Mõistmatuse mustad augud

Terje Toomistu

Anna-Maria Penu, Kes kardab Aafrikat? Reisiromaani 1. osa. Petrone Print, 2011. 168 lk. „Aujourd’hui Africa dit NO, aujour’hui Africa dit NO” („Täna ütleb Aafrika ei”,), laulsid mulle rastapoisid kunagi Lääne-Aafrikas voodoo-maal Beninis. Nende häältes vibreeris Aafrika uus eneseteadvus, püüd ehitada oma kätega üles õiglasem ja parem reaalsus, kus Musta mandri traditsiooniline pärand on ühendatud progressi ja demokraatiaga. Selliste ideaalide keskel, olgu need siis teostatavad või mitte, elas ja töötas Ugandas ka praegu Hispaanias tegutsev eestlanna Anna-Maria Penu. Oma autobiograafilise debüütromaani esimeses osas püüab Penu piiluda selle Ida-Aafrika siseriigi sügavustesse ajalehereporteri päevatöö kaudu. Seetõttu avaneb siin pigem süsteemitasandi perspektiiv Uganda argiellu. Autori kriitilise pilgu kaudu jõuavad lugejateni poliitikute võimuvõitlus, parema elukorralduse püüdlused, ohjeldamatu korruptsioon ja ilmselt iga meediaväljaannet nii siin kui seal kimbutav paratamatus – auditooriumi kõmujanu.

Lisaks Aafrika värvide, lõhnade ja kaootilise argielu võluvatele kirjeldustele ning kaasahaaravale eneseanalüüsile uues elukeskkonnas vürtsitab teost tugev aktivistlik autoripositsioon, mis avaldub mitmesuguste ajakirjanikutööga kaasnenud sündmuste kaudu. Kuivõrd aga sealne leheaparatuur oli üsna kaugel sellest, mida võiks pidada vastutustundlikuks ajakirjanduseks, siis on hea, et Penu initsiatiivikas hoiak inimõiguste ja feministlike suundumuste osas nägi trükimusta vähemalt selle raamatu näol. Sest nagu romaani lõpust järeldubki: üks valge naine Mustal Mandril maailma ei muuda. Vastupidi, kogu praktikandiperioodi jooksul kummitas Penu legend noorest inglannast, kes pärast geiõiguste-teemalise artikli kirjutamist määrati kohaliku sootsiumi poolt „ebamoraalse elustiili” propageerimise pärast persona nongrataks ning lennutati sõimu saatel riigist välja.

Nimelt on Uganda oma radikaalse homoseksuaalsusevastase seaduseelnõuga, mida statistika järgi toetab 96% Uganda avalikkusest (lk 43), köitnud hulgaliselt rahvusvahelist tähelepanu ning küsimus on läbiv ka Penu kogemuses.

Penu avastab aga, et et homodevastane seaduseelnõu polegi niivõrd küsimus inimõigustest. Põhjused võivad olla märksa sügavamal. Ja siin põrkab autor kokku tärganud Aafrika eneseteadvusega, mis paratamatult kätkeb endas ka teatud vastandust: see on valge vs. must, meie vs. nemad. Teatud ideed näivad tekitavat vastumeelsust pelgalt seetõttu, et rääkijaks on valge. Ja mida suurem on lääne surve antud küsimuses, seda võimsamalt kihab ka vastupanupoliitika.

Kaugest kultuurist midagi mõistmatut avastades tuleks alati endalt küsida: kes olen mina, et panna end justkui jumala positsiooni ning kuulutada teisele rahvale „õiget sõna”? Kas mina võin öelda masai naisele, et oluliseks siirderiituseks peetavat ümberlõikust pole tegelikult vaja, kui masai tüdruk tunneb, et ilma selleta jääb tal meestega võrreldes millestki puudu? Kas ma võin öelda India naisele, et ta ei hüppaks sati-praktika kohaselt oma mehe surma korral tema järel leekidesse, kui see on tema vaba valik ja selles väljendub tema andumus armastusele?

Tõlgendava antropoloogia põhimõtete kohaselt tuleb „kultuurilise teise” mõistmiseks tegeleda teisesuse ületamisega ehk antud juhul oma „lääne mina” kaotamisega. See, mis tundub mõistmatu lääne väärtusmaailma vaatepunktist, on tavaliselt selgitatav kultuuri lähemalt analüüsides. Selles teoses domineerib pigem jutustaja dissonants ja hämming erinevuste pärast, kuna ka peaaegu kolmandikus raamatust on juttu esimeste päevade sündmustest pärast kohalejõudmist. Püüd leida toimuvale kultuurikontekstipõhiseid selgitusi läbistab pigem raamatu teist poolt, ent oma „lääne mina” kaotamiseni autor ei jõua. Tal ei lastagi selleni jõuda, sest kohalike poolt rõhub teda pidev vastandumine, muzungu’ks (suahiili k valge inimene) sildistamine. Ta jääb lõpuni võõraks, sest on teistsugune.

Kuigi eri kultuure kõrvutades võib eetilisfilosoofiliselt mitmetahulisi küsimusi esile kerkida palju, usun ma siiski, et mõned asjad siin kirjus maailmas, selles tähenduste virvarris on ometi universaalsed. Nagu Penugi pean sellisteks inimõigusi, mille puudumist ei saa õigustada kultuurikogukonna spetsiifikaga. Loomulikult ei saa seega ka nõustuda homoseksuaalsuse sellise kriminaliseerimisega, mis karistab eluaegse vangistuse või poomissurmaga.

„Kes kardab Aafrikat?” võib tekitada lugejais ka küsimuse, kas me üldse peaksime hoolima. See, mis toimub seal, on ju nii kaugel ja meid see ei puuduta! Infoajastu võimaluste ning inimgruppide mobiilsuse taustal võib see kõik aga sama hästi toimuda ka siin. Mis on mujal, on ka siin, ja „siin” on juba ka mujal, nagu on öelnud feminist ja filosoof Judith Butler.

Jah, me võime hoolida, me peamegi hoolima, aga muutus peab tulema kultuuri seest. Sellise järelduseni on jõudnud vaikimisi ilmselt ka Penu teose lõpuridades, kui ta otsustab reporteritööga lõpparve teha ja haarata millegi uue järele, sest mõistmatuse mustad augud näivad täituvat vaid hirmuga. Jääb üle oodata romaani järgmist osa, kus autor viib meid loodetavasti süsteemitasandilt lähemale Uganda inimesele. Ehk tulevad siis ka selgitused, mis aitavad meil (ja autoril) vähendada hirmu Musta Mandri müsteeriumide ees, aga ka laiemalt kõige teistsuguse ees, nii siin kui seal.

Aga olgu ka lisatud, et pilti Uganda olustikust ei tohiks kindlasti mingilgi moel laiendada üle Aafrika. Ida-Aafrika ongi võrreldes muu Aafrikaga teada kui rohkem oma identiteeti jonnakalt hoidev kant, protestivaimus kõige välise vastu. Olen reisinud nii Ida- kui Lääne-Aafrikas ning tean öelda, et kontrast on tuntav. Ent ikkagi, sekkuda seadustega millessegi nii müstilisse nagu inimese seksuaalsus, sellega ma ei saa leppida, eriti kui sellega kaasneb sotsiaalne hukkamõist.