Naanist ja ajast, aga ka padakonnast

Teet Kallas

Enn Vetemaa, Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Tänapäev, 2011. 504 lk.    Jaanipäeva paiku istusime Vetemaa maakodus Raikkülas hilisõhtuse lõkke ääres. Pidasime koos tema Eve ja ühe nende sugulasega  vaikselt Ennu juubelipära. Neljakesi, tasa-tasa. Lõke praksus, kõrges kuusehekis häälitses erksalt üks lind, minu meelest oli see laulurästas ehk ööbikusulane ehk kuuseööbik. 20. juunil sai hea sõber ja eluaegne kolleeg ju 75 täis. Aeg, aeg, kuhu sa oled tormanud, tahaks siinkohal õhata. Ja samas kohe lisada: aga mis sa teed ära! Niimoodi tavatses ühe väga kindla naiiv-iroonilise intonatsiooniga oma riukalisi pajatusi lõpetada meie ühine sõber Andres  Vanapa, nüüd juba mitu aastat manalamees. 

Millest räägivad kaks vanaks saanud kirjanikust  sõpra lõkke ääres? Ah, eks sellest ja teisest, elust ja surmast, loodusest ja ilmastki, aga jah, oletajal on õigus – varem või hiljem hakkavad nad ikkagi rääkima kirjandusest. Omaenda tehtud või tegemata jäänud töödest. Minul polnud põhjust isegi viimastest rääkida, küll oli aga Enn oma juubeli vägeval moel ära märgistanud. Tema Naani-raamatut esitleti tegelikult juba maikuus Tallinnas kirjanike maja musta laega saalis. Sellest me tol  õhtul ja järgmisel päevalgi muu sekka rääkisimegi. Mina ütlesin, et oled sellesse romaani surunud vähemalt nelja, kui mitte koguni viie romaani materjali, aga raiskamiseks ma seda ei pea mitmel põhjusel.       

Mina olin selle esimest ja veel tüsedamat varianti juba varem lugenud. Vähe sellest, olin  ka raamatut lugedes mingil määral mõjustatud Vetemaa samateemalise näidendi esietendusest Tallinna Draamateatris aastapäevad varem. (Kavalehel olid kaasautoritena kirjas ka Merle Karusoo ja Erki Aule). Isegi kaanekujundusse (Angelika Schneider) on minu meelest mingil salapärasel moel kandunud tolle lavastuse vaimsust. Nii et täiesti võimalik, et kui võtaksin nüüd ette retsensiooni selle sõna õiges tähenduses, oleks mul tegu, et üht  teisest ja teist kolmandast eristada. Rein Oja hiilgavalt kehastatud Gustav Naan võiks salakavalalt üle või teistsuguseks mängida selle Naani, keda minu põlvkond sel või teisel määral tundis ja teadis, austas ja vihkas. Või koguni Naan ühe ja Naan kahe, kellest kirjutab romanist Vetemaa.       

Aga päris retsensiooni ma sedapuhku kirjutada ei tahagi. Ju teevad seda teised niikuinii. Tegu on romaaniga, millest mööda minna ei saa.       

Hiljuti täheldas Mihkel Mutt Loomingus seda, mida märgatud enne tedagi: igale tõsisele loojale on antud ca 15 aastat tähelennuks ja tähelepanuks, mis pärast, sellest enam eriti ei hoolita, tee sa oma tööd nii hästi kui teed või veel pareminigi. Sellel kultuurimatemaatikal  on otsesed seosed emakese looduse enda seadustega – uus tuleb ja nõuab oma kohta päikese all. Meie põlvkonnal, kuhu kuulub ka Enn Vetemaa, jäävad need 15 eduaastat eelmise sajandi eelviimase veerandi lõppu või sealt natuke edasi.     

 Ometigi-ometigi: viimaks ometi on üks tõsiselt võetav eesti kirjanik kirjutanud midagi, mida on ammu oodatud. Meie enese aja ja meie enese loo. Loo sealt, kust me tulime, Nõukogude Eestist. Ja seda mitte rohujuure tasandilt, vaid toonase groteskse ja traagilise, sürrealistliku ja mudarealistliku tipmiselt trepiastmelt.  Et äärmiselt vastuoluline ja samas siiani salapärane akadeemik Gustav Naan kui materjal sobib just Enn Vetemaa loomelaadile, tundub loomulik. (Noori Naani-hakatisi siblis juba „Monumendis”, „Pillimehes” jm). Aga et ta töö käigus on osanud Naani kas väga osavalt või siis veidi vähem osavalt siduda Eesti NSV ajalugu teinud tegelaste ja ajalooliste sündmustega sõjajärgsetest aegadest kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni, on omamoodi jaankrossilik  köietrikk. (Krossi tasemel ajastuaine kogumine kaasa arvatud). Nii et kui draamateatri laval nägin ma ennekõike Gustav Naani lugu, siis romaanis, nagu juba öeldud, on sees veel vähemalt nelja või viie romaani toorkeha. 

Meie pooleldi mälutuks röövitud põlvkonna ette ilmus Gustav Naan möödunud sajandi kuuekümnendate keskel ja ilmselt just nii, nagu ta näeb välja Vetemaa romaani alguses. Noortest ja mässumeelsetest ümbritsetud, isegi nende seltskonda otsiv. Head  veini ja keni tüdrukuid nautiv. Teadlane, keda oli kuradi raske siduda kas või meie rämevõltsitud kooliajalooga või kurikuulsa märtsipleenumiga. Lihtsalt võluv, kuidas ta nii romaanis kui teatrilaval vähemalt marjulauristinliku tasemega noortele ja mässulistele elegantselt tõestas, et Eesti esimene dissident oli Lydia Koidula! Kui järele mõtelda – äkki oligi? Minagi mäletan toonast Naani ringi liikumas nn hemingwaylikus kampsunis, tukake silmil,  ülikeeruline ja samas justkui absoluutselt arusaadav sulajutt suus. Peaaegu geniaalse akadeemikuna, kelle perekonnanimeks Paap, antimaailmadest ja muustki poolkeelatust muigelsui rääkivana, tungis ta ka episoodilise tegelasena minugi poolulmelisse romaani „Heliseb-kõliseb …” (Tegelasnime Paap kaalus nüüd ju ka Vetemaa). Lausa dissidendina mõjus ta oma „Vaimu ja võimuga”. Paariks-kolmeks hooajaks jätkus seda müüti ja enesemüüti.  „Roosa müra” ja midagi ehk veel. Uskusin oma olematul teadmiste tasemel tollal ausalt öeldes päris innukalt ta enese vihjeid, et üht-teist on ta ära teinud ka Einsteini relatiivsusteooria kui mitte kummutamisega, siis vähemalt selle korrastamisega.     

Kui Gustav Naan sai 60seks, siis ütles ta ajakirjas Horisont midagi, mida ükski teine tõsikommunist endale avalikult polnud lubanud:  nüüd olen jõudnud ikka, mil tuleb hakata mõtlema hinge peale.   

Mis siiski juhtus Gustav Naaniga, sellele ei anna vastust ka Vetemaa romaan. On vaid kirjaniku versioon, aga kardan, et vaevalt leidis kannapööre alguse juurde tagasi ühest noortemäsuks  muutunud staadionisündmusest. Väliselt polnud midagi armetumat, aga samas ka arusaamatumat kui Naani sõnavõtud-artiklidkaebekirjad Eesti uuel ajalooajastul. 80ndate lõpuks muudeti akadeemik sõjaka, aga äärmiselt madala keskmise IQ-ga Interliikumise vapiloomaks – ja ta laskis sel sündida. Kuni hääbus oma Mustamäe korteris, aknaklaas puruks visatud, keha alatoitlusest kurnatud. Muide, kannapööre? Vähe, tegelikult mitte  midagi faktilist pole teada Vaikse ookeani äärest Vladivostoki kandist otsekui kosmosekõrgustest esivanemate sünnimaale ilmunud ning veatult ilusat ja tarka emakeelt rääkiva ajaloolase-filosoofi-astronoomi ühest noorusetapist. (Jah, vaid mõne nõukogude vene keelest pärineva sõna „o” vaevumärgatav „a”-pärane hääldus – nt „kalhoosnik” – lipsas mõnikord ta nasaalsesse ja sugereerivasse kõnesse. Võib-olla koguni meelega?) Kes oskab täna  enam dešifreerida, mida tähendas sõja ajal väli- või vastuluureüksus Smerš? Smert Fašistam ehk siis Surm Fašistidele. Sinna ta ju kuulus. Notiti rohkem omi kui võõraid, ja seda väga julmalt.         

Primitiivne oletada, aga siiski – kas ei jäänud vananeva akadeemiku, ilmselge poliitilise kaotaja (sest Eesti uut iseseisvust ei lubanud ükski teooria, praktikast rääkimata) hinge peale mõtlemine ja vana stalinistliku toorsõimu juurde naasmine ära … pehmelt öeldes nostalgilistel põhjustel? Või oli ta tõesti nii veendunud kommunist? Neid ju sel ajal enam polnudki. Ja nii arukas mees oli Naan ju küll, et  mitte uskuda punaste päikeselinnade (Campanella) võimalustesse.       

Aga jah, nüüd jälle Vetemaast. Kuiv dokumentaalsus läbisegi fantaasialennu ja väljamõeldisega  on teadagi keeruline köielkõndimine. Konkreetsete inimeste sattumine olukordadesse, milles nad iialgi pole olnud, ja rääkimine asjadest, millest nad pole rääkinud, ehk samuti. Näiteks Nikolai Karotamme patukahetsuskõne parteipleenumil, kus ta ametist lahti sai ja hädavaevu vangiviimisest pääses, tundub kui satiiriline pala vana hea Baskini suust. Küsisin autorilt, et kas oli siis tõesti säärane tekst. Muidugi ei olnud, naeris Vetemaa.  Välja mõtlesin!     

Aga sama hästi võiksin minagi õiendada, et selle Teet Kallase kirjutatud venekeelse geoloogide hümniga oli kõik hoopis teistmoodi, et asi leidis aset hoopis hotellis Palace, kus Naan koos oma pöörase abikaasaga millegipärast  vist 1967. aasta suvel elas, aga preili Tanjat (kindel prototüüp, muide) koos kindlate tarokaartidega nägin ma esimest korda elus umbes 2003. aastal. (Konkreetse paroodilise tekstikese kirjutas Ennu romaani jaoks aastakahe eest hoopis Alla Kallas).     

Tarbetuid nime- ja faktiapse tuleb romaanis siiski ette. Näiteks Ivar Stukolkin sai olümpiamedali 1980. aastal ujumises, aga mitte purjespordis. Kurikuulus Jevgeni Kogan ei töötanud Dvigatelis, vaid kalalaevanduses. Aga need on vaid tühised iluvead. Vetemaa ise tunneb natuke muret muude  asjade pärast. Kas või needsamad kirjanikekommunistide võikad koosolekud. Et tema kärbete tõttu jäi ehk liiga halba valgusse Mart Raud, kuigi ühtmoodi jaburat teksti panid nad tol ajal nahapäästmiseks ju kõik. Üks intelligentne naislugeja helistas aga just täna ja rääkis muu jutu hulka, et tema jaoks olid Vetemaa romaanis üpris mõjukad just sellised elusad detailid nagu liblikad, kes lendavad kui meie lähedaste hinged, aga ka  padakonn, kes romaani lõpus potsatab juhukombel Balti inimketti sattunud akadeemiku kannul pageda. Naised tajuvad kunstilist sõnumit üldse kuidagi vahetumalt, kas pole?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming