Nõiarohi ? tarvitada väikeste doosidena

Mathura

Lauri Sommer Göteborgis.Teet Malsroos Lauri Sommer, Nõidade õrnus. Tiivaalune, 2004.

Püüdes öelda midagi Lauri Sommeri uue raamatu ?Nõidade õrnus? kohta, avastasin, et esimene lause, mis pähe tuleb, on triviaalne ?see on huvitav raamat?. Ometigi ei ole see raamat kindlasti mitte triviaalne. ?Nõidade õrnus? on huvitav ja köitev mitmel viisil. Esimene, mis mind selle raamatu juures köitis, oli raamatu formaat, mis on luuleraamatu jaoks suhteliselt tavatult suur. See annab aga luuletuste ümber juurde lausa mitu vaksa avarust, mida selle raamatu tekstid näivad ka eeldavat ? vähemalt minul oli raske neelata sellest eliksiirist korraga rohkem kui kaks-kolm luuletust. Seda isegi mitte niivõrd põhjusel, et iga luuletuse põhjal oleks nii paljude asjade üle vaja järele mõelda, vaid lihtsalt kuna mõju on? Tihe ja tugev. Ilmselt nagu nõidusasjadele kohane.

Õrnuse ja nõiduse kokkuviimine, ja seda mitte ainult pealkirjas, vaid läbi kogu raamatu, on iseenesest tähelepanuväärne ja meie kitsamas kultuuriruumis üsna harva esinenud käsitlus. Läbinisti ekslik ja rumalgi oleks oodata pilte tahmastest ja takustest nõidujatest, kes kedagi neavad või pimedust koondavad ? arusaama, mis pole valdavalt muud kui vaid mõne inimese hinnang sellele, mida ei ole suudetud või tahetud selgitada. Nõidust ja nõidu käsitletakse selles raamatus nende mõistete algse(ma)s tähenduses: taju ülendumisena ja inimestena, kes elasid kõrgendatud tajuga ning oskasid tekitada seda ka teistes inimestes.

?Nõidade õrnus? otsib ja kajastab taju ülendumist  ehk nägemusi, kui seda sõna käsitada mitte kujutluse, vaid reaalsuse peenema nägemise tähenduses, eelkõige kolmel moel. Need on suhe armastatuga, suhe Jumalaga ning (nõia)taimede ja (nõia)loitsude kasutamine. Seejuures kaob mõnigi kord nende selgepiiriline eristus. Pähe tuli paralleel mõningate tekstidega Rabindranath Tha¯kurilt, keda ka Lauri Sommer on tõlkinud. Seal ei ole enam võimalik aru saada, kas ?Sina?, kellest autor räägib, on tema armastatud Jumal või tema armastatud naine, ning teatud hetkel ei näi autori jaoks enam olevat ka oluline, kummaga on tegu, või koguni, et oma kõrgendatud meeleseisundis ei olegi tema jaoks erisust taju ülendumise ajendite vahel ? ta tajub neid ühe algena.

Antud juhul annab see juurde raamatu terviklikkusele. Veel üks asi, mis on ?Nõidade õrnuse? puhul väga sümpaatne, ongi selle terviklikkus, selgelt esile toodud kontseptuaalsus. Tegu pole lihtsalt suvalise kogumikuga kuue aasta jooksul kirjutatust, vaid raamatuga, mis tahab ka raamatuna midagi öelda. Kontseptuaalsust rõhutab kas või see, et autor on keeldunud nummerdamast lehekülgi ja välja toomast sisukorda ? need luuletused elavad ühtses koosluses ning pole vajadust neid numbritega üksteisest eraldada. Samuti toob kontseptuaalsust esile raamatu kunstilisus ja kujundatus.

Nummerdamisest hoidumine ja ka näiteks pealkirja puudumine kaanel osutavad selle raamatu veel ühele omadusele ? struktuuride lõhkumisele. Tavasid tavade pärast ei järgita. ?Nõidade õrnus? esitab väljakutse mitmetele tänapäevastele kinnistunud mõtteskeemidele. See avaldub juba selles, et autor tunnustab eluviisi, mil ei näi olevat õigupoolest mingit pistmist modernse tootja-tarbija, elus läbilöömise (või n-ö miinimumprogrammina elus hakkamasaamise) ?filosoofiaga?. Sel moel on raamat muu hulgas sügavalt ühiskonnakriitiline, ehkki ütlemata kuigi palju otseselt ühiskonna kohta ja ilmselt ka omamata sellist eesmärki. Aga see on ühiskonnakriitiline juba ainuüksi (valimatu) ühiskonnakuulekuse vaimset mõtestatust vaidlustades.

Ent nagu juba ka vihjatud, lõhub ?Nõidade õrnus? struktuure ka märksa isiklikumal tasandil: luuletuste (ja neis kirjeldatu) läbivaks jooneks on püüd lõhkuda müürid ja piirid kirjutaja ja kirjutatava, vaatleja ja vaadeldava, kirjeldaja ja kirjeldatava, kogeja ja kogetava vahel, jõuda väljapoole selliseid eraldusi. See ei tähenda mitte kahe erineva indiviidi, antud juhul siis mehe ja naise, inimese ja Jumala, inimese ja looduse (või keskkonna) individuaalsuse lakkamist, vaid sedavõrd tugevat kogemust, kus kõik lahutav kaotab mõju ning selgub (teistsugune) tervik.

Niisiis, see on raamat, mis teatab juba kaanel, et sel pole eesmärki pakkuda n-ö literaarset toodet, kogumit kirjutistest, mida me peaksime hindama mingite kanoniseeritud kriteeriumide alusel. Pigem püütakse meile pakkuda sõna otseses mõttes nägemust. Selles raamatus on luuletusi, mis on täis õrnust, ja neid, mis on täis jõudu. Ning neid, milles need kaks kohtuvad. Kahtlematult on selles raamatus aga nõiduslikkust ? ja nõidust ennastki. Tarvitage ettevaatusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming