Müütiline Saarikoski 75

Doris Kareva

„Mu elus on kõik vale olnud, välja arvatud luuletused” Soome ühest tuntumast luuletajast, kirjanikust ja tõlkijast Pentti Saarikoskist (1937–1983) kogu tema vastuolulisuses sai legend juba eluajal. „Tema stiili ja elustiili on viimase poole sajandi jooksul nii palju imetletud, jäljendatud, kadestatud, ülistatud ja paisutatud, et võiks peaaegu öelda: kui Saarikoskit poleks olemas olnud, siis oleks tulnud ta välja mõelda. Pilt indiaani peapaela või kootud mütsiga habemikust, kelle pilgus näib alati püsivat eriline kohalolek, hüpnootiline nukrus ja haavatavus, on nüüdseks mällu sööbinud juba kolmele põlvkonnale,” märgib Hasso Krull Saarikoski seltsi poolt viis aastat ette valmistatud ja lõpuks eesti keelde jõudnud luulekogu järelsõnas. „Muudan oma elu fiktsiooniks, et see tõsi oleks” Luuletaja elust ja maailmavaatest jutustab üks soome kirjandusteaduse mahukamaid monograafiaid, Pekka Tarkka kaheköiteline uurimus „Pentti Saarikoski” (I 1996, II 2003). Omamüüdi loomisele aitas end trepikojafilosoofiks pidav luuletaja algusest peale kõigest väest kaasa, rõhutades oma metsikuid eluviise ja maailmavaatelist radikaalsust; temast sai Soome tuntuim boheemlane, avalik enfant terrible. Pekka Tarkka kirjeldab Saarikoski isiksust küll pigem vastuvõtlikkuse kaudu: „Saarikoski teadis ka ise, et ta teistest inimestest erineb, sest mõtleb mitmel tasandil korraga, ilma neid üksteisest lahutamata. Nii ei saa miski üheaegselt olemas olla ja mõistusevastane olla – olemasolevat ei saagi hukka mõista. [---] Saarikoski maailmas eelnes tagajärg põhjusele. Ta oli kontaktivõimetu, ei suutnud armastada ega tülitseda, sest läks alati vastase mõtete sisse ja hakkas sealt rääkima. Inimsuhetes polnud ta mitte mõjutaja, vaid vastuvõtja.” Sedavõrd paindlik isiksus ei saanudki jääda kindlaks üheleainsale põhimõttele. Nõrkusest sai tema jõud.

„Zen on tee, millel ma kommunistina kulgen”

Seda kosmilist harmooniat ja vastandite ühtsust, mille kristlusest kaugenenud luuletaja avastas zen’is ja mida paradokside kaudu väljendas juba Herakleitos, taotles Saarikoski arvates kommunism. Kuna kogu nõukogude kunst oli aga Saarikoski meelest primitiivne, puudus kommunismil see prohvetlik mõõde, mille kunst oleks võinud talle anda: „Kunst on kommunikatsioon, inimestega ühenduse pidamine. Ta on ühiskondlik fenomen. Sellepärast peabki kunstnik elama maailmas, kuigi mitte maailmast: ta peab koos inimestega värisema, aga mitte oma, vaid nende hirmu pärast”.

„Mina olen keele-erotomaan”

„Mina olen keele-erotomaan,” väitis Saarikoski, „niipea kui uut keelt kohtan, tahan talle sisse pääseda ja kohe; olen meremees keelte merel, kallim igas sadamas, ja ma ei jõua ühtegi neist korralikult tundma õppida, välja arvatud võib-olla soome keel, see on minu keelenaine.”

Seejuures tõlkis Saarikoski soome keelde Homerose „Odüsseia”, James Joyce’i „Ulyssese”, Aristotelese „Luulekunstist” ja mitmeid teisi maailmakirjanduse tähtteoseid, kaotamata omaenda luules jõulist kõnekeelsust ja karjala keele kõla.

Hasso Krull võtab tema loomingu kokku: „Nii oligi moodustunud Pentti Saarikoski stiil oma täies jõus ja ilus: aeg-ajalt hõre ja läbipaistev, aeg-ajalt tihe ja hämar, aeg-ajalt voolav ja pulbitsev, aeg-ajalt hakitud või isegi katkendlik. Seda kõike ühendab luuletaja dionüüsiline isikumüüt, mis muudab detailid kirkaks ja vastuolud tähendusrikkaks.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming