Mõttevahetus Balti kirjakultuuri üle jätkub!

Liina Lukas

Äsja ilmus ajakirja Keel ja Kirjandus baltisaksa kirjakultuuri priske erinumber. See võinuks olla veelgi mahukam, kui ajakirja formaat poleks seadnud piirangut ega osa artikleid järgmisi numbreid ootama jätnud. Kuid sellega arutelu vanema kirjanduse üle veel ei piirdu. 16. – 18. septembrini toimub Tartus juba kuues rahvusvaheline  baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion, „Balti kirjandusvälja struktuurid ja toimemehhanismid”, korraldajateks Underi ja Tuglase kirjanduskeskus ning TÜ raamatukogu Eesti vanema kirjanduse uurimus- ja võrguprojekt EEVA, abiks Eesti Goethe-Selts (vt programmi lk 32). 

      

„Oleks teretulnud üritus „balti kirjanduse”  probleemi lahti rullida kogu selle geograafilise ruumi ulatuses, mis on kandnud Läänemere maade pärisrahvaste ja asundussakslaste saatust. Balti kirjanduslugu selle sõna avaramas mõttes oleks alles siis viimisteldud, kui vaatleja silmaring ümber haaraks siinsete rahvuste kirjanduslikud kokkupuuted ja vastastikmõjud. Balti võrdlev kirjandusajalugu oleks käsilevõetav!” Nii kirjutas Gustav Suits 1929. aastal, retsenseerides äsja ilmunud kirjanduslugu,  Arthur Behrsingi jt koostatud „Balti kirjandusloo põhijooni”. Retsenseeritavas teoses nappis Suitsu meelest regionaalset mõõdet ja võrdlevat perspektiivi, s.t baltisaksa kirjanduse suhestamist teiste kohalike kultuuridega. Balti uut kirjanduslugu, mis vastaks Gustav Suitsu nägemusele, pole sündinud tänini. Kas oleks nüüd Balti võrdlev kirjanduslugu käsilevõetav? Viimased kaks aastat on tõepoolest mõtteid vahetatud uue Balti kirjandusloo üle, mis  kaasaks vaatlusse selle regiooni erikeelsed kirjandused, sest senise kirjanduslookirjutuse keelelis-rahvusliku lähenemise korral ei suudeta adekvaatselt tabada ega kirjeldada selle kirjandusvälja eripära. Uus kirjanduslugu peaks Balti kirjakultuuri nägema regionaalsetes ühiskondlikes seostes ning ühtlasi arvestama selle kultuurivälja mitmekeelsusega. See peaks pöörama senisest enamat tähelepanu Baltimaade kultuurivahetusprotsessile.     

Selle projekti valgusvihku on asetatud ka VI baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion, kus võetakse vaatluse alla Baltimaade kirjanduse geokultuuriline mõõde, ühitatakse sotsiaal- ja diskursiajalooline lähenemine. Nii võiks Baltimaade  kirjanduselu XIX sajandi lõpuni käsitleda ühtse mitmekeelse „kirjandusruumina” või „kirjandusväljana” Pierre Bourdieu’ tähenduses. Sellel kujunevad ajapikku küll erikeelsed alaväljad, kuid need on omavahel veel mõnda aega seotud ühiste institutsioonide (seltsid, teatrid, kirjastused, ajakirjad), isikute (autorid, kirjastajad, lugejad, kriitikud) või diskursiivse praktika kaudu.   

Kirjandusvälja kontseptsioon tähendab  kirjanduse toimemehhanismi uurimist, alates kirjandusvälja institutsionaliseerumisprotsessist: kirjanduselu tarvitseb sõlmpunkte, mille ümber koondub loominguline produktsioon, autorite omavaheline suhtlemine, dialoog publiku ja kriitikaga. Nendeks sõlmpunktideks on kirjastused, ajakirjade ja ajalehtede toimetused, samuti ka ülikooli kirjanduskateedrid või seltsid, klubid, kohvikud, salongid, mõisahäärberid ja pastoraadid, otsesemalt veelgi  ajalehtede kirjanduslisad, kirjandusajakirjad, kirjanduslikud almanahhid ja kirjanduslood, kus toimub diskussioon kirjanduse üle. Millal tekivad kirjandusvälja kujundavad institutsioonid Baltimaadel? Kuivõrd toetavad baltisaksa kirjandusvälja institutsioonid ja isikud XIX sajandi keskpaiku iseseisvuvat eesti või läti kirjandusvälja? 

      Kirjandusvälja kontseptsioonis on võetud  luubi alla kirjanduslik kommunikatsiooniprotsess: kirjandusväli on suhtlusvõrgustik aktuaalsete ja võimalike positsioonide ja positsioneeringute vahel. Kirjandusvälja positsioonid võivad olla žanrilised, voolulised, maailmavaatelised, ideoloogilised, poliitilised jm. Sellel erinevate positsioonide väljal peavad orienteeruma kirjandusvälja tegijad (kirjanikud, kriitikud, kirjandusteadlased, kirjandusajaloolased, kirjastajad, toimetajad) oma teoste, seisukohavõttude, kriitiliste või kunstiliste avaldustega. Kuidas nad suhtestuvad olemasolevate võimalustega? Kuivõrd vahendavad või genereerivad uusi? Kuidas jõuavad uued esteetilised ideed kirjandusväljale? Kes on nende vahendajad ja edendajad?       

Kuidas kulgeb kirjanduslik kommunikatsiooniprotsess Baltimaade mitmekeelsel kirjandusväljal? Millist funktsiooni kannavad seal eri kirjanduskeeled? Kuivõrd ajavad nad ühist, kuivõrd erinevat asja ning kuidas seletada siinsete keelte „diskursiivset erinevust” (J. Undusk)? Sümpoosionil kõnelevad Eesti, Läti ja Saksa kirjandusteadlased ja kultuuriajaloolased Balti kirjakultuuri ajaloo võimalustest, piiridest ja raskustest. Juttu tuleb ka Vana-Liivimaa õukondlikust luulest, Tartu katastroofiluulest, varauusaegsetest humanistlikest ning vararomantilistest  herderlikest haridusprogrammidest ning Itaalia ja Liivimaa haridustee ristumisest, rahvavalgustusest, eesti kunstmütoloogia eelajaloost, August von Kotzebue ajakirjanduslikust tegevusest Tallinnas, luuletavatest baltisaksa naistest, lastekirjandusest ja paljust muust.       

NB ! 16. septembril kl 19 esitletakse Tartu Saksa Kultuuri Instituudis Keele ja Kirjanduse  baltisaksa kirjakultuuri erinumbrit ja IV Baltisaksa kirjakultuuri sümpoosioni kogumikku „Umweltphilosophie und Naturdenken im baltischen Kulturraum. / Environmental Philosophy and Landscape Thinking”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming