast, ei ole kunagi nii poeetiline. Mäletan õnnelikust lapsepõlvest, et ma ei osanud kuidagi hinnata Mustamäe korrusmaja inetuks või ilusaks, anonüümseks või originaalseks, see oli lihtsalt kodu. Samale järeldusele on tulnud ka arhitekt Kaja Pae, kes kirjutab tabavalt, et „taolistes kohtades elades asendub poeetika pragmaatikaga”. Vallutaja pilgus segunevad ikka eufoorsus, hetke-erilisus ja militaarne sentimentalism.

Mitte-Tartu personifitseerimine

Mitu kogumiku autorit on ka üritanud personifitseerida Mitte-Tartut, kuigi illustratsioonidel (Kaja Pae suurepärased fotod) ei kohta me diskreetselt ühtegi inimfiguuri. Vabari kirjeldustes ilmub Sõpruse silla kõrval luhast ürginimene-šamaan, Heinsaarel toob sõber Soomaalt kohale metsistunud inimese, kellel suust ja mujalt hakkab voolama välja luhaudu, Kiwal näeb keset võsa rocker Olafit, kes teeb motomaailmaga seotud kummalise rituaalse žesti, Pilv külastab Hiinalinnas üht invaliidist habemikku jne. Olen ka ise miski sellise ilmutusliku ürgse võsaneegriga kohtunud. Käisin kunagi aastaid tennist mängimas Tallinnas Seewaldi hullumaja taga platsil keset võsa, täielikus Mitte-Tallinnas, kus oli päris tavaline, et liikus ringi ka igasugu kummalisi mitte-tallinlasi. Kord seisiski keset mänguväljakut järsku lipsu ja laitmatu pintsakuga mees, kes, oh imet, kandis seelikut ja kõrgeid naiste kontsakingi! Põgenesime sõbraga karjudes. Meil ei olnud veel spetsiaalset väljaõpet, me ei tundnud veel Mitte-Tartu teooriat.

Ohtlik ettevõtmine

Jäin kõnealuse silmapaistvalt köitva kogumiku puhul lõpuks mõtlema, et mis asi see nüüd on, kui Vabar ütleb eessõnas, et kogumiku autorite-eriüksuslaste hulgas on aukartustäratav hulk doktorikraadiga inimesi. Mis on selle ärapööratuse, apokalüptilise mitte-igatsuse, näole maskeerimismaski tegemise soovi taga tegelikult? Miks kõik need meie parimad kirjutajad tunnevad järsku huvi just Mitte-Tartu vastu? Kas see on natuke selline professorite pühapäeva-veiderdamine? Või nagu kodumaine hip-hop, kus laulusõnad on küll karmid, aga lauljad ise elavad tihti Nõmmel vanemate mugavas villas ja söövad sulnilt kodujuustu? On see ikonoklastiline, tavapäraseid pühapaiku eirav lähenemine mingi laiem mõtlemisviis ja nähtus meie kaasajas? Mis on selle põhjustanud?

Mu arust on Mitte-Tartu idealiseerimine ohtlik. Täiesti positiivse hulkumishuvi ja uudishimu kõrval võib kaasnähtudena lõpuks tulla ka ootamatumat sorti tagasilööke, pintsaku ja seelikuga pervert-šamaan-luhamees-Olaf võib ka vastu rünnata. Muide, kogemustega kindral Vabar teab seda, ta mainib, et „ainult üksikutele indiviididele on lubatud Tartu ja Mitte-Tartu vahel liigelda, ülejäänutele mõjub piiri ületamine letaalselt”. Ja teisal: „Luht võib olla oma kõikevõimaldavuses ja -tühistavuses ohtlik”.

Kuid … Tartu alla liigitatavas Supilinnas kireb veel tänapäeval koduselt kukk. Mitte-Tartugi on oluliselt leebem kui Mitte-Tallinn, rääkimata juba võrdlusest õudse Mitte-Riiaga. Riias algab Mitte-Riia juba võrdlemisi kohe sealse bussijaama tagant võika Moskva getoga, kus õhtul ei jaluta isegi vene turist. Seal kõrgub täieliku valearvestusena Läti teaduste akadeemia stalinlik kõrghoone, mille ees on tänav tähenduslikult täis akadeemikute katkilöödud prilliklaase. Ja mul on nüüd kohus teatada, et keegi Läti kindral Jāks Jeerīts ongi juba palunud meie eriüksuse SAS Delta Force Commandos Nightstalkers Masing abi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming