“Nüüd luuletused tulevad mürinal kõik”

Teet Korsten

Tagasivaade “kirjanduslikule jumalateenistusele”

Magssanguaq Qujaukitsoq

Üle-eelmisel laupäeval Niguliste kirikus Põhjamaade luulet kuulates (ja lugedes, sest eestlastest publikule mõeldes olid korraldajad muukeelse luule eestindanud ja tõlke lehekestele trükkinud), tulid pähe mõned paralleelid.

Üritusele, mida Põhjamaade luulefestivali korraldajad nimetavad õigusega festivali kõrghetkeks, on pandud – võib-olla gooti katedraaliga seonduvalt – ladinakeelne pealkiri “Sequuntur poemae”, mida võiks tõlkida “Nüüd järgneb luule” või “Nüüd tulevad luuletused”.

Kuulates viitteist autorit kolmeteistkümnes keeles oma luulet lugemas, meenusid Elo Viidingu mõtted ühest hiljutisest intervjuust.

“Hea luule ongi selline kirjandusüldsuse lakmus või taluvuse indikaator – kui palju suudetakse taluda ja vastu võtta. Eks talumine ole jälle selline nähtamatu ja peen asi, mis egoistidele sobib vähem, järelikult ka kirjanikele, ning millest kasvabki enamik probleeme. Tugevate autorite vastuvõtmine mis tahes kunstivaldkonnas eeldab oma mina allasurumist, vähemalt selleks hetkeks, kui tolle autori teos peos on,” ütleb Viiding (EPL 8. IV 2006).

Ja luule kuulamine võibki vaid kuulamiseks jääda, kui kuulaja ei salga ennast ega süüvi seeläbi luuletaja maailma. Nii nagu sajandeid tagasi – enne reformatsiooni – kõlasid missad Niguliste kirikus ladina keeles, millest missal osalejad võib-olla suurt ei taibanud. Aga keskaegne lingua franca – ladina keel – kõlas missal laulduna ikkagi kaunilt.

Ka tõlget lugemata ja keelt mõistmata kõlas võimsalt näiteks Gröönimaalt pärit innuiidi keeles luuletava Magssanguaq Qujaukitsoqi tekst. Kõlas!

Põhjamaade luulefestivalid tuletavad meelde ka seda, et meid, põhjamaalasi, ühendab ühine kultuuriruum, aga ühine keel, milles suhelda, on sageli hoopiski inglise keel. Aga hea on, kui suheldakse, ja hea on, kui ühist keelt otsitakse.

Põhjamaade ministrite nõukogu Eesti esinduse kultuurinõunik Eha Vain ütles, et idee tuua luule esitus sakraalsesse ruumi tuli talle pähe pärast elamust, mille ta sai kunagi Ahvenamaa ühes kirikus, kus poetess Märta Tikkanen esitas jumalateenistuse sees (ja lausa kantslist!) oma luulet.

Nii paneb ka Põhjamaade luule lugemine Niguliste kiriku iidsete müüride vahel mõtisklema luule taevase päritolu üle. Oleme ilmlikustunud (seda näitab kas või tõik, et kavalehtedel, mis teavitavad luulefestivalist, kannab Niguliste kirik “muuseum-kontserdisaali” nime), aga januneme ikka – vahest seda enam – pühaduse järele.

Seda nuppu Sirbile treides pöördusin igaks juhuks Ain Kaalepi poole latinistliku nõu saamiseks. Lugupeetud kirjamees on erinevalt paljudest tänase päeva kirjutajaist ja luuletajaist oma haridusteel põhjalikult sõbrunenud selle omaaegse lingua franca’ga. Kaalep ütleb, et ürituse pealkiri peaks olema “Sequuntur poemata” mitte “poemae”, “sest sõna “poema” on kesksoost, mitte naissoost”. Kaalep juhib tähelepanu veel sellele, et sõna “poema” pärineb kreeka sõnast, mis omastavas käändes on “poematos” ja seetõttu käändub ka ladina keeles “poemata”.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming