Näedsa, ilmutasid raamatu viie pääle

J. R.

Pulga Jaan, sa oled arvatavasti Võrumaa kõige lüürilisem, ühtlasi lüroeepilisem mees. Kas seda taaka on eesti mehel raske kanda? Pulga Jaan: Olõnõs, kelle iin sa tuud kannat. Tegelikult, tuu edimäne puul, et kas ma iks olõ tuud... Kui sa seo raamadu läbi loet, sis saa võiollaq selges, et väega pall?u ei erinegi Ruitlasõst. Täämbägi läämiq siist kaalastikku kodu ja röögimi roppõ laulõ. Nii ei saaki lüürilidsest värgist kynõlda. Ma arva, et lüüriline puul om mynõlgi asjal puudus, ja tuud om Võromaal ka vajja. Sääl om jo ilmlõpmalda halõdiid laulõ laultu aost-aigu. Egasugutsiid vaesõlatsõ laulõ om rahvaluulõn kygõ inämb Võrumaal. Seo ilma aigu ei olõq vaesõlatsõlauluq inämb moodun. A vaesõ inemise probleemiq ommaq iks jäänü. Ma usu, et seo raamadu perrä must ülearvu lüürilist muljet ei jääq.

Jan Rahman, kuidas elavad võro separatistid ja terroristid, lendureid juba koolitate?

Jan Rahman: Ma tiiä-i. Ma ei koolita.

P. J.: Aga vaja olõss koolitada, jah?

Jan R.: Ma ei tunnõq üttegi lendurit, või mis nääq olliq. Terroristõ kah ei tunnõq. Või-olla na elasse kongi muial.

P. J.: Arvada Talinan.

Olavi Ruitlane, kuidas ja kuhu su sisemine kotkas lendab?

Olavi Ruitlane: Ma kannan oma sisemist kotkast täpselt sinna kaasa, kus mul janu on, kust ma midagi saan või kuhu ma midagi jätma pean.

Aapo Ilves: Sisemine kotkas nokib sul maksa.

O. R.: No, nokib maksa, kui vaja on. Mida selle sisemise kotka all mõista? See tekitab mus imeliku tunde, tegelikult pole mul mingit sisemist kotkast. Kotkas, see on mingi kangelasvärk, mida mul ei ole. Ma olen ennast nii täis, sinna ei mahu enam mingi sitane kotkas sisse.

Aapo Ilves, hakkasid vahepeal tõusma juba Euroopa, võib-olla maailma kõige ilusamaks poeediks. Mis sai su teel takistuseks?

Aapo Ilves: Sai midagi või?

Contra: Elo Viiding?

A. I.: Es saaq midägi!

Contra, selle raamatu kohal heljub vana head NAKi vaimu. Mis tast saanud on?

Contra: Eks ta siis heljub.

Kirjanduse Maja toast peksti teid välja või?

Aapo Ilves: Me läksime ise, sest Janika Kronberg hakkas seal krüptis laipu… Pidime ära minema, seal majas ei toimu midagi head. Masendav.

Olavi Ruitlane: NAK pole kuhugi kadunud, inimesed selle ümber toodavad ikka ainult kulda, nagu nad ikka tootnud on. NAK on nagu vähk, onju, ajab siirded üle Eesti. Loodetavasti me oleme selline healoomuline, et keegi välja ravima ei hakka.

Kemoteraapiaga, pikaldaselt ja piinarikkalt? Aitüma!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming