Morgen, kristlik demokraat

Kaarel Tarand

Peter Morgeni Jeesus võitleb oma jumalaga vähemalt sama kangusega nagu Andres Vargamäel. Ja ei jää Juudas oma küsimuste kiuslikkusega alla Oru Pearule.    Peter Morgen, Sõnum. Toimetanud Marika Mikli, kujundanud Heino Prunsvelt. Varrak, 2008. 256 lk.      Pealispind on petlik. Kui võtad Peter Morgeni „Sõnumi” kätte õigetpidi, läheb mõte Heino Prunsvelti kaanekujunduse jälgedes esmalt vahitornide maale, sektantlike propagandatoodete sekka. Kui alustad tagakaanest ja loed, et raamatu tegevus toimub korraga Jeesuse eluajal ja tänapäevase Strasbourg’i Euroopa Nõukogus („Brüssel on ju sama mis Moskva”,  tavatsesid Rahvaliidu kolhoosiesimehed ikka öelda), mõtled: nüüd üritab keegi Bulgakovit järele teha. Aga meistrist ju ei saa meistrim olla. Kui neist kahest takistusest siiski üle saad ja lugema hakkad, selgub, et ei see ega teine eelarvamus ole tõele ülearu lähedal. Ainult see on õige, et ühe jutustuse sees voolab paralleelselt kaks juttu, mis püsivad siiski hoopis rangemalt lahus kui Bulgakovil, ning et episoodiliste tegelastena astuvad üles nii kuningas Herodes,  Jumal kui ka Saatan.

Kurjapoolne Jeesus

Üks kahest loost, see, mis käsitleb Jeesuse elu viimaseid kuid, on kõigile hästi teada, aga jutustatud hoopis ladusamalt ja teravama probleemipüstitusega, kui evangelistid seda omal ajal mõistsid. Uusi episoode pole Morgen Jeesuse ellu lisanud, kõik imeteod ja tähendamissõnad aga selgesti ära seletanud. Nagu ka Jeesuse inimliku hinge kõhklused ja kannatused enne  selguse saabumist. Täiesti korralik peatükk leerikooli edasijõudnutele, kuigi pisut ketserlik, võiks öelda. Jeesuse (selle puusepa-, mitte jumalapoja) häda on selles, et mida rohkem ta teeb, mida kaugemale (arengus) ja lähemale (lõpule) jõuab, seda kurjemaks, seda hullemini omadega puntrasse läheb. Puntrasse, kust pole head kompromissi väljapääsuks. Eksimatus ja ekslikkus ei mahu ühe keha sisse ära, sõna ja tegu pole üks ühele samad. Väljapääs muidugi  on olemas, see seisneb keha ja maapealse ebatäiusliku elu mahajätmises. Kuid see tegu ise pole ju laitmatult moraalne (lõhnab natuke kellelegi koha kättenäitamise järele) ning see Morgeni Jeesuse tigedaks teebki. Nii lahkuda saab üks, aga mitte paljud. Kujutlegem näiteks, et koolifüüsika või ühiskonnaõpetuse puhtuse nimel hülgaksid oma ameti kõik üldhariduskooli õpetajad.

Õpetuse puhtus on keskne küsimus ka  „Sõnumi” tänapäevases liinis, kus Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA) taplustandriks inimõigused. Teisiti ei saagi olla, sest inimõiguste kaitseks, arendamiseks ja pühitsemiseks organisatsioon ju loodigi. Tegevuse käigus on aga algne puhtus ammu kadunud, uusi eksimusi põhjendatakse eelmistega, väiksem kuri kaetakse uue ja suuremaga, et välja ei paistaks. Ja kurjuse jõudusid ei tohi unustada – need on alati pealetungil.  Strasbourg’is hargnevat käsitleb Morgen harva esineva ideoloogilise selgusega. Teos on muidugi läbinisti ideoloogiline, varasemat aega põhjendatakse Jeesuse enda sõnaga, hilisemat kristliku demokraatiaga. Autor on ideoloogiliselt väga järjekindel, mis teeb nii mõnegi tegelase küll väga etteaimatavaks, kuid just sellisena ka nauditavaks. Miks peakski autor teesklema kõhklusi, kui endal on kõik selge? Miks peaks libisema kõige suhtelisuse  vaatepunktile, kui oled veendunud, et kindla hoone nurgakivid ei ole ega ole kunagi olnud suhtelised?

Veidrad vasakpoolsed

Et kristlikud demokraadid Euroopas on parempoolsed, kes ei flirdi sotsiaalpoliitikas sotsialistidega, nagu seda võib täheldada muu maailma vaestes riikides, vaid on sotsidega selges vastasseisus, siis pole ime, et „Sõnumi” vasakpoolne peategelane Marlene Bonfromage on  igas dimensioonis imelik. Selgelt imelikud peavad olema olnud juba raamatu vasakpoolsete esivanemad, kust muidu saaksid tulla nende tähenduslikult veidrad perekonnanimed (Bonfromage, Hundertwurst, Puuropää, Padama, Oxenson jne). Parempoolsete nimed on hoopis neutraalsemad: Nowak, lord Graylor, Pohjalainen, Tamminiemi, Koshev, van der Birke.

Võitleva feministi karikatuur saab  Bonfromage’ist juba loo avalehekülgedel. Bonfromage on saksa-prantsuse segu põhimõtteline sotsialist, sõja- ja ameerikavastane, võitlev naisõiguslane, kes meestele peab igal võimalusel koha kätte näitama (sest need on ju vaid ühe mõttega primaadid), enesekriitilise meeleta tüüp. „Aeg oli küps suurteks tegudeks ja suurteks tõdedeks, mis pidid inimkonna tõstma täiesti uuele sotsiaalsele ja kultuurilisele tasemele. Kogu maailma fašistid, natsionalistid ja meesšovinistid, kõik pimedusega löödud ja mahajäänud olevused pidid osa saama üllaste inimõigusideede, humanismi, multikultuursuse, pluralismi ja tolerantsuse päevavalgusest” (lk 15).

Mõistagi ei saa selline jumalata tüüp kuidagi juhinduda selgetest ja kindlatest, saati siis kristlikest moraalinõuetest, vaid on valmis oma väikeste eesmärkide saavutamiseks kasutama võtteid (sealhulgas oma keha), mille  kasutamist ta isegi põlgab. Moraaliga on vasakul tiival üldse kehvad lood. „Moraal peab teenima inimest, mitte inimene moraali,” kuulutab Bonfromage (lk 217). Ja lisab: „Ainus püsiv tõde on see, et tõde ei ole!” (lk 218).

Suurema kurja hoiab ära ainult see, et vasakpoolne eurooplane on kristliku demokraadi silmis põhimõtteliselt loll. Pidetu, kes ei tea, millel seista. Ta ei tea õieti mitte millestki midagi. Aga püüab siiski maailma kõiksust korrastada.  „Marlene ei kartnud tööd. Vastupidi, ta ihkas seda põldu künda ja äestada, sinna külvata ja sealt lõigata, seal kombaini varjus lõunat võtta ja seda imetleda soojal augustiõhtul, kui rukis õitseb” (lk 73). Eestis õitseb rukis jaanipäeva paiku, lõuna pool pigem varem kui hiljem. Ainult sotsialist ei tea seda, võib öelda kristlik-demokraatlikust vaatepunktist.

Aga nad, vasakpoolsed, võtavad seda tõsiselt, mida mõtlevad ja räägivad. Võõrsõnarohke  jutt tundub tihti lausa targana. Bonfromage’i kolleeg Hundertwurst on võimeline tõsises situatsioonis suust välja ajama lauseid, millega saab korraga pilatud ka kogu XX sajandi nn vasakpoolne sotsiaalteadus. „Soorollid ei ole mitte ületähtsustatud, vaid soorollid on algusest lõpuni üleliigsed. Need on sündinud maskuliinsest võimudiskursusest” (lk 140). Ja: „Kui vana diskursus on dekonstrueeritud ja uus, postmodernistlik diskursus – see tähendab  diskursusetus – kehtestunud – siis vana diskursuse esindajad peavadki kujutama endast vaid fragmente, barbaarsete ajajärkude isoleeritud killukesi, mis ei moodusta iseseisvat struktuuri, vaid on nagu parasiidid funktsioneerivas organismis” (lk 141).

Ürgvaenlasega rinnutsi

Ega Euroopa kristlikul demokraadil midagi vasakpoolsete vastu poleks, las lapsed mängivad murul. Aga käib ju ideoloogiline, tõeline hea ja kurja võitlus, mille tegelik rinne ei jookse Lääne-Euroopa parem-vasakut telge pidi, Euroopa on ju laienenud ning ulatub ENPA mõistes sügavale Kesk-Aasiasse välja. Tõelise kurja tunnevad ära kristliku moraali põhjal seisjad, olgu nad kas või poolakad, nagu Morgeni šlahtits Nowak. ENPAs on kurjus loomulikult kohal tema asutamisest saadik. Tegu ju pingelõdvenduse raames loodud organisatsiooniga, mis pidi pisutki pehmendama  külma sõja vastasseisu. Külmas sõjas olid pooled. Ja üks neist, NLiit, kehastas kurjust. See ei kadunud pärast N Liidu lõppu mitte kuskile. Selgepilgulisem keskeurooplane teab seda ja näitab ka pimedale sotsialistile: „„Kuidas te siis aru ei saa?” vangutas poolakas pead, kui Marlene oli lõpetanud. „Te ei taipa, mis delegatsioon see on?” [—] „See, austatud preili, on Nõukogude Liidu delegatsioon”” (lk 167).

Jah, muidugi, eestlasele, kellele loetakse  ette nimekiri: Burov Lätist, Iljin Moldovast, Collier-Bendt Prantsusmaalt, Kulakova Ukrainast, Pešin ja Kruglov Venemaalt, Grappa Itaaliast ja Laaksma Soomest, kõige kohal kõrgumas Nikolai Ustimov Venemaalt, oleks pilt kohe selge. Midagi muud kui KGB/FSBd oma endises Varssavi blokis värvatute ja lääneriikidest ülesostetutega see kamp endast kujutada ei saagi. Ustimov (vaid üks täht erinevust külma sõja aja N Liidu kaitseminister Ustinovist) on  peakuri ise.

„Sõnumis” tuletatakse meelde, et rindejooni hea ja kurja võitluses on rohkem kui üks. Külma sõja aegne, seda muidugi. Aga siis see uus, mis tekkis kannatuste käes valgustatute taastulemisest. Nende, kes Jacques Chiraci sõnade järgi ei oska kasutada oma võimalust vaikida. Kesk- ja Ida-Eruoopa barbarite, õigemini ebamugava tõe rääkijate avatud rinne. Nende tüütute, kes ei lase saatana pakutud  majanduslikele ahvatlustele, näiteks nafta ja gaasiga kauplemise näol järele anda. Kes räägivad püha Venemaa kohta inetult, et see ei olevatki muutunud.

Eesti vaade Euroopale

Tähendab, „Sõnumis” on väga realistlikke ja asjatundlikke tükke külma sõja rudimendina veel hinges püsivas Euroopa Nõukogus toimuva üldpildist, poliitikategemise komistuskividest, sellest, miks nad ei mõista meie kannatuste suurust ja meie ajaloolist õigust, miks kõik ei lähe nii, nagu meie tahame, vaid vastupidi, ja saame oma õilsate kavatsuste eest hoopis arvatavatelt liitlastelt korraliku peapesu (reaalses elus kiusas Eestit ju aastaid inimõiguste olukorda valvav OSCE komissar van der Stoel, paras nuhtlus).

Kes „meie”? Morgen esitab mõlemad lood toekast eestlase vaatepunktist. Strasbourg’is toimuva iseloomustamisel lähevad vaimukalt  käiku kõik eestlaste stereotüüpsed ettekujutused teistest rahvastest, nende kommetest, usaldusväärsusest, arusaamadest, arvatavast suhtumisest meisse. Lugejas peaks need pintslitõmbed korduvat äratundmisrõõmu ja lõbu tekitama, sest mõnikord napid iseloomustused võivad pärineda ka lausa anekdootidest. Aga ka Morgeni Jeesus võitleb oma jumalaga vähemalt sama kangusega nagu Andres Vargamäel. Ja ei jää Juudas oma küsimuste  kiuslikkusega alla Oru Pearule.

Eestlane, muuseas, ilmub korraks ka „Sõnumi” Euroopa areenile. Kui see muidugi eestlane on, sest Anti Kruus (nimesildi järgi) on äkki platsis täiskuuneljapäeva öösel ja ütleb ainult õhtu kiituseks, et „täna õhtul liigub kuu taevas tagurpidi” ning „vagad katoliiklased kõnnivad ringi nagu kuutõbised, unistades, et saaks Neitsi Maarjaga seksida!”. Säh sulle eestlast – aga eks sellistena, kes ei karda jumalat  ega kuradit, meile ju ennast ette kujutada meeldib!

Lõpuks, raamatu viimase viiendiku alguses, kui seda enam oodatagi ei oska, läheb lugu ikkagi „Bulgakoviks” kätte. Selgub, et ühel poolel tegutseb siiski ka „ebamaine” grupp. See ei ole Saatan (sakslane, nagu arvaksid Berlioz ja Bezdomnõi) oma brigaadiga (kass ja veidrad mehed). Valguse poolt kaitsva maailma „grupp” on Bulgakovi oma vastand. Seal on  õilsast vene dissidendist akadeemik Koroljov (kõigevägevam) koos koera ja tüdrukuga, kes, et ideoloogiline tervik veatu oleks, naelutavad „lapsejutu ajajaks” Bertrand Russelli, kõige targema uskmatute hulgas. Ja postuleerivad, et inimkond on küll lootusetult õppimisvõimetu, kuid siiski tuleb lunastusevärav ka vasakpoolsete tarvis igaks juhuks lahti jätta. Seniks võitlus jätkub.

„Sõnum” on oma ideoloogilises puhtuses  täiesti stiilne ja loetav lugu. Ateist muidugi ei saa iial nõustuda seal lahendusena pakutud kergema vastupanu teed minekuga, isikliku ja ühiskondliku vastutuse mingi osa jumala kaela veeretamisega. Euroopa poliitilise ajaloo tundja küllap protesteerib kogu vasakpoolsuse kergekäelise mahakriipsutamise vastu ja leiab sotsiaaldemokraatial tänapäevase heaoluEuroopa kujundamises kaaluka panuse olevat. Morgen lausa kisendab ühe korraliku  vasakpoolse vastulöögi järele, aga (sotsiaal) teaduslike võtetega teda ei püüa, mistõttu võitlust temaga peaks võitlema eesti ilukirjanduse üldiselt ideoloogiavaesel väljal. Kergeks lahingulöömine ei kujune, sest „Sõnumisse” on ideoloogilise puhtuse juures jagunud päris korralik annus teadmisi ja oskusi. Nii Euroopast, poliitikast, usust kui ka kirjutamisest. Toimetajale: Miks lipsab teksti sisse paaril korral raamatu üldise stiiliga sobimatult „meie”  vormis jutustaja (näiteks: „Aga jutustame sellest järgemööda”, lk 73)? Kes me? Me ei ole siin Dostojevskid! Kui autoril juhtuski, siis oleks selle võinud ära korjata. Rohkem valvsust!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming