Mõtlemise pillerkaar

Ilmar Vene

Toomas Raudam, Essee sõprusest. Toimetanud Külli Habicht, kujundanud Sirje Ratso. Kirjastus Tallinna Ülikool,  2011. 240 lk.        Sõprusest on euroopalikus traditsioonis kirjutatud kaheti. Kõigepealt kokkuvõte kaugminevikulisest hindamisviisist: Küll on see tunne ilus ja suur! Teisena mainime romantismiajastule iseloomulikku, üksinduse üle kurtvat suhtumist,  mille klassikaline koondesitus pärineb Nietzschelt: „Sõbrad! Kuhu jääte? Tulge! Aeg on käes!”    

   

Toomas Raudam on sellele kahesusele vihjanud Hans-Georg Gadameri kaudu, kes Aristotelest Kantiga kõrvutades eelistas esimest, „kuna too „andis oma kolmes eetikaalases kirjutises keskse koha sõpruse kontseptsioonile”, Kant aga pühendas nii tähtsale teemale vaid „ühe lehekülje”. Lisagem omalt poolt oletamisi, mida pidada nii silmahakkava erinevuse põhjuseks. Aristoteles ei kahelnud hinge reaalsuses sedavõrd, et ta oli veendunud isegi selle kõrgeima, mõistusliku osa surematuses; sõprus iseloomustas hinge, kuid hinge tundmaõppimises nägid filosoofid oma esmast ülesannet. Kant seevastu huvitus valdavalt tunnetusvõime piiride määratlemisest; hing  oli tema jaoks terra incognita, asi iseenesest, ja seepärast tuli sõprus huviobjektina arvesse kõigest riivamisi.       

Hingede sarnasusega seostuvad saladused  aitavad mõista, mispärast praegune kujutlus armastusest oli antiiksetes oludes enam-vähem välistatud; esines ju hingelist ühtekuuluvust harva ka samasooliste inimeste puhul, erinevast soost inimeste erakordsest lähedusest ei saanud mõeldagi. Armastuse praegune primaat näitab antiikset sõprust eelkõige homoerootilises valguses; suhtumine muutus üldiseks, kui Sigmund Freud oli viinud lõpule oma epohhaalse selgitustöö.       

Sellega pole väidetud, et sõprus tuleks arvata aegunud ilmingute hulka; mainimisväärseid näiteid pakuvad ka viimased aastasajad.  Nietzsche kurtis sõprade saabumatuse üle, kuid aastakümneid enne seda oli Karl Marx kirjas Kugelmannile tunnistanud, et tal polevat Engelsi ees saladusi; ju siis täielik avatus toda suhtlemist ehtis. Isegi üldistavalt on Marx sõprust väärtustanud. Juba mainitud kirjades Kugelmannile (17. III 1869) esineb üldistus: „Selle maailma mäsus on isikulist tähtsust ainult sõprusel.”     

Kuid seda laadi tunnistused pole just sagedased; inimestevaheliste suhete hindamisel määrab praegune väärtustamisviis esimuse armastusele. Sakslased ütlevad: rohkem kui sõprus, vähem kui armastus; ei tuleks kellelegi pähe, et armastus võiks esineda sõprusest alamana.  Sõpruse taandumise põhjusist üldisim on eespool juba vilksatanud: hingega seostuvate kujutluste ähmastumine. Aastatuhandeid tagasi võidi arutleda: tõeline sõprus rajaneb hingelistel eripäradel, sellal kui näiv lähedus johtub välist laadi asjaoludest; praeguse hingetuse oludes pole selline eritlus võimalik. Ja seepärast erootikat, armastuse suurväge, kaldutakse omistama ka tavapärasuse piirest väljuvaile sõprusilminguile.   

Üksikasjus jääb sajandeid jätkunud teisenemislugu lähenematuks, ka Raudam ei näe oma sihti selle lähemas selgitamises. Üldse tuleb tunnistada, et vaatlusaluse raamatu pealkiri mõjub veidi eksitavalt: arutlused pole  pühendatud sõprusele selle sõna romantilises tähenduses, vaid kõlblust moodustavate küsimuste kogumile. 

Ometi poleks õige romantilise elemendi osatähtsust täielikult eitada. Kahest variandist,  mida sissejuhatavas lõigus mainitud, antiikne traktaat ja kurtmine üksinduse üle, läheneb Raudami käsitlus rohkem viimasele. Otsesõnu on raamatut koondav idee esitatud lõpupalas „Võib-olla”: „Ma vajan sõpru!”. Sõprade all peetakse sedapuhku silmas kõige üldisemat: toetust, poolehoidu, kaasaelamist. Goethelt päriti kord, mida pidada tema „Muinasjutu” ideeks? Patriarh vastas: „Inimesed peavad üksteisele abiks olema.” Umbes sedasama peab silmas 

Raudam oma vajadusest kõneldes. Oleme need täheldused teadmiseks võtnud, siis teose esitusviis meid enam imestama ei pane; viimane on nimelt silmahakkavalt romantilise keskme tuhmistamise teenistuses. Tuhmistus saavutatakse kirevuse ja mitmekesisusega: sõpradele lisaks ilmuvad lugeja ette teisedki autorile lähedased inimesed; lüürilist laadi mälestuspildid vahelduvad teostega, milles sõpruse mõistet lahatakse, ja leidub ka päris  irdu kiskuvaid palasid, nt „Minu talupoeg”. Vaino Vahingu „Päevaraamatu” teises köites mainitakse Joel Sangalt kuuldud etteheidet: autor ei oskavat esseistikat (või oli arvustust?) belletristikast lahus hoida. Aga on see üldse kohustuslik? Raudam igatahes näikse olevat seisukohal, et esseistika on belletristika par excellence – kus siis veel kui mitte katsetuslikku laadi mõtteharjutustes lubada endale sõnamängulisust ja keeleliste võimaluste äraproovimist?       

Ootuspäraselt võib liigvaba esitusviisiga kaasuda vaimseid ülemeelikusi; nii näiteks jääb peatükis „Kui vahel” lahtiseks, kas selles  sisalduvat õpetatust tuleb võtta tõsimeeli või belletristlikult. Aga kaugminevikust pärinev kirjavara on juba kord küsitavustest tulvil. Selles siiski pole kahtlust, et Diogenes Laertiose kogumik pärineb hilisest, uusplatonismile eelnenud ajast. Tõlgitavusega seoses väärib märkimist kurioosum: (vana)hispaania keeles käibis teos juba XII sajandil.     

Olulisem kui pisiasjade kribu-krabu on ehk  üks tõlgendavat laadi ennatlikkus. Nimelt essee lõpuosas, mis on välja peetud tavapärasemas laadis, ilmuvad lugeja ette näidised sõprusest: esimene pärineb XVI, teine XIX sajandist. Montaigne, esimese loo peategelane, on sedavõrd problemaatiline kuju, et mõne lausega ei saa tema kohta midagi arusaadavat ütelda, kuid õnneks neid täiendavaid märkusi polegi tarvis: Raudami esitus mõjub kõigiti imposantselt. Halvemini on läinud Lev Tolstoil, teise  näidise peategelasel, „kes tahab teada, mida tähendab surra, kuna ta aga teab, et ta seda ei suuda, siis tunneb kadedust oma venna „suremiskogemuse” pärast, kadedust, mille üle ta hiljem kindlasti piinlikkust tunneks, kui tal sellest lubataks pihtida (Tolstoi seda ei tee). Ütluses eitatakse jõhkralt nii vennatunnet või -armu kui ka armastust. Levinist on selleks hetkeks saanud keegi teine, võõras, pigem sadistlik eksperimentaator kui lähedane, sugulane,  veri veres. Või siis on jumal-kirjanik teinud oma mõttelugemises ränga vea.” 

Nii hindab Raudam Levini („Anna Karenina” peategelase) vahekorda vend Nikolaiga; essee „Lisas” esitatud tekstid pakuvad muidki küsitavusi, mida toodud tsitaat ei hõlma ja mis  esmapilgul näitavad Tolstoid ebameeldivas valguses. Aga seda ainult esmapilgul; põhjalikumal tutvumisel hakatakse Raudami etteheidetes nägema eelkõige tõendit selle kohta, kui oluline on tõlgendamisel autori terviklikum tundmine. Kõnealusel juhul tuleks kõigepealt teada, et Tolstoi kuulus inimeste hulka, kes alatasa mõtlevad surmast; sellest eripärast tulenes tema suremiskirjelduste sugestiivsus; vend Nikolai suremise lugu (Tolstoi jätab oma venna nime romaanis muutmata) on üks läbielatumaid. Teiseks: kirjanik kaldus meditsiini põhimõtteliselt eitama, ja kõikvõimalike „pettuste” halvustamise õhinas jõudis ta isegi mõistaandmiseni: ligimeste surma puhul saavat meile kõigile osaks midagi kahjurõõmutaolist. Kolmandaks suurim eksitaja: „suremiskogemus”; selle pärast tundis Tolstoi tõesti „kadedust”; kandis ta ju endas aastakümneid soovi kogeda vahetult suremise õnne. Marcel  Proust suri „täie teadvuse juures”; just sedasama, surra täie teadvuse juures, soovis ka vene kirjanik. Ja tõepoolest: kogeda vahetult, kuidas „mina” siirdub siinpoolsusest sealpoolsusse – mis saaks lihtsureliku jaoks sellest suurem olla?       

Ennatlikkus tõlgendamisel on nüüd saanud liigagi suure tähelepanu osaliseks; pole ju tegemist enama kui subjektiivsusega, esseistika pärisosaga. Kõnealuse raamatu suurimaks  väärtuseks on autori tõsimeelsus; lõpetavas palas muutub tõsidus nii valitsevaks, et väärnähtustele osutatakse kõige otsemas sõnastuses. On see põhjendamatu? Olen oma silmaga näinud teksti, kus Puškinit nimetati „mulatipoisiks”. Säärased tõeütlemised ei häbista mitte ainult sõnakat autorit, vaid ka kogu eestikeelset trükisõna. Poleks paha, kui meie toimetajad võtaksid vaevaks moonakluse avaldusi kasinamaks kahandada. Jäävad „mulatipoisid” ja  „pederastid” endistviisi toretsema, siis oleme sunnitud möönma, et meie kultuurkihi paksuse mõõtmiseks piisab millimeetreist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming