Mutt … ja teised

Ott Raun

Endise loominglase ääremärkusi Mihkel Muti viimasele mälestusteraamatule          Mihkel Mutt. Mälestused V. Päikesepoolel. Toimetanud Maiga Varik. Tiina  Tammetalu makett ja kujundus. Kirjastus fabian, 2011. 247 lk.      Näikse, et Mihkel Mutt, kes vähemasti 1986. aastal unistas oma „Buddenbrookidest”, on  mõttest loobunud ning perekonnaromaani asemel hakanud mälestusi publitseerima. Otseselt üks teist ju ei välista, kuid praegu igatahes on mul sellest tuliselt kahju, sest Muttide suguvõsa pakkunuks suurromaaniks ilmselt tänuväärset ainet. Samas on mälestused mitmeti pretensioonitumad ega nõua ülearu karakteriseerimist ega ülelihvitud kompositsiooni. Ainus, mis mälestusi kammitseb, on tegelikkus.     

Mälestuste peategelane on enamasti kirjutaja ise, ka siis, kui ta väliselt fokuseerib oma tähelepanu kuhugi mujale. Mihkel Mutist endast on tema mälestuste neljanda raamatu põhjal andnud Sirbis vaimukalt tabava portree Paavo Matsin. Samas, päris teisteta ei saa ka kõige enesekesksem kirjamees hakkama. Mulle pakuvadki viienda mälestusteraamatu „Päikesepoolel” puhul kõige enam huvi, kes on autori jaoks need teised, kellest ta kuidagi mööda ei  pääse, ja kes need, kelle ta tahtlikult olematuks muudab.   

Saatus tahtis, et esimest korda elus kohtasin Mihkel Muti nime 1977. aasta algul Loomingu ringvaadet toimetades. Uno Lahe organiseeritud kirjandusõhtul osalejatest olid kõigi nimed peale Muti mulle juba teada. Kuna Muti nimi oli viimasena enne „ja teisi” nimetatud,  siis mõtlesin, et kuna nimekiri on niigi ebatäielik, kas poleks õigem jätta ka tema kui laiemale üldsusele võõras nimetamata. Nüüd aga seda kirjatükki tehes otsisin vana Loomingu üles ja märkasin, et Muti nimi oli kohal mis kohal. On omamoodi paradoksaalne, et sama aasta lõpus hakkas ringvaateosa minu asemel toimetama just Mihkel Mutt, kes jäi rohkem kui kaheksaks aastaks mu kolleegiks. Igatahes tõestab kirjeldatud seik, et mälu saab usaldada vaid mingi  piirini. Sellessamas mälestusteraamatus on mälu ka Mihkel Mutti mitmel korral alt vedanud, millest hiljem. 

Nooremas põlves teravmeelsusega loorbereid lõiganud Mihkel Mutt on oma viienda mälestusteraamatu pealkirjaks pannud hurraaoptimistliku  „Päikesepoolel”. Kes eelmisi osi pole sirvinud, võinuks pealkirja järgi arvata, et nüüd tuleb juttu kas laulva revolutsiooni või iseseisvuse taastamise järgsetest päevadest. Ei midagi sinnapoolegi. Toimuv langeb just Brežnevi lõpuaastatele, mida millegipärast on tagantjärele olnud kombeks hellitlevalt stagnatsiooniks nimetada, kuigi tegu oli pigem ühe sihikindlama allaveeremise perioodiga nõukogude ühiskonna ajaloos. Stagnatsiooni võrdsustamine päikeseajaga nõuaks päris iseäralikku huumoritaju, mis iseenesest pole võõras ka Mihkel Mutile. Aga siinkohal pole kunagine iroonik sugugi irooniline. Iseenesestmõistetavalt ei pea ei tema ega ükski teine ainuisikuliselt ühiskonna allakäimise eest vastutama ja kui nii võtta, siis ei pea ühiskond talle üldse suuremat korda minema. Elu on ise piisavalt paradoksaalne ning inimese elu helgemad ja halvemad ajad ei pruugi tingimata võnkuda  ühiskonnaga ühes rütmis. Mihkel Muti enda jaoks olid need iseseisvaks saamise aastad ilmselt tõesti päikesepaistelised. Ta lahkus lõplikult oma vanematekodust Tartus ja suundus parematele jahimaadele pealinna. Ja ei läinud teab kui palju aega, kui ta leidis end Harju tänav ühes Loomingut tegemas. Mälestusteraamatus peab ta seda õigel ajal õiges seltskonnas olemise lisaväärtuseks. Näiteks Andres Jaaksoo juures sattus ta kokku Loomingu tollase peatoimetaja  Kalle Kurega, kes küsinud Mutilt spontaanselt, kas ta tahab Loomingut teha.     

Seda väljendit „Loomingut tegema” rõhutab ta rahulolevalt ning jääb mulje, nagu oleks juttu geeniuse sähvatuslikust avastamisest. Tegelikult ilmus samal aastal enne nimetatud  sündmust tolleaegses Sirbis ja Vasaras Mihkel Mutilt Loomingu poolaasta üsna kriitiline ülevaade, mis Kurge esimesel hetkel üsna valusalt riivas. Oli ju tollal alles suhteliselt lühikest aega Loomingu peatoimetaja olnud Kalle Kurg teinud enda poolest kõik parima Loomingu nimel. Samas oli täiesti üllatuslikult Loomingule tehtud juurde mitu uut töökohta, mis olid parasjagu täitmata. Nii ei olnud ta spontaanne ettepanek sugugi mitte hetkeline tuju, vaid  läbimõeldud arukas samm.   

Looming     

  Kõige kesksem selles raamatus on ilmselt Loominguga seotu, mistõttu minagi keskendun  peamiselt just sellele, seda enam, et olin üks neist, kes töötas Loomingus nii enne kui ka pärast Muti esimest Loomingu-perioodi. Seetõttu tundus mulle eriti viltusena Muti ei tea mille põhjal tagantjärele konstrueeritud versioon minu töölevõtmisest. Esialgses Loomingus avaldatud katkes räägib ta sellest, et mind võttis tööle Paul Kuusberg kui oma sõjakaaslase poja. Et mu isal ei olnud mu töölevõtmisega mingit pistmist, pole siinkohal kõige  olulisem. Pea peale selle konstruktsiooni pöörab asjaolu, et mu isa Kuusbergist tosin aastat vanema ja elukogenumana ei kandnud oma elus pärast ajateenistust Eesti kaitseväes mitte ühtegi muud mundrit. Ei teeninud ta Saksa, Vene ega ka Soome sõjaväes, polnud metsavend, ei represseerija ega represseeritu. Ühesõnaga, tal oli õnne. Näiliselt loogilised tuletused ei pruugi pahatihti tõesed olla. Ise olin ma selleks ajaks Kuusbergiga juba ammu tuttav.  Töökohavahetusel Nõukogude Õpetajast Loomingu kasuks ma aga viivuks isegi kõhklesin, sest kaotasin kuu keskmisest sissetulekust peaaegu poole. Hiljem vihjab ta, et nähtavasti mul ei jätkunud oma tööks võimeid ja haaret. Oma muljetele on Mutil kahtlemata püha õigus ja ilmselt polnud Brežnevi lõpuaastad publitsistikaosakonnale just parimad, ent väita, et Loomingul jäi kasutamata positsioon teadusalaste kirjutiste avaldamiseks on pehmelt öeldes 

vale. Lõppude lõpuks on Loomingu publitsistikaosakonna kogemustest sündinud ka ajalookultuuri ajakiri Tuna, mille peatoimetaja olen haardepuudusele vaatamata juba enam kui tosin aastat olnud.       

… ja teised 

Mihkel Mutt karjääriteadliku inimesena esindas juba algusest peale tüüpi, kes oskas oma annet realiseerida, napsitada ja suhelda õigete meestega, juua trendikaid jooke, käia mainekates kõrtsides. See põlvkond, mille ere esindaja ta oli, ületas oma aktiivsuselt kümmekond aastat vanemate inimeste põlvkonna, kes olid veetnud lapsepõlve stalinlikus riigis, kus liigne esiletükkimine polnud väga hinnas või oli koguni 

ohtlik. Samas ei peetud tollal ka kohaseks kirjutada kiiduartikleid oma sõpradest. Maailm ei alanud siiski Mutist, vaatamata Juhan Viidingu ridadele: Kas mõistab järeltulev sugu, uus kauge Mihkel Mutt, et tema põlve ajalugu on teinud Olaf Utt?         

Mutt omistab selle teksti autorsuse Mati Undile, mitmete kaasaegsete mälestuste järgi on selle kirjutajaks ikkagi Juhan Viiding. Küll on seda nagu rahvalaulu esitatud variatsioonidega. Loomingusse tulekut kirjeldades unustab Mutt mainida, et samaaegselt temaga naasis toimetusse tööle ka Väino Ilus, kes oli paar aastat olnud romaani kirjutamise tõttu Loomingust eemal. Toimetaja asetäitja koht oli minu teada juba Paul Kuusbergi teisest toimetajaajast  olemas, nii ei olnud Rein Saluri jaoks vaja uut kohta teha.       

Need on ehk pisifaktid, nüüd edasi niinimetatud „ja teiste ” juurde. Parim portree on kahtlemata Asta Hamerist,  kellega Mutt hakkas esimesest tööpäevast tuba jagama. Asta Hamerit võib pidada Loomingu vapiloomaks. Kuigi Loomingus töötamise kestvuselt ületavad teda paljud, oli temas tänu boheemlaslikkusele ja sõltumatule isiksusele midagi ajaülest. Ta oli inimene, keda nagu nõukogude ühiskonnas ei oleks tohtinud olla, aga kes ometi oli ja kandis mingit iselaadi Loomingu vaimsust, mida ei olnud ilmselt ei enne teda ega pärast teda.       

Teised nende mälestuste parimad leheküljed on pühendatud Aleksander Kurtnale, kellest tõepoolest sai Loomingu igapäevane külaline. Nii Kurtna kui Hameri vaimukused olid kokku tõepoolest värvikas topeltkokteil. Kurtna mälestused ilmusid toimetatud kujul  omaaegses Kultuuris ja Elus, Muti arvates tugevalt kohitsetuna. Muidugi kandsid need mingil määral ajastu pitserit. Olen hiljem lugenud ka ta täielikke mälestusi, mis paraku on lootusetult kaotsi läinud. Loetu põhjal ei suhtuks küll nii halvasti Kultuuri ja Elu versiooni. Suurepärase luiskaja Aleksander Kurtna jutud sellest, kuidas ta ajaliselt üsna lähestikku organiseeris Itaalias antifašistlikku ülestõusu, et siis varsti Tallinnas Meriväljal mängida okupatsiooniaegse majandusdirektooriumi  juhi Wendtiga võrkpalli, on väga võluvad. Tõepoolest olid nii Kurtna kui Hameri inimesed, kelle kirjeldamine ei nõua lisavärve, kelle mittemärkamine nõuaks aga küll täielikku värvipimedust või kurtust. Samas oli Kurtna inimene, keda Mutt tõepoolest sügavalt austas. Tema ja Mati Undi juhitud ärasaatmistseremoonia Kirjanike Maja musta laega saalis oli tõesti suurmehe vääriline; sellega võrreldav on ehk Voldemar Panso  roll Ruts Baumani ärasaatmisel Draamateatrist. Korrektse inimesena loetleb Mihkel Mutt oma kolleegid hoolikalt tubade kaupa üles, mõnes kohas piirdudes nentimisega, teisal lisades mõne täiendava märkuse. Muidugi ei ole kõik kronoloogiliselt selge. Nii on Aino Tennov olnud eri aegadel nii masinakirjutaja kui korrektor. Üldse on ta jätnud nimetamata Reet Lusti, kes töötas nii Loomingus kui ka Loomingu Raamatukogus. Üllatav, et hoopiski pole 

tal silmi jätkunud Loomingu Raamatukogu pikka kasvu masinakirjutaja Tiiu Luige jaoks, kes mitte ainult ei töötanud, vaid ka lausa elas Loomingu ühes väikeses toas. Kui mingil õhtusel või laupäevasel ajal Loomingusse siseneda, võis ta ukse taga sageli leida oma pooltosin kingapaari, mille omanikke oli raske kujutleda tuppa ära mahtuvat.         

Mihkel Mutt püüab iseloomustada ka iga osakonda külastanud inimesi, mille kaudu annab kolleegidele omamoodi hinnangu. Publitsistikaosakonna külastajatena nimetab ta vaid Päärn Hinti ja Ilmar Kopsot, ometi käisid seal üsna sageli nii mitmed teiste erialade inimesed, kellest ta kõiki ei pruukinud lihtsalt  tunda, kui ka kirjanikud, kes peatoimetajat külastades astusid ka publitsistikaosakonnast läbi. Vastuoluliste tegelaste kiiresti vahetuvas galeriis olid nii Lennart Meri, Boris Bernštein, Gustav Naan, Nikolai Baturin, Kaarel Ird, Uno Mereste, Peeter Tulviste, Rein Ruutsoo – Runnelist, Valtonist ja Traadist rääkimata. Aga ega Mutt pidanudki kõiki nägema, seda enam, et teda haaras rohkem seltskondlik elu. Hiljem oli Mutt ka luuletoimetaja. Kuigi ta  luules pole ennast kunagi asjatundjaks pidanud, polnud avaldatavate luuletuste tase põrmugi madalam kui eelnevatel ja järgnevatel aegade, ehk tsipa tugevamgi. Küll aga tõsteti teinekord protesti tema standardvastuste vastu, enamasti armuvalus noortele poetessidele.     

Mutt ei luiska     

Kõrtside kirjeldus on suhteliselt korrektne. Mutt teeb tänuväärset tööd, joonistades joodiku trajektoore Tallinna eri linnaosades, paraku peale kõrtside nimede eriti nende sisemiljööst teada  ei saa. Sellegipoolest pakub nende ülesloetlemine sel ajal elanutele äratundmisrõõmu, noorematele aga teadmise, et vanemad kolleegid polnud pühakud.     

Õnnestunumate portreteeritavate hulka kuuluvad nii Andres Tolts kui Vilen Künnapu. Unt on küll Mutile kohutavalt tähtis,  kuid paraku väga meeldejäävat kujutlust selle perioodi suurest kirjanikust ei saa. Juhtusin paralleelselt Muti mälestustega läbi lugema Vaino Vahingu „Noore Undi” ja, vaatamata Vahingu kohatisele halastamatusele, on seal palju selgemini hoomatav Mati Undi nii isiksuslik kui kirjanduslik suurus. Huvipakkuvat on Muti mälestusteraamatus piisavalt. Välisreisid, eriti Põhja-Koreasse mõjuvad eksootiliste ja põnevatena. Reisikirjade  puhul on ka suurem võimalus lasta fantaasial vabalt vohada. Mutt tegelikult ei luiska, ta püüab oma mälu piires olla võimalikult objektiivne, mõnikord selle nimel isegi huvitavust ohvriks tuues. Tema möödapanekud tulenevad pigem teatavast enesekindlusest ja tahtmisest objektiivsuse nimel teda ennast mitte huvitanud asjade puhul võtta appi loogika, millega tühimikku täita. Minu jaoks ongi huvitavamad teemad  teater, reisikirjeldused ja filminäitlejakarjäär, see, millest ma lähemalt ei tea. Ajaliselt ilmselt jätkub Loomingu elust midagi ka ta järgmisse köitesse, nii et võib-olla mõned mu märkused on enneaegsed. 

Mäletan tema sünnipäeva tähistamist toimetuse inimestega tema Harju tänava korteris. Mutt oli lõpetanud Loomingus töötamise ja oli õnnelik, nii nagu ta ise ütles. Ja sealsamas rääkis ta unistusest kirjutada oma „Buddenbrookid”. 

Just seda õnnelikku Mihkel Mutti tahaks ma oma mälestustes elu lõpuni kanda. Paraku suri järgmisel päeval ta isa. Viimases peatükis „Eraelu ja lahutus” tahaks Mutti tema enda eest kaitsta. Aga õnneks ta seda ei vaja, muu taustal tundub pereelu üsna vähetähtsana. Tegelikult on Mutt minu arvates Eesti parim publitsist üle pikkade aegade, väga silmapaistev novellist ning ka paari hea romaani autor.  Ja on väga hea, et ta mälestusi kirjutab, vaatamata sellele, et tema maailm jaguneb üsna selgelt teatud hulgaks oma poisteks ning „ja teisteks ”. Et ma ise kuulun viimasesse kategooriasse, siis üritasin vähemalt pealkirja kaudu tähtsustada ennast. Seda enam, et kunagi oli ka Mutt minu jaoks „ja teised”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming